Triinu Merese "Joosta oma varju eest"
Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...
Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.
Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.
Kadri Pettai "Muna"
Peab eelmise arvustusega nõustuma. Imelik tulevikunägemus, mille puhul on arusaamatu, kas autor mõtles seda tõesti tõsiselt, ja mida ta sellega öelda tahtis. Paroodia muljet ka ei jäta, sest naljakas ei ole. Miks peaks Eesti tulevikus muutuma millekski amišite ühiskonna sarnaseks, on küll raske ette kujutada...
Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad"
Mulle see gooti õuduse ja aurupungi segu jälle päris meeldis. Tegevusmaailm meenutab veidi Hargla "Frenchi ja Koulut", ent tükk maad süngem ja ka aurupungilikum-aurutõllad jne. Muide, enne lugemahakkamist olin arvamusel, et sõna "ajudega" on pealkirjas omastavas käändes, aga oli hoopis osastavas.
Tea Roosvaldi "Nõiamoori Miisu"
Kaasaegne Tallinn. Mehest lahkuläinud noor naine üürib korteri vanas majas, kus tema seltsiliseks saab salapärane kass. Korteris toimuvad imelikud asjad-näib, nagu seal kummitaks, tubadesse tekivad salapärased esemed, ahi saab ise käetud jne. Sündmuste põhjused näivad peituvat eelmises üürnikus.
Peab ütlema, et lugema hakates ei meeldinud lugu mulle üldse-jäi mulje kui ülemäära literatuursest, tarbetuid kirjeldusi täis ja igavalt argireaalselt ulmelise elemendiga tekstist. Ka autori sõnakasutus on kuidagi veidravõitu. Lugemise kestel aga hakkas lugu meeldima ja elasin sellesse sisse. Väga meenutab Charles de Linti loomingut.
Ülle Lätte "Udriku küla naised"
Pean tunnistama, et ulmefändomis varem tundmatult lasteraamatute ja luuletuste autorilt poleks nii verist splätterit küll oodanud. Aga seda see lugu on, ja Mandi kiidusõnadega jääb üle vaid nõustuda.
Lugu hakkab peale nagu tavaline külarealism-Udriku küla vanemapoolsete naiste elu-olu kirjeldus. (Udriku-nimeline koht on Lääne-Virumaal reaalselt olemas ja kui see nimi Google`isse kirjutada, näeb veidral kombel ühena esimestest kirjetest uudist laiba leidmise kohta samast kohast eelmisel aastal). Alates hetkest, kui ühe lesknaise keldrist mingi jube ebamaine koletis ennast välja murrab, läheb lugu aga täiesti ulmeliseks kätte... Edasi lugege ise.
Kui suur osa loost meenutas lugusid sarimõrvaritest a la Rappija Jack, siis lõpuks hakkas juba väga Mandi loomingut meenutama. Suuresti tänu lõpule teenib lugu mult maksimumhinde.
Jeff VanderMeeri "Hanoveri parandamine"
Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80331
No comments:
Post a Comment