Michael Moorcocki "The Sword and the Stallion"

Kui "Tammes ja jääras" näis Corumi-sari hakkavat üha enam traditsioonilist eepilist fantasyt meenutama, siis käesoleva, kuueosalist tsüklit lõpetava romaani stiil on taas Moorcockile omane-süngetes toonides, julmavõitu, dekadentlik ja rohkelt kõiksugu jumalaid ning muid üleloomulikke olendeid sisaldav. (Üldse on Corumi-sarjas nii suured stiilierinevused, nagu oleks see kirjutatud mitme erineva autori poolt.)

"Mõõga ja täku" alguses valmistuvad endaga igavest talve kaasa toovad Fhoi Myored otsustavaks rünnakuks mabdenite ehk inimkonna valduste vastu. Inimeste olukord näib olevat lootusetu ja nii otsustabki Corum, olles kuulnud lugu tontlikust Ynys Scaithi saarest (kus on nähtud ka ta enda teisikut), saare salapärastelt elanikelt Fhoi Myorede vastu abi otsida. Seda hoolimata sõprade vastuseisust ja hoiatustest saarest eemale hoida...

Romaani hinde osas kõhklesin ma tegelikult "4" ja "5" vahel, otsustades lõpuks "5-" kasuks. Eks pikkadesse sarjadesse kuuluvate romaanide järjest lugemine mõjub veidi väsitavalt ja lõpetades pole ei tegelastest ega maailmast enam üldse nii värsket muljet kui sarja alustades (selles mõttes on eestikeelsete tõlgete lugemine isegi parem-järgmist köidet tuleb mingi aja oodata ja seetõttu ei hakka sari niiväga ära tüütama). Samas pole "Mõõgale ja täkule" ka suurt midagi ette heita. Lõpplahendus võib tunduda veidi kunstlikuna, ent samas on see klišeelikkusest kaugel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Oak and the Ram"

Kokku kuueköitelise romaanisarja viiendas osas jätkab Corum tegutsemist keskaegset Walesi meenutavas maailmas, mis on ta kodureaalsuse jaoks kauge tulevik. Romaani süžee ongi selline fantasy jaoks traditsiooniline quest... Corum peab vabastama pahalaste vangistatud ülemkuninga (kes on lisaks veel nõiduse mõju all ja peab ennast kitseks, rääkimise asemel mökitab ning ähvardab rohudieedi tõttu nälga surra) ja hankima ka pealkirjas mainitud väärismetallidest maagilised artefaktid, mis aitaksid päästa maailma kurjade hiiglaste Fhoy Myorede võimu alt.

Tegelikult on kummastav, kuidas selle pika, kahest alamsarjast koosneva romaanisarja stiil ajapikku muutub. Esimeste osade tumedates toonides sünge maagiaga täidetud maailmast, kus toimub paljusid paralleelmaailmu hõlmav võimuvõitlus erinevate jumalate vahel, pole "Tammes ja jääras" enam suurt midagi järel, ka ei rända Corum siin enam pidevalt ühest maailmast teise. Pigem hakkab kõik muutuma traditsioonilisele fantasyile omaselt selgeks ja lihtsaks-on kangelane, kes peab maailma päästmiseks ohtlikule teekonnale asuma, röövitud kuningas, pahalased, kes toovad igavese talve, jne... Kohati on selline tunne, nagu ei loekski Moorcocki, vaid Robert Jordani "Ajaratta" veidi karmimat versiooni või mingit Lloyd Alexanderi täisealistele lugejatele suunatud teost. Võrreldes sarja esimeste osadega on muidugi tegu ilmselge taandarenguga, ent tervikmulje käesolevast romaanist on siiski parem kui teise Corumi-triloogia esimesest osast ja hinne jääb seega "4" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Bull and the Spear"

Kui isiku- ja kohanimed tundusid mulle juba varasemates Corumi-raamatutes kuidagi kõmripärased, siis käesoleva romaani puhul pole kahtlustki, et maailm, kuhu Corum ootamatult satub, põhineb suuremal või vähemal määral Walesil (kindlus nimega Caer Mahlod, vadhaghite nimetamine sidhideks jne).

Muidu selline kõva keskmine fantasy, mis erilist vaimustust ei tekitanud, aga hamba all ei karjunud ka. Moorcocki fantasy-looming oma kiirelt vahelduvate tegevuspaikade, dimensioonirändude ja rohke maagiaga meenutab mulle mõnevõrra Zelazny "Amberi"-tsüklit. Käesoleva romaani hindeks "4-".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The King of the Swords"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki " The Queen of the Swords"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Michael Moorcocki "The Knight of the Swords"

Olen Moorcockilt varem lugenud eesti keeles ilmunud Elricu-lugusid (seda kümmekond aastat tagasi) ja hiljuti ka "Ajanomaadi"-triloogiat. Kui Elricu-tsüklist on mul väga head mälestused, siis "Ajanomaad" jättis kohati rabeda mulje ja tekitas tunde, et ehk sai Moorcocki omal ajal nooremast ning kogenematumast peast tõesti üle hinnatud. Käesolev, Corumi-tsükli esimene romaan aga parandas mu arvamust autorist taas kõvasti. Pole ka välistatud, et dark fantasy tuleb autoril lihtsalt paremini välja kui aurupunk.

Corumi-sarja tegevusmaailm ja õhustik on vägagi sarnased Elricu-tsükli omadega... Selline sünge tume maailm, kus on rohkelt maagiat ja võimuvõitlust erinevate olendite vahel. Ainult et kui Elricu-lugudes oli inimestest vanem rass-melnibonelased-tuntud oma sõjakuse ja sürreaalse ning sadistliku julmusega, siis siin on lood vastupidi-vadhaghid kujutavad endast abituid ohvritallesid sadistlike inimeste küüsis. Ja ka Corum, kes on romaani algul elurõõmus ning süütu tegelane, peab ränkade kannatuste hinnaga õppima sõdalane olema. Sarnasustest Elricuga veel nii palju, et ka Corum on väljasureva dekadentliku rassi ülikusoost esindaja ja musta mõõka asendab tal jumalikku päritolu käsi, mis aeg-ajalt samuti lambist inimesi tapab.

Lisaks hõrgule tumedates toonides tegevusmaailmale meeldivad mulle ka Moorcocki maailmavaade ja mõtteviis-erinevalt paljudest teistest fantasy-autoritest pole tema romaanides vähimatki pateetikat ega võitlust hea ning kurja vahel. Maailm on selline kaootiline koht, nagu ta ka reaalselt olema kipub ja lõppkokkuvõttes on jumalatevahelises võimuvõitluses osaleva peakangelase eesmärgiks ellujäämine, enesekehtestamine ning oma eesmärkide saavutamine, mitte enda kangelaslik ohverdamine mingite "kõrgemate eesmärkide" nimel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Emma Jane Holloway "A Study in Silks"

Romaan (mille eestikeelne tõlkepealkiri oleks ilmselt "Etüüd siidis", sest tegu on ilmse vihjega Arthur Conan Doyle`i "Etüüdile punases") kujutab endast veidrat segu aurupungist, lodevaristokraatia elust pajatavast 19. sajandi realistlikust/psühholoogilisest kirjandusest, kriminullist ja teismelistele tüdrukutele mõeldud armuloost. Romaani tegevus toimub (aurupungile tüüpiliselt) alternatiivsel 19. sajandi lõpu Inglismaal, kus eksisteerib kõikvõimalik anakronistlik aurupunk-tehnoloogia ja toimib maagia, Suurbritannias on võimu haaranud "auruparuniteks" kutsutavad tööstusoligarhid. Peategelaseks on Sherlock Holmesi nooruke õetütar, kes on ootamatult rändtsirkusest aristokraatia sekka sattunud, lahendab kuulsa onu eeskujul miski teenijatüdruku mõrvajuhtumit, saab kistud auruparunite-vastasessse vandenõusse ja põeb keeruliste suhete pärast kahe noormehega...

Otse välja öeldes on tegu äärmiselt igava romaaniga. Ulmeline osa oleks siin justnagu ainult taustaks, autori peatähelepanu kulub ülipikkadele ballistseenidele, tundlemisele jne. Aristokraatide vegeteerimisest pajatav 19. sajandi kirjandus (nagu Puškini "Jevgeni Onegin") mõjub tänapäeval surmigavalt, käesolevas, 2013. aastal ilmunud romaanis on seda stiili aga üsna täpselt jäljendatud. Ka ei jõua romaani sündmustik õieti millenigi välja, ilmselt jõutakse olulisemate küsimusteni alles järgmistes 500-leheküljelistes köidetes... mis minust küll lugemata jäävad.

Mis hindesse puutub, siis lugemiselamuse eest saaks romaan mult "2", aga iseenesest pole ta ju halvas stiilis kirja pandud, tegu pole lihtsalt mulle sobiva raamatuga (ega soovita ma seda ka ühelegi teisele hardcore-ulmefännile). Autori sõnakasutus on äärmiselt väljapeetud ja mõned lõigud tekitasid lugedes tunde, et olen midagi sarnast lugenud mingist kahesaja aasta vanusest õudusromaanist. Nii et hindeks siis "3" pika miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis