Tetraloogiaks venitatud triloogia viimane osa. Xisi autarch Sulepis piirab Southmarchi kindlust eesmärgiga äratada ellu kindluse all magav jumal ja allutada ta oma tahtele, mis teeks Sulepisest maailmavalitseja. Arvulises vähemuses Southmarchi elanikud sõlmivad rahu ja liidu haldjatega ülekaalukate Xisi vägede vastu. Totaalselt muutunud prints Barrick naaseb haldjate valdustest, printsess Briony saab Southmarchist valitseva reeturi Hendon Tolly (ja Sulepise) vastu abi sõbraliku naaberriigi printsilt Eneaselt (kes temaga ka abielluda soovib) ning juhtub veel igasuguseid muid asju. Suur osa romaanist koosnebki Southmarchis toimuva sõjategevuse kirjeldusest.
Pean tunnistama, et lõppkokkuvõttes jättis see (paberkandjal 952-lehekülje paksune) romaan veidi tüütu mulje. Ma ei tea, kas mu enda maitse on aastatega muutunud kriitilisemaks või on "Shadowmarchi"-tetraloogia võrreldes esimese köitega lõpupoole märksa nõrgemaks muutunud. Igav see hoogsa süžeega romaan polnud, ent kuidagi tüütult ettearvatav. Lugedes oli tunne, nagu oleks kätte sattunud Peter F. Hamiltoni ülipaksude telliste fantasyversioon-raamat on nii paks, et tüütab ära. Lisaks veel asjaolu, et tegelaskujud (kui ehk Matt Tinwright välja jätta) olid suhteliselt stereotüüpsed/kahvatud ja süžeekäik etteaimatav. Omamoodi kurb, et ingliskeelses ulmemaailmas on tuhandeleheküljeliste telliste vorpimine muutunud normiks, tegelikult peaks seda tegema ainult juhul, kui autor tõesti tahab nii pikka teksti kirjutada ja on seejuures suuteline lugeja huvi alal hoidma.
Hindeks "3" tugeva plussiga.
No comments:
Post a Comment