Olen Moorcockilt varem lugenud eesti keeles ilmunud Elricu-lugusid (seda kümmekond aastat tagasi) ja hiljuti ka "Ajanomaadi"-triloogiat. Kui Elricu-tsüklist on mul väga head mälestused, siis "Ajanomaad" jättis kohati rabeda mulje ja tekitas tunde, et ehk sai Moorcocki omal ajal nooremast ning kogenematumast peast tõesti üle hinnatud. Käesolev, Corumi-tsükli esimene romaan aga parandas mu arvamust autorist taas kõvasti. Pole ka välistatud, et dark fantasy tuleb autoril lihtsalt paremini välja kui aurupunk.
Corumi-sarja tegevusmaailm ja õhustik on vägagi sarnased Elricu-tsükli omadega... Selline sünge tume maailm, kus on rohkelt maagiat ja võimuvõitlust erinevate olendite vahel. Ainult et kui Elricu-lugudes oli inimestest vanem rass-melnibonelased-tuntud oma sõjakuse ja sürreaalse ning sadistliku julmusega, siis siin on lood vastupidi-vadhaghid kujutavad endast abituid ohvritallesid sadistlike inimeste küüsis. Ja ka Corum, kes on romaani algul elurõõmus ning süütu tegelane, peab ränkade kannatuste hinnaga õppima sõdalane olema. Sarnasustest Elricuga veel nii palju, et ka Corum on väljasureva dekadentliku rassi ülikusoost esindaja ja musta mõõka asendab tal jumalikku päritolu käsi, mis aeg-ajalt samuti lambist inimesi tapab.
Lisaks hõrgule tumedates toonides tegevusmaailmale meeldivad mulle ka Moorcocki maailmavaade ja mõtteviis-erinevalt paljudest teistest fantasy-autoritest pole tema romaanides vähimatki pateetikat ega võitlust hea ning kurja vahel. Maailm on selline kaootiline koht, nagu ta ka reaalselt olema kipub ja lõppkokkuvõttes on jumalatevahelises võimuvõitluses osaleva peakangelase eesmärgiks ellujäämine, enesekehtestamine ning oma eesmärkide saavutamine, mitte enda kangelaslik ohverdamine mingite "kõrgemate eesmärkide" nimel.
No comments:
Post a Comment