"Leinamäed"
Bujoldi Miles Vorkosigani sarjast oleksin pigem oodanud järjekordset hoogsat kosmoseseiklust. Selle asemel on aga selle loo näol tegu rahulikult kulgeva ulmekriminulliga, kus märulit suhteliselt vähe.
Pean nõustuma mitme eelarvustajaga-korralik lugu, ehkki ei midagi suurepärast. Kusjuures ulmeline element on siin pigem vähetähtis-väikeste modifikatsioonidega saaks sama sisuga loo kirjutada ka näiteks tänapäevasest Aafrikast või Indiast.
"Labürint"
Algul tundus lugu Minotaurose-müüdi SF-versioonina, ent hetkest, mil Miles Üheksaga kohtus, see mulje muutus.
Minu meelest äärmiselt sümpaatne ja sügavamõtteline lugu, hoogne ning põnev samaaegselt. Üks vaieldamatuid lemmikuid seniloetud Bujoldi tekstidest.
"Lõputuse piirid"
Bujoldile omaselt põnev ja hoogne tekst, ent mu lemmikute hulka autori loomingust ei kuulu. Päästeoperatsiooni ootamatu sissetoomine jättis deus ex machina mulje-nagu autor oleks paigutanud Milesi lootusetusse olukorda, ja suutmata seda lahendada, keeraks kogu loo sisu pea peale. Ka see, et Miles oma füüsilist nõrkust ja hapraid konte arvestades vabatahtlikult sellisesse kohta ronis, jättis masohhismi mulje-mõttekam oleks olnud mõni oma turskem abiline saata...
Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=4026
No comments:
Post a Comment