Lähitulevik. Marsi Suure Näo piirkonnast hakkavad Maale lendama salapärased tünnid, mis osutuvad kaugetes tähesüsteemides asuvatele planeetidele avanevateks "täheväravateks". Valitsused tõkestavad inimeste juurdepääsu tünnidele, ent Marsilt leitakse ka muistse tsivilisatsiooni jäänused ja sealt smugeldatakse Maale salapäraseid kristalle, millest omakorda saab "täheväravaid" kokku panna. Algab kaugete planeetide koloniseerimine. Romaani sündmustik keskendub eesti entusiastidele, kes pärast Marsil-käiku ja kristallide hankimist ühe planeedi hõivavad, selle Taaravallaks ristivad ning seal eestlaste natsionaal-libertaanliku koloonia loovad. Selle umbkaudu juura-aegse looduse ja sooja kliimaga planeedi ümber romaani tegevus valdavalt keerlebki. Ehk siis "Kuu ordu" rahvuslikus soustis.
Selle romaani kohta kehtib paljuski see, mis enamiku Veskimehe teoste kohta. Võõraste maailmade ja kohati ka madina kirjeldused on päris head, dialoogid ning psühholoogiline pool aga väga nõrgad. Autori looming, kes ennast pidevalt kordab, läheb pikapeale paraku järjest tüütumaks. Ideoloogia... Jah, üldjoontes võib sellega nõustuda, samas ei suuda autor erinevalt näiteks Heinleinist oma utoopiaühiskonda nii sümpaatseks kirjutada, et seal ise elada tahaks. (Pigem tekkis küsimus, et mis mõte on mingi rahvusgrupi esindajatel rännata välja hõredalt asustatud maalt nagu Eesti veel hõredamalt asustatud kohta, et seal põllumajandusega tegelda? Sest seal on soe ilm ja alkoholi saab öö läbi kätte? Pole troppidest poliitikuid? Minu meelest olid sellel peakangelasel Hainil ettevõtmise juhina enam-vähem füüreri volitused, nii et viimane punkt on kaheldav.)
Romaani pealkiri vihjab muidugi Liisi Ojamaa luuletusele "Lõputu juuli", mis on mulle tuttav eelkõige Anarchi laulu kaudu, ja eks siin raamatus kohtab ka reaalsete isikute pealt mahakirjutatud tegelasi. Ojamaa luuletuse õrnatundelisest ja poeetilisest stiilist jääb Veskimehe looming muidugi väga kaugele.
No comments:
Post a Comment