"Mustandi" järg algab põneva dimensioonidevahelise questina, mis kohati päris originaalse mulje jätab-näiteks katoliiklikust teokraatiast on kirjutanud teisedki ulmekirjanikud, ent esmakordselt loen ma sellise maailma kirjeldust täiesti positiivses ja sümpaatses võtmes. Ka autori mõttemõlgutusi peatükkide alguses, näiteks kirjanduse muutumisest massimeelelahutuseks, millele järgnes taasmuutumine elitaarseks naudinguks, on kohati päris huvitav lugeda-kommentaariks Mandi arvustusele võiks öelda, et vähemalt mul on päris raske kujutleda suvalist tänavakaklejat kirjandusteoreetiliselt mõtisklemas.
SPOILER!!!
Paraku on "Puhtandi" lõpplahendus aga täpselt selline nagu ta on ja paistab, et ülipõnevalt alanud diloogia on autoril järjest uusi vinte peale keerates ning maailmast/intriigidest varjatud kihistusi välja tuues kuidagi käest ära läinud, mistõttu ta on otsustanud selle kiiresti ning ühe raksuga lõpetada, paraku jääb sellest lõpust mõnevõrra ebaloomulik mulje. Kui "Mustandit" lugedes paistab algul, et funktsionaalid on head, aga lõpuks selgub, et nad on ikkagi pahad, siis "Puhtandi" alguses terendaks justkui sündmustiku edasine klišeelik kulg-maailmadevaheline quest, lõplik võitlus pimeduse jõududega ja funktsionaalide eksperimentidele lõpu tegemine ning ühtlasi maailma päästmine. Erinevalt näiteks Philip Pullmanist, kes lõpetaski oma (sarnaselt tegevusmaailmade järk-järgulise "avanemisega" ja pinge krutttimisega alanud) "Kuldse kompassi" triloogia sellisel klišeelikul moel, keerab Lukjanenko "Puhtandis" veel ühe vindi peale ja lööb siis lõpuks kõigele käega. No ei ole usutav ega loomulik-kirjanik ei peaks ennast kirjutama punkti, millest ta ei suuda edasi minna.
No comments:
Post a Comment