ETTEVAATUST, SPOILERID!!!
Kummaline raamat. Algus ehk Artjomi quest metroos jätab sellise suhteliselt tuima mulje-justkui levinud fantasyklišee paigutamine teistsugusesse tegevuskeskkonda-kolkas üleskasvanud orvukesele usaldatakse ootamatult maailmapäästmise-missioon ja ta peab selle läbiviimiseks võtma ette pika ning vaevalise teekonna. Selles osas jätab Artjom kuidagi väga imeliku mulje... justkui veidi alaaranenud ja samas mingit nõukogude lastekirjanduse kangelaspioneeri vms meenutava. Lugedes on tõesti tunne, et tegu on umbes 13-14 aastase vapra poisikesega kuskilt seikluslikust noorteraamatust, kes ei tea tänu karmile elukeskkonnale mõhkugi natsidest, trotskistidest ega jehoovatunnistajatest, ent kes kohati veidral kombel täismehena filosofeerima kaldub. Ka teised tegelaskujud jätavad romaani alguses pigem klišeeliku/karikatuurse mulje-sadistidest fašistid, uljas trotskistlik päästekomando jne.
Siis aga jõuavad tegelased ühel hetkel postapokalüptilisse Moskvasse ja sealt edasi läheb palju paremaks ( näiteks episood mahajäetud raamatukogus ja Suurt Ussi kummardavate metslaste kirjeldus olid ikka täielikud pärlid). Ka ilmnes selles osas kõige rohkem romaanile omane kurjakuulutav, peaaegu õuduskirjandusele omane õhustik. Ja ega seda, mis värk selle Kremliga täpselt oli, ju teada ei saanudki. Selle romaaniosa lugemine tekitas soovi "Metro 2033" maksimumhinnet panna.
Veidi "Enderi mängu" meenutav nutune lõpposa tõmbas aga hinde mu jaoks lõplikult "4" peale. No said need väidetavalt suurepärased ja head mutandid hukka-mis seal ikka lõpmatuseni nutta, eriti arvestades, millist jama nad oma saamatute kontakteerumiskatsete läbi põhjustanud olid. Lisaks "Enderi mängule" meenutas see lõpp mulle veidi ka Veskimehe "Vesivõsu", ehkki oli Gluhhovski lähenemine uue mutantliigi genotsiidile on Veskimehe omast täiesti erinev. Romaanile tervikuna hindeks niisiis "4" tugeva plussiga.
P. S. Pealkirja tõlge mõjub kummaliselt, sõna "metroo" kirjutatakse eesti keeles ikkagi kahe o-ga.
No comments:
Post a Comment