Kogumik, mis sisaldab (ühe erandiga) Tarlapi eelmisest sajandist pärinevaid tekste, näitab autori loomingut mitmekülgses valguses-esindatud on vägagi erinevatest alamžanritest lood, samuti on vägagi kõikuv lugude kvaliteet. Üht asja tahaksin ma aga kogumikule kindlasti ette heita-kolme mitteulmelise ja seejuures suhteliselt kesise loo ("Ring ümber Pariisi", "Ei midagi isiklikku" ja "Legendid elavad edasi") lisamist žanriulme-sarjas ilmunud kogumikku on küll raske millegagi põhjendada. Ilma nende lugudeta saanuks "Haldjatants" ehk veidi õhem, ent lugude keskmine kvaliteet pigem tõusnuks.
"Õnn kestab igaviku..."
"Magus uni"
Esiteks, kuidagi väga raske on seda lugu ulmeks pidada-ainus fantastiline element on tasuline eutanaasiateenus, aga muudab see loo tõesti "sotsiaalseks fantastikaks"? Iseenesest polegi see kõige tähtsam-tegu on lihtsalt halva ja sulepeast väljaimetud looga, mis igast otsast logiseb. Ma pole ulmekirjanduses tegevuse ega maailma loogikat kunagi väga tähtsaks pidanud, ent kui autor konstrueerib ilmselgelt võimatu süžee ja loodab sellega lugeja emotsioonidele rõhuda, siis see ei õnnestu-või jätab äärmisel juhul absurdihuumori (nii-hea-et-peaaegu-halb) mulje.
"Ring ümber Pariisi"
Ulmevaba kelmilugu mingi Metsiku Lääne (üldiselt õhustik vastab sellele, ehkki on mainitud ka autosid) elanike toimetamistest ja šerifivalimistest linnas. Ei midagi erilist ega meeldejäävat.
"Üürige kangelane-50 dollarit tund"
Tegelikult täitsa huvitav, et ma olen siin Baasis selle loo esimene arvustaja-samas oli see tekst ju hoolimata oma 17-aasta tagusest esmatrükist kuni käesoleva aastani ka suhteliselt raskelt kättesaadav.
"Üürige kangelane-50 dollarit tund" on selline puhas tuumapunk tulevikumaailmast, milletaolisi kirjeldas Asimov 1940-ndatel ja 50-ndatel. Hiiglaslik torutranspordiga ühendatud tulevikulinn, milles toimub loo tegevus, toob silme ette Asimovi "Teraskoopad" ja teised vanad ulmetekstid. Loo peategelasteks on päästetöötajad, keda on pärast koondamist hakatud kasutama ka erinevate pisiprobleemide lahendamiseks tasulise teenusena-sellest ka pealkiri. Ühel hetkel juhtub aga torutranspordis õnnetus, mis ähvardab ohvriterohkeks kujuneda, ja päästjad on jälle kohal...
Loo vaieldamatuks plussiks, mis hinde kindlalt "4" peale kergitab, on mõnus tuumapungilik õhustik. Veidi arusaamatuks jäi, miks pidi selle glisseri sisse augu lõikama mingi kärsatava kiirega-mehhaanilist lõikeseadet kasutades oleks sädemeoht kindlasti märksa väiksem olnud. Aga see on pisike detail, mis hinnet ei mõjuta.
"Ei midagi isiklikku"
Jälle üks-vähemalt minu hinnangul-ulmevaba tekst, kui mitte lugeda ulmeliseks mingit fiktiivset riiki, kus poliitilise võimu haaranud gängsterid omavahel arveid klaarivad. Eks need üheksakümnendate aastate eesti autorite lood, kus on püütud kirjeldada elu "nagu Läänes", mõjuvadki praegu kuidagi naljakalt-tegelaste veidrad, justkui pooleldi inglisepärased, pooleldi väljamõeldud nimed, politsei, gängsterid, baarikapid, viski ja mingi naljakas katse karmi stiili kasutada (tõesti on raske kujutada ette inimest, kes pärast vastase mahalaskmist oma armsama kodus tuimalt baarikapi juurde kõnnib ja sealt endale viskit kallab, et see värske laiba kõrval ära manustada). Samas pole loole ka midagi eriti ette heita, naljaka mälestusena üheksakümnendatest kõlbas täitsa lugeda, omamata seejuures mingit meeldejäävat väärtust.
"Tänav akna taga"
Mitte parim Tarlapi tekst, aga parem, kui kõik eelnenud Alase lood "Eesti ulme antoloogias" kokku. Kivisildnik ütles "Loomingus" õigesti, et antoloogiat oleks tulnud Tarlapiga alustada.
27.05.2014:
Lugesin kogumikust "Haldjatants" üle ja otsustasin hinde jätkuvalt "5" peale jätta, otsuses mängis oma osa ka kunagisest lugemisest jäänud positiivne mälestus. Eks tausta teadmine (autor oli kaks aastat enne loo esmakordset ilmumist Tšernobõlis tuumakatastroofi tagajärgi likvideerimas käinud) annab loo kirjutamismotiivi hoomamisele ka kindlasti uue mõõtme...
"Viimane kõrvalepõige"
Tarlapi näol on tegu kirjanikuga, kelle looming on viimastel aastatel mu jaoks järjest enam seostunud igava primitiivse sotsiaalkriitikaga, mistõttu selline poeetilise ja samas gootilik-õudne lugu tema sulest mõjus päris üllatavalt. Ega seda teksti päris loogiliselt võtta saagi, pigem selline romantiline ja unenäoline asi. Mulle igatahes lõppkokkuvõttes meeldis ja maksimumhinne on garanteeritud.
"Haldjatants"
Eks see idee ole folkloorist tuttav ja seda on varemgi ulmes korduvalt kasutatud, Washinton Irvingi "Rip Van Winkle" on esimene meenuv näide. Sarnast vaimustust, nagu eelmistes arvustajates, see lugu minus äratada ei suutnud ja Jyrka mainitud Tarlapi fantasytekstidest jääb "Viimane kõrvalepõige" mu lemmikuks. Veidi üllatasid selle Lungveri pikad juhtmed, muidu nutikas tegelane pidanuks pärast haldjapeolt naasmist kiiremini aimama, mis toimub. Täienduseks Rauli arvustusele: Lungveri sünniaasta oli 1914, nii et saatuslikud sündmused pidid temaga toimuma kuskil aastatel 1938-39. Ja 1992. (mitte 1991.!) aasta Eestiga seovad selle loo tegevuskohta küll ainult välised sarnasused...
"Jutusta mulle Prantsusmaast"
1980-ndate aastate Eesti. Tartu Ülikooli juuratudeng Heini satub pärast metsapeatuse eesmärgil liinibussist lahkumist üksi metsa alla ja komistab maakolkas veidra joomaseltskonna otsa, kellega otsustab hakata pidutsema...
Ajastu õhustik on loos päris hästi edasi antud, ent minu meelest on tegu pigem sellise parmu deliiriuminägemusega ulmevormis. Segaseks jäi ka see, kuidas sai Heini sattuda tulevikku, kui ometi olid Gorbatšovi alkoholipiirangud hetkereaalsuseks nii talle kui ka väidetavatele tulevikuelanikele.
"Hirmul ei ole kodu"
"Lõikuspidu"
"Legendid elavad edasi"
Jälle üks ulmevaba seiklusjutt fiktiivsest sõdivate impeeriumide vahele kiilutud provintsist (vara)uusaegses Euroopas ja oma kodukanti vallutajate eest kaitsta püüdvate sisside salaorganisatsioonist.
"Kaduviku paladiinid"
03.06.2014:
Tosin aastat hiljem üle lugedes ei tekita lugu ehk enam sellist vaimustust kui teismelise ulmefännina Tartu Ülikooli raamatukogu ajakirjandussaalis Pärnu Postimehest loetuna, aga hinne jääb endiselt maksimumi peale. Mis sellest, et "Kaduviku paladiinide" positiivsed peakangelased on valdavalt üksteisest eristamatud ja dialoog kisub pateetilis-loosunglikuks, meenutades veidi propagandistlikke sõjafilme. Teravalt torkas silma loo tuumapungilik ehk 20. sajandi keskpaiga tulevikunägemustele omane õhustik-kaugtuleviku Linnuteel on peamiseks massikommunikatsioonivahendiks endiselt televisioon, arvuteid on küll mainitud, ent ei info- ega biotehnoloogia ei paista ühiskonnas erilist rolli mängivat. Eks see lugu ole praeguseks juba 17 aastat vana ka ja praegu torkab Tarlapi tulevikunägemuse kerge anakronistlikkus (mis avaldub ka ta uuemates tekstides, nagu "Roheliste lippude reservaadis") võrreldes ilmumisajaga kindlasti rohkemgi silma.
Kokkuvõttes: karm, pateetiline, seikluslik ja sirgjooneline tekst, mis pärineks justkui teisest ajastust.
"Vihkamise suund"
No comments:
Post a Comment