"Eesti nõid" (koost. Indrek Hargla)

Karen Orlau "Vaba ja õnnelik maailm"

Tundelis-mõtisklevas laadis lugu sellest, kuidas inimkonna ja oma sotsiaalsete suhetega rahulolematu naine püüab endale meeldivate mõistuslike asukatega virtuaalmaailma luua... ning mis sellest välja tuleb. Võiks pidada ka mõtiskluseks sellest, mis hetkel inimlik armastus- ja lähedusvajadus enesekeskseks ning julmaks domineerimistungiks muutub.

Polnud üldse paha lugu, ehkki seost nõidade või nõidumisega (antoloogia "Eesti nõid" avalugu) ma siin ei näinud, žanripuhas teaduslik fantastika ikkagi.

Indrek Hargla "Laul jääb samaks"

Alternatiivajaloolises maailmas ei tabanud 17. sajandi Rootsi suurriiki Põhjasõja käigus häving, impeerium kasvas ja tugevnes ka järgnevate sajandite kestel ning aastal 1964 laiub selle territoorium Hollandist Barentsi mereni (Eestist muidugi rääkimata) ja rootslased omavad kolooniaid ka teistes maailmajagudes. Rootsi ühiskonnakorraldus aga meenutab mingit kristlik-luterlikku versiooni Saudi Araabiast või Dubaist - moodne tehnoloogia eksisteerib kõrvuti absoluutse monarhia ja ususeadustega, millega käivad kaasas ka 17. sajandi Rootsit iseloomustanud nõiausk ning -protsessid. Kui provintsipealinnas Tallinnas valmistutakse tuleriidal põletama kolme nõidumises ja riigivastasuses süüdistatud Eesti rahvuslast, hakkavad kogunema pinged siinsete riigialamate ning Rootsi keskvõimu vahel...

Autor on loonud taaskord ühe põneva ja detailselt lahtikirjutatud alternatiivajaloolise maailma, mis lühiromaani sündmustiku taustal lugejale järk-järgult avaneb. Nagu eelnevast lõigust arvata võib, pole käesoleva lühiromaani näol kaugeltki tegu "Vana hea Rootsi aja" ülistusega ja autoritaarse ning teokraatliku Rootsi suurriigi kujutamises on rohkelt vihjeid hoopis 1980. aastate (ja ka varasemale) Nõukogude Liidule. Lisaks veel kõvasti humoorikalt mõjuvaid vihjeid isikunimedes (nt Adolf Rüütel ja Erlend Savisaar, lisaks poliitikutele on autor talle omaselt ka Eesti ulmefändomi liikmeid, sh mind, meeles pidanud).

Kokkuvõttes võib öelda sama, mida paljude teiste Hargla teoste kohta: hea, aga kesisemate ajalooteadmistega lugejal jääb ilmselt osa lugemisnaudingust saamata, kuna ajalooteemalisi vihjeid on siin tõesti rohkelt.

Heinrich Weinbergi "Lahke mehe tasu"

Loo tegevus toimub "Karma võlast" tuttavas paralleelmaailma-Tallinnas (või Revalis, nagu seda neis lugudes nimetatakse) ja kujutab endast järjekordset töötlust vanast "kolme soovi" muinasjutuskeemist...

Omamoodi meeleolukas ja filosoofiline lugu, aga mulle millegipärast eriti sügavat muljet jätta ei suutnud. Hindeks "3+".

Mann Loperi "Musta kivi nõidus"

Ei meeldinud. Mõistan, et lugu on mõeldud südamliku tekstina, aga kokkuvõttes on realiseerunud sentimentaalne nutulugu, milles ulmeline element on justkui teisejärguline. Samuti paneb imestama libahuntide ja nende inimsoost lähedaste hämmastav abitus pärismaailmas - miks küll laseb pikaealine ülivõimetega koletis ennast vägi sõtta või koonduslaagrisse saata jne?

Loper oskab paremini.

Meelis Friedenthali "Abracadabra"

Loo sündmustik käivitub 17. sajandi Tartus, kus üks ülikooli professor veidra alkeemilise katse käigus algul oma koera ja siis iseenda mingisse koomalaadsesse seisundisse viib, millest keegi neid äratada ei oska. Majapidamine jääb professori noore ja tarmuka abikaasa kanda ning loo edasine sündmustik keskendub tollele ja nende tütrele...

Tuglase novellipreemia võitnud lugu pole vast niivõrd tüüpiline žanriulme, vaid pigem millekski maagilise realismi taoliseks liigituv. Otsapidi võib "Abracadabrat" ehk liigitada ka alternatiivajalooks - Magda reis Stockholmi ja kohtumine kuninganna Kristiina ning filosoof Descartes'iga pidi leidma aset 1649. aasta suvel, sest mainitud filosoof jõudis Stockholmi eelneval talvel ja suri seal juba järgneval, samas pole edasistes sündmustes vähimatki vihjet 1656.-58. aasta Vene-Rootsi sõjale, mis sundis Tartu ülikooli ajutiselt Pärnusse kolima.

Maineka auhinna võitmine mind selle loo puhul imestama ei pane - 17. sajandi Tartu (ja teiste tegevuskohtade) õhustik on meisterlikult taasloodud (lõpetades värvide ja lõhnadega). Teadusajalooga on autor ülihästi kursis ja 17. sajandi akadeemilise maailma kirjeldused, milles loodusteadused segunesid tänapäeva mõistes maagiliste elementidega, mõjuvad lummavalt.

Loo lõpplahendus (ja selles toimuva mõte tervikuna) jäid küll natuke hämarateks ja ma ei saanudki päriselt aru, oli see sihilik või tugines mingitele autorile teadaolevatele teadusajaloo-alastele vihjetele. Loo headuse seisukohalt pole see tegelikult aga oluline, kirjandusringkondades on see niikuinii tunnustust kogunud ja mul jääb üle sellele vaid oma kiidusõnad lisada.

Kadri Pettai "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud"

Panusena paljukäsitletud libaloomade temaatikasse on Pettai lugu ju tegelikult päris lõbus. Võib-olla jääb natuke hakituks, aga vähemalt naljakas ja meeldejääv.

Tuuli Tolmovi "Katariina juhtum"

Loo sündmustik käivitub tänapäeva Tallinnas, kus elukutselise nõia Margo vastuvõtule saabunud Katariina-nimeline kaunitar kurdab pidevate uneparalüüside üle, mille põhjuseks näib olevat rahvaluulest tuttav luupainaja...

Eks nõid-detektiivide elust ja sellest, kuidas nad moodsas linnakeskkonnas üleloomulikke juhtumeid lahendama peavad, ole kirjutatud palju - Jim Butcheri looming ning kodumaisest ulmest Hargla "Grpowski"-tsükkel meenusid esimestena, nii et midagi eriti originaalset Tolmovi jutt endast ei kujuta. Aga üldiselt polnud viga, selline lihtne südamlik lugu, ehk aitas ka isiklikult tuttav temaatika (uneparalüüsid!) tegelastele lihtsamalt kaasa elada.

Joel Jansi "Vennaarm"

Loo tegevus toimub Kagu-Eestis aastal 1932 ja räägib kahe baltisakslasest venna surmaheitlusest mõisnikult isalt päranduseks saadud nõiaraamatu pärast...

Täitsa korralik lugu, ajaloolise tausta oli autor endale hästi selgeks teinud.

Laura Loolaidi "Pahavara"

Omapärane segu linnafantaasiast ja küberpungist, mis kujutab endast otsest järge loole "Öö laulupeomuuseumis" ning mille tegevus toimub alternatiivreaalses Tartus, kus küberteemad põimuvad maagiaga.

Tegevusmaailm oma päriselust tuttavate kohtadega jättis päris omapärase mulje, ent "Ööst laulupeomuuseumis" on nagu parem lugemismälestus - ilmselt tänu musthumoorikale splatter'ile, mida käesolevas loos nagu väheks jääb. "Pahavara" hindeks "3+".

Siim Veskimehe "Valvur"

Alustaksin vast tunnistusest (võimalik, et olen seda mõnes varasemas arvustuses juba maininud), et Veskimehe raamatute lugemise olen pärast "Asunduste ööd" ära lõpetanud, nii et tema kirjutatud tekste loen ja arvustan ainult siis, kui need mõned antoloogias ette satuvad. Käesoleva loo kohta olin enne lugemahakkamist kuulnud suusõnalist kommentaari "nii halb, et peaks auhinna saama", nii et ootused olid äärmiselt madalal (või siis just äraspidisel viisil kõrgel).

Aga kokkuvõttes polnud "Valvur" (mille minategelaseks on viimase sajandivahetuse paiku Harjumaal oma endise elukaaslase kadumaläinud teismelist tütart otsiv politseiuurija ja mis žanriliselt pigem üleloomulikuks õuduseks liigitub) nii halb lugu midagi. Autoril oli õnnestunud sügisese Põhja-Eesti kirjeldustega luua üsna painajalik atmosfäär, puudusid paljudele ta pikematele tekstidele omased tüütud lobadialoogid, targutamist-isatsemist natuke oli, aga vähem kui tavaliselt ja pigem elufilosoofilistel kui poliitikaga seotud teemal. Erootikat oli ka, aga Veskimehe keskmise loominguga võrreldes taaskord vähem ja splatter'i elemendid tulid autori puhul pigem üllatusena. Hindeks siis kokkuvõttes heatahtlik "4-"

Mika Keräneni "Agnes"

Loo tegevus toimub Tartus ja kuna selles kirjeldatakse tselluloositehase-vastast suurmeeleavaldust, peab tegevusajaks olema 19. mai 2018. Minategelaseks noormees, kellele jõmmid vikerkaarevärvi saapapaelte pärast peksa tahavad anda, ent kellele ootamatult tõttab appi libahundineiu Agnes...

Ühelt poolt selline armas poeetiline laastuke hiliskevadisest Tartust koos kõigi oma päriselust tuttavate tegevuskohtadega. Üsna tugev ideoloogiline laeng on sellel lool ka ja seda sotsiaalprogressiivse ning rohelise mõtteviisi osas. Mis hinde teostusest hoolimata minu jaoks "kolme" peale tõmbab - tegu oleks justkui mingi pikema loo algusega, mis ootamatult katkeb, eraldi loona "Agnes" justkui ei toimi.

Berit Sootaki "Tammetalu perenaine"

Loo tegevus toimub kuskil 19. sajandi paiku ühes Lõuna-Eesti talus ja räägib noorperenaisest, kellele kuri nõid ennast kasuemaks sokutada üritab...

Üldiselt ei ole selline natuke maavillane Eesti etnohorror just päris mu lemmik-ulmežanr, ent "Tammetalu perenaine" jättis päris toreda ja südamliku loo mulje, olles ühtlasi mu esimeseks kokkupuuteks Berit Sootaki loominguga.

Jaagup Mahkra "Aafrika nõiad"

Lühiromaani tegevus toimub lähituleviku Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Tohutu ulatusega kodusõjad on Aafrika kaosesse paisanud. Peategelaseks on meditsiiniharidusega ja üleloomulike ravivõimetega noor eestlanna Siiri, kes Kongosse vabatahtlikuna kohalikke abistama sõidab, ent kohaliku sõjapealiku kätte vangi langeb...

"Aafrika nõiad" on sünge, hoogne ja verine lugu sellest, mis võib juhtuda valge naisega Euroopast, kes satub eelajaloolise mõtteviisiga sõdalaste meelevalda. Üleloomuliku õuduse osast vast olulisemgi on siin Aafrika olude kirjeldus, mis põhineb reaalsetel faktidel, ent pärineks justkui mingist teisest ja meile tundmatust maailmast. Ehk siis autorile omane eksootilises keskkonnas toimuv seikluslugu fantastilise elemendiga.

Mahkra kohta peab tõdema, et ta kirjutab harva, aga kui, siis hästi.

Meelis Krafti "Elurikkuse kaitseala"

Õuduslugu politseinikest, kes otsivad ühel novembriõhtul Kagu-Eesti metsas kadumaläinud väikest tüdrukut...

Esmaarvustajana peaksin selle loo kohta veel midagi ütlema (lühijuttude arvustamine on tihti keeruline kunst, kuna need kipuvad tekitama märksa vähem kirjapanemist väärivaid mõtteid kui romaanid). Ehk siis seda, mis hindestki peegeldub: täitsa korralik jutt oli.

Karen Orlau "Mõõkade emand"

Lugu skeptilise ja materialistliku maailmavaatega mehest, kellele naiseõde kingib sünnipäevaks külaskäigu kaardimoori juurde ja kes otsustab kinkija solvamise vältimiseks seal ära käia...

Omapärane idee, aga eriti sügavat muljet see lugu mulle ei jätnud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maniakkide Tänava "Muinaskuningas"

Žanriliselt võiks seda romaani liigitada "pastlafantasy'ks" - tegevus toimub Muinas-Eestis (nagu autori puhul arvatagi võib, kuskil tänapäeva Jõgevamaa kandis, Peipsi läänerannikul). Kihklakundade ehk pisiriigikeste kuningad peavad omavahel veriseid sõdu, siin- ja teispoolsus on omavahel lahutamatult seotud, vaimud eksisteerivad kõrvuti elavatega ning taassünnivad lihalikul kujul ja toimib Eesti mütoloogial põhinev maagia.

Jah, erinevaid koledaid kolle leidus "Muinaskuningas" tõesti päris kõvasti, ent sellest hoolimata on tegu Mandi loomingu kohta üllatavalt žanripuhta fantasy'ga - oleksin pigem eeldanud tema romaani "Surmakarva" laadis keskendumist koolnute armeedele vms. Maagiasüsteem oma koletiste, loitsude, hauataguse elu ja erinevate artefaktidega oli hästi välja mõeldud ja kokku pandud, samas mõjus sarnaselt Arvile see lõputu erinevate kollide voog mulle mingil hetkel väsitavalt, ehkki kõik need elukad olid huvitavad ja omapärased - aga natuke liiga palju ning tihkelt sai neid. Eraldi tuleks mainida ka rõhutatult arhailist keelekasutust, samas eksib selle sekka vahel moodsamalt kõlavaid võõrsõnu nagu "aroom".

Väga vaimustuda millegipärast ei suutnud, aga üldiselt korralik romaan.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga"

Sarnaselt "Kaarnalaulule" on Kalmsten ka käesolevas teoses (Baasi on see lisatud lühiromaanina, koostatavas algses Stalkeri nimekirjas aga figureerib see hoopis romaanina, nii et hetkel ma ei oska öeldagi, millega täpselt tegu) sukeldunud müütide valdkonda, ent Vana-Kreeka asemel on ta sedapuhku ammutanud inspiratsiooni hoopis muistse Skandinaavia saagadest. Erinevalt eelmainitud kogumikust "Kaarnalaulus" aurupungilikud elemendid puuduvad ja tegu on žanripuhta fantasy'ga, mis pole Eesti ulmes just levinuimaks alamžanriks.

Ühelt poolt meenutab "Täheraua saaga" vägagi Poul Andersoni mõningaid romaane, eriti tema "Murtud mõõka", aga ka näiteks "Jumalate sõda". On jumalate võimuvõitlused ja mängud, kuhu kaasatakse ka surelikud, õhustikult viikingiajastu Põhjalat meenutav karm-karge ning vägivaldne maailm ja muistsete germaanlaste maailmapildile omane totaalne fatalism - saatuse eest pole kaitstud isegi jumalad. Samas on autor erinevalt Andersonist (ja sarnaselt näiteks Guy Gavriel Kayle) loonud täiesti omaenda maailma, mille ühiskond, geograafia, mütoloogia ja nimed meenutavad küll muistset Põhjalat, ent see siiski pole seda. Jumalate asemel on siin jumalded, Valhalla asemel Langenutevald, nornide asemel eenid jne... Germaani mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailmades nii populaarseid võlumõõku asendavad hoopis maagilise väega taprid, silma torkasid ka naiste meestega võrreldav roll valitsejate ja sõdalastena ning ühiskonna mõistev suhtumine samasooliste armusuhetesse (mis kumbki muistset germaani ühiskonda just ei iseloomustanud). Ja pealkirjas mainitud täheraud ei tähenda sugugi meteoriidirauda, nagu esimese hooga arvata võiks, vaid hoopis midagi muud...

Sisust nagu rohkem rääkida ei tahaks, raamat on küllalt õhuke ja sündmustiku kohta leiab teavet ka selle tagakaanelt. Mulle "Täheraua saaga" meeldis ja rohkem kui "Kaarnalaul" - võib-olla just seetõttu, et kolme eraldi loo asemel oli siin üks ühtne ning hoogsalt kirjapandud tervik, mis jättis vähem hakitud mulje. Julgen soovitada lugejatele, kes Skandinaavia saagade stiiliga tuttavad on ja kellele seda tüüpi fantasy meeldib. Igatahes praeguse seisuga üks mu kahest Kalmsteni lemmiktekstist koos "Raske vihmaga", ehkki hoopis teistsugune lugu teistel teemadel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases"

Olin selle lühiromaani (ja konkreetse sarja) kohta enne lugemahakkamist kuulnud üsna vastuolulisi hinnanguid. Kahjuks pean mainima, et eriti ei meeldinud ja rohkem ma seda sarja lugeda ei kavatse. Robotist minategelane jättis tükkis oma veidra, üheaegselt apaatse ja üliemotsionaalse sisemaailmaga mind täiesti ükskõikseks ning ülejäänud tegelased olid praktiliselt üksteisest eristamatud, kui nimed välja arvata. Roboti silme läbi esitatud maailm ja sündmustik ei suutnud oma pinnapealsusega mind lugejana absoluutselt kaasa haarata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tamur Kusnetsi "Kronošütist"

Kusnetsi loomingust olen siiani lugenud vaid tema kunagist kergelt fantasy'ga flirtivat ajalooliste romaanide triloogiat "Hundipäikese aeg"ja ulmejuttu "Ootamatu jahisaak". Seni valdavalt ajalooliste romaanide autorina tuntud Kusnetsile on "Kronošütist" esimene niivõrd mahukas žanriulmeks liigituv teos, samas ajalugu (täpsemalt inimkonna esiajalugu) on siingi küllaga. Arvestades, et ka hiljutine Nobeli meditsiinipreemia läks neandertallasi uurinud eesti päritolu teadlasele, mõjub ürginimeste geneetika ja tänapäeva rahvatervise seostamine, mis "Kronošütistis" üsna radikaalsel moel avaldub, isegi üllatavalt aktuaalselt.

Lühidalt sisust: viiekümnendale eluaastale lähenev Eesti erusõjaväelane ja jahindusentusiast Ragnar Saar on oma eluga ummikusse jooksnud ning kaalub enesetappu. Ootamatult saabub tema Lõuna-Eesti tallu Baieri aadlimehest neonats, kes pakub talle värbamist uskumatult kõlavale missioonile. Nimelt selgub, et ajarännud on päriselt võimalikud ja WHO on otsustanud vabastada inimkonna neandertallastelt saadud pärilikest haigustest, püüdes ajarännumissiooniga takistada neandertallaste segunemist kromanjoonlastega paleoliitilises Euroopas. Selle juures on aga üks konks: selgub, et just neandertallased olid valge rassi esivanemad ja missiooni õnnestumisel oleksid puhtalt kromanjooni verd eurooplased üsnagi pigementeerunud välimusega - asi, millega Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei kuidagi leppida ei saa. Saar pole just eriline neonats, aga üsnagi konservatiivsete vaadetega keskealise valge eesti mehena ei meeldi talle mõte valge rassi eos ära kaotamisest mitte üks raas ja omadega niikuinii suhteliselt ummikusse jooksnud mehena nõustub ta suunduma aja-parašütisti ehk kronošütistina 40 000 aasta tagusele Prantsusmaale, kus valitseb jääaja kliima, et neandertallasi WHO eugeenikute eest kaitsta. Kogu lugu osutub aga arvatust veel keerukamaks ja lisaks WHO-le ning neonatsidele sekkuvad jääaja Prantsusmaal toimuvasse ka Iisraeli palgasõdurid ja juudiäärmuslased...

Ilmselt tuleks kohe mainida, et tugevalt sotsiaal-progressiivsete vaadetega lugejatel (ja eriti neil, keda kõiksugu naljad või märkused erinevate vähemuste teemal isiklikult häirivad) tasuks sellest romaanist pigem eemale hoida. Ei, "Kronošütisti" näol pole kindlasti tegu tõsimeelse rassismi propageeriva teosega, pigem trollib autor mõnuga moodsal ajal järjest tabustuvate teemade kallal ja suur osa teosest ongi muigvelsui kirjutatud ning nii ka loetav (ei saa ju surmtõsiselt võtta teost, kus juba esimestes peatükkides esinevad selliste nimedega tegelased nagu patoloog Joosep Nemgele või politseiuurija Zipelgas). Moodsale feministlikule lugejale võiks ehk ka naistegelaste kujutamise viis närvidele käia, samas kompenseeriks selle nende jaoks ilmselt osaliselt kauni, targa ja vapra Iisraeli teadlase Eden Mori tegelaskuju, kes endale ligitükkivaid juhmivõitu palgasõdureid juudiarmees õpitud käsitsivõitluskunstiga paika paneb ning "rääkivate dildodega" võrdleb. (Iisraeli puutuvaga näib autor üsna hästi kursis olevat, ent kirjutab millegipärast Mori teenistusel Golani kõrgendikel ja lahingutegevusest palestiinlastega, ajades vist Süüria piiril paikneva Golani segi Gaza sektori või mõne kolmanda kohaga). Kui nüüd eelnevast kirjeldusest jääb mulje, et "Kronošütisti" näol on tegu suvalise "poliitiliselt ebakorrektse" pulalooga, siis sellest on asi kaugel - autoril on ka nalja tehes õnnestunud tõsiseks jääda ja näiteks paleolootilisse Prantsusmaasse puutuva on ta endale ülihästi selgeks teinud, ürginimeste elu kirjeldused on põnevad ja detailsed, sõjaväelasena ning jahimehena valdab Kusnets ülihästi ka relvastusse ja muusse sõjatehnikasse puutuvat (nii palju erinevate tulirelvade täpseid kirjeldusi pole ma vist pärast Lew R. Bergi teoseid ühegi eesti autori ulmeteosest leidnud).

Teatud sarnasused (just maailmavaatelistes küsimustes) on Kusnetsil eesti ulmeautoritest ka Siim Veskimehega. Samas on ta stiil mingitpidi Veskimehe oma vastand - kus Veskimees tõsimeelselt jutlustab, seal Kusnets ironiseerib ja tögab, samuti puudub Kusnetsil Veskimehele omane matemaatika ja reaalteaduste fetišeerimine (peategelane Saar on "kõva mehena" pigem siiski humanitaarteaduste huviline). Ka lõpuosas mängutulevad ajaparadoksid (millest spoilerdamata on keeruline kirjutadagi) mõjuvad pigem iseendaga vastuolus olevatena - mingit tavamõistusele hoomatavat loogikat, füüsikaalasest rääkimata, polegi autor üritanud neisse panna.

Sarnasustes Veskimehega peitub ka "Kronošütisti" ehk suurim nõrkus - ehkki läbinisti irooniline, kipub autor poliitika- ja ideoloogiateemaga üle soolama ning pikapeale läheb kogu see "lillaroosa lögarastia", veganite, sotsiaalsõdalaste, alkoholiaktsiisi tõstnud Eesti sotsiaalmarksistide (kelle süül Saar peab enne ajahüpet oma kaasavõetavaid varusid Lätist hankimas käima) jne mõnitamine tüütuks, eriti, kui selleks kasutatakse spetsiaalseid joonealuseid märkuseid. Autori jutustatud lugu on niikuinii põnev, poliitiliselt ebakorrektne ja sürreaalselt jabur (nt stseen, kus SS-mundris neonatsist taaskehastaja päästab juuditüdrukust teadlase juudi turvamehe käest, taustal aga sagivad kivikirvestega neandertallased, mõjub kui mingist camp-filmist pärinevat), nii et kohati vaimukad, teinekord aga pigem Delfi kommentaariumi meenutavad poliitmõnitused ei anna sellele midagi juurde. Vast see asjaolu tõmbabki romaani hinde minu jaoks "4" peale, aga see on üks tugev ja tubli "4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maarit Leijoni "Musträstas"

Alustuseks - äärmiselt huvitav leid Arvi poolt ja veider, et maineka ning erinevaid ulmeauhindu võitnud autori esimeseks raamatuks on hoopis eestikeelne tõlge. Olen täheldanud, et Soome (ja üldse Põhjamaade) ulme on pahatihti selline uimerdav-literatuuritsev ning pigem vaiksetes-viisakates toonides, nii et midagi nii raju sealtkandist avastada oli üsna meeldiv üllatus.

Lugudest eraldi olen juba kirjutanud. Klassikalist teaduslikku fantastikat sellest kogumikust ei leia, kõik lood käsitlevad mingitpidi üleloomulikke teemasid. Autor näib tundvat end üsnagi pädevalt ajaloos (eriti Venemaasse puutuvas) ja meditsiinis - praktiliselt kõigi lugude tegelased on kuidagi vaimselt või füüsiliselt (soovitavalt mõlemat pidi) katkised ning funkitsioneerivad ravimite mõju all. Tegemist on eranditult naispeategelastega, keda iseloomustab enamasti sünge isiklik minevik, vaprus ja üheaegselt julmusega piirnev otsusekindlus ning soov aidata nõrgemaid. (Kohati tundub, et äkki on autor pannud oma loomingusse liiga palju omaenda elukogemusi ja sellest ka põhjus, miks ta eelistab oma "päriselu" kirjandusliku loominguga avalikult mitte siduda). Just need "karm-katkised" tegelaskujud meenutasid mulle enim John Varley loomingut (mis on küll hoopis teisest ulme alamžanrist ehk teaduslik fantastika). Lisaks veel kõvasti vägivalda ja seksi, nii et nõrganärvilised või lihtsalt transgressiivsemaid teemasid pelgavad lugejad võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida. Samuti on tegu tugevalt feministliku kirjandusega, ent Leijoni loomingus pole naised mitte kõikvõimsa patriarhaadi küüsis siplevad abitud ohvrid ega targutavad kohvikufilosoofid, vaid karmid võitlejad, kes seisavad enda ja vajadusel ka endast nõrgemate eest.

Kogumiku viiest loost vaid üks ja neist kõige lühem - "Öö" - ei meeldinud mulle eriti ning kisub ka kogumiku hinde maksimumi pealt "4" peale. Ülejäänud neli lühiromaani olid pigem head või väga head ja Arvit tuleb kogumiku eest tõsiselt tänada - lugemiskraami ülekülluses ning lugemiseks sobiliku aja vaeguses ulmefännina, kes suudab soomekeelset teksti lugeda vaid üsna vaevaliselt e-lugerisse integreeritud sõnastiku abiga, poleks ma neid lugusid põhjanaabrite ulmeajakirjadest eluilmaski iseseisvalt üles leidnud. Rohkem sellist Soome tõlkeulmet, palun, ja just sellist!

"Südametu"

Talvine Soome väikelinn kunagi 19.-20. sajandi vahetusel (tegevusaega pole päris kindlalt mainitud, ent see peab olema kunagi pärast aastat 1888, sest Rappija Jacki kuritegudest Londonis on juttu kui minevikus toimunud sündmustest, samas kindlasti enne Esimest maailmasõda - Soome kuulub veel Venemaa koosseisu, kõrgseltskonna elustiil on vanamoeliselt aristokraatlik ja vene keele oskus võõrkeelena levinud). Igavlevate linnaelanike meeli köidavad nii väidetavalt Poolast pärit nägusad vennad, kes paremaist peredest pärit neidude südameid võidavad, kui ka linnakeses tegutsev salapärane kõrilõikajast maniakk. Lühiromaani sündmustiku keskmes on üks üsna ebameeldival moel katkine perekond - tegevuse alguseks siitilmast lahkunud egüptoloog, tema kolmkümmend aastat noorem ja kaunis, ent nümfomaansete kalduvustega ning rahaahne abikaasa ja mõlema vanema poolt põlatud vigase jala ning koleda välimusega tütar. Ema ja tütre ning kahe linnakesse saabunud võõra vahel hakkavadki loo sündmused hargnema...

Mingitpidi on "Südametu" justkui klassikaline gootilik õuduslugu (vampiiriteema kombineeritud muumiate, skarabeuste ja muude lühiromaani tegevusajal populaarsete egüptoloogia saladustega). Võrdlus näiteks Bram Stokeri või M. R. Jamesiga oleks aga siinkohal sama ebatäpne, kui kõrvutada moodsat grimdark-fantasy't Tolkieni loominguga. Seksi ja vägivalla koha pealt autor ei koonerda nagu ka moonutatud keha ja/või vaimuga tegelaste pealt mitte. Üsna sünge tekst, samas polnud kõik selle tegelased läbinisti antipaatsed ja nagu ka eelmises arvustuses mainitud, jättis sündmustiku keskmes olev invaliidist neiu kohati oma äraspidisel moel üsna sümpaatse mulje. Ühtlasi selgub "Südametut" lugedes eestikeelse Leijoni kogumiku "Musträstas" mõnevõrra krüptiliselt mõjuva kaanepildi tähendus.

"Öö"

Jah, hämarulme ja sotsiaalporno segu. Kuidagi ebameeldiv tekst, sihilikult masendusele rõhuv ja lisaks veel (minu personaalsest vaatevinklist) üsna vastiku mõttemaailmaga peategelasega. Emotsionaalselt võttes tahaks "kahe" panna, aga kui nüüd objektiivsem püüda olla. siis tegelikult üsna hästi läbimõeldud ideede ja tegelaskujudega (kes oma probleemidega kohati ebameeldivalt tuttavlikult ning reaalselt mõjusid) lugu, nii et hetkeemotsioonidest üle olles annan loole eelarvustajate kombel "kolme". Lihtsalt pole sedatüüpi ulme, mida mulle väga lugeda meeldiks.

"Must vürst"

Lühiromaani idee on väga lihtne: kõik kõrgemad Vene ülikud alates Kiievi-Venest kuni 20. sajandi alguseni (mainitud on ka nt Rasputini tapmise organiseerinud vürst Jussupovit) on tegelikult rusideks kutsutud pikaealised üliinimesed, varjaagidest meresõitjate järeltulijad, kes on 21. sajandi alguseks isoleerunud suletud külla Peterburi lähedal. Lühiromaani minategelaseks on soomlannast arsti, kes end ruside külla tööle sokutab... "Musta vürsti" sündmustik kipub algul ehk natuke venima, pikalt kirjeldatakse elu-olu ruside külas, nende hedonistlikku elulaadi (mille hulka kuulub ka pehmelt öeldes jõhkravõitu seks surelikest partnerite ehk "lemmikutega") ja nende erinevate tervisehädade kirjeldusi, mida minategelane moodsa arstiteaduse kaasabil ravima peab. Mingil hetkel tekkis lugedes tunne, et mingi kiire või ootamatu pööre või puänt siit nüüd tulema peab ja ega see tulemata jäänudki...

Kogumiku avalugu "Südametu" meeldis mulle küll natuke rohkem, ent "Mustale vürstile" alla maksimumhinde anda ka ei tahaks - kuidagi nii värskelt ja idee mõttes omapäraselt mõjub see lühiromaan. Nõrgema närvikavaga lugejatele muidugi soovitada ei julge, aga see käib kõigi siiani loetud Leijoni tekstide kohta.

Eelarvustajale täienduseks: kui 12. sajandil elanud (suur)vürst Juri Dolgoruki oli ajalooline isik ja tema tapmine kiievlaste poolt ajalooline fakt, siis tema vend "Must vürst" Aleksandr Sekira ning tolle korraldatud tapatalgud kiievlaste kallal näivad küll puhtalt autori fiktsioon olevat (Sekira nimi ei kõla ka vähemalt minu jaoks millegipärast eriti slaavipäraselt). Ehk siis selline väike alternatiivajalooline detail alternatiivses maailmas, mis on esimese hooga adutav vaid Kiievi-Vene ajaloo asjatundjatele (ma ise seda peast ei teadnud, vaid pidin natuke googeldama).

"Viimane sangar"

Võrreldes Leijoni maakeelse kogumiku kolme esimese looga on siin fantastilist elementi kõvasti vähem, piirdudes vaid peategelanna telepaatiliste erivõimetega. Võimalik, et "Viimane sangar" liigitub pigem fantastikasugemetega "Skandinaavia kriminuliks" (ma ise pole ühtki sellesse žanri kuuluvat teost lugenud, aga umbes nii neid kirjeldatakse - lohutu taust, vägivald ja muud nö karmid sotsiaalsed teemad). Käesoleva lühiromaani tegevus toimub küll valdavalt hoopis Sankt-Peterburis ja autor demonstreerib siin taaskord oma asjatundlikku ning samas üsna kriitilist suhtumist Venemaaga seonduvasse. Lisaks krimiteemale on siin ka üsna tugev poliitilise põnevuskirjanduse element ja oma sauna saavad siin nii Putini Venemaa kui ka viimastel aastatel kõikjal läänemaailmas populaarsust kogunud parempopulistlikud parteid.

Kriminullid pole küll kaugeltki minu lemmikžanr, ent "Viimane sangar" oli kirjutatud üsna põnevalt ja kaasahaaravalt, oma rolli mängisid ka autorile omased põnevalt vastuolulised tegelaskujud ning Peterburi linnakirjeldused. Natuke kehvem kui "Südametu" ja "Must vürst" (ehk on siin mängus ka mu isiklikud žanrilised eelistused), aga kõvasti parem kui "Öö".

"Musträstas"

Kui Leijoni maakeelse kogumiku nelja esimese loo tegevus toimus kusagil meist natuke põhja või kirde pool (Soomes või Sankt-Peterburi ümbruses) ja kui just mitte tänapäeval, siis äärmisel juhul 19. sajandi lõpus ("Südametu"), siis "Musträsta" tegevus viib meid üllatuslikult hoopis Saja-aastasest sõjast räsitud 15. sajandi Prantsusmaale. Ehk siis kerge alternatiivajaloolise kallakuga lühiromaan sellest, mis saanuks, kui Gilles de Rais (kelle lugu kõigis oma ebameeldivates detailides pole paraku Leijoni fantaasia, vaid ajalooline fakt, seda kuni tema kaasosaliste nimedeni välja) oleks saavutanud alkeemia abil surematuse ja hukkamise üle elanud. Muus osas on "Musträstas" Leijoni loomingule tüüpilised elemendid - paljukannatanud ja igas mõttes katkine, ent vapper ning nõrgemate aitamisele pühendunud kangelanna, palju musta maagia, vägivalda ja seksi. Autori ajalooteadmised on taaskord tõesti muljetavaldavad ja hiliskeskaegsel Prantsusmaal tunneb ta end samavõrd koduselt kui 19. sajandi lõpu egüptoloogidesse või Venemaasse puutuvas.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Liu Cixini "Surm on igavene"

Mida siis veel eelarvustajatele täienduseks öelda? Jah, väga mastaapne ja võimas on see romaan tõesti. Kui algul näib romaani peategelaseks kujunevat vähihaige noormees Yun Tianming, siis tegelikult saab selleks tema teadlasest salaarmastatu Cheng Xin, kellega koos kappab lugeja ühest tsivilisatsiooni kuldajastust apokalüpsisse ja järgmisse kuldajastusse. Esimesed kakssada lehekülge kipuvad küll ehk natuke venima, ent edasi toimuvad sündmused peadpööritavas tempos ja lugeja ujutatakse üle nii ootamatute sündmuskäikude kui ka peadpööritavate ulmeliste ideedega (millest mõned peaksid ka paljulugenud fännile üsna originaalse mulje jätma). Neiu Xini näol on autor loonud sümpaatse (seejuures vast liigagi ideaalse - läbinisti kohusetundliku, armastava ja vat et ilma ühegi inimliku paheta) tegelaskuju, kelle kanda kipub millegipärast pidevalt inimkonna saatuse eest vastutamine jääma ning keda ta siis mõnuga läbi ajastute ühest saatuslikust pöördest ja kohutavast katsumusest teise kihutab.

Ehkki igasugused telliskiviromaanide sarjad võivad pikapeale üsna tüütult mõjuda, jäi Liu triloogiast kokkuvõttes igati positiivne mulje.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis