Catherine Asaro "Virmalised neljal häälel"
Lühiromaani tegevus toimub Skolia impeeriumi maailmas, kus kosmiliste avaruste kontrolli pärast võitlevad mutantidest Kauplejad ja tavaliste inimeste poolt võitluseks nende orjastavate ambitsioonide vastu loodud Skolia impeerium. Käesoleva teksti maakeelne tõlge "Täheajas" on mu esimeseks kokkupuuteks nii selle autori kui ka tema loominguga.
"Virmalised neljal häälel" räägib Ansatzi-nimelisel veidral planeedil Nightingale`i-nimelises igavesti pimedas linnas lõksus olevast mehest Jatost. Ansatzi asustab veider unelejate-nimeline kunstikalduvustega inimrass. Jato on sattunud Ansatzile, sest unelejad on lubanud anda talle ühe oma väärtuslikest kunstiteostest vastutasuks ühe ta unenäo vastu, ent pärast Ansatzile jõudmist on ta alusetult mõrvas süüdi mõistetud ja ellu jäetud, millegipärast ei luba unelejad tal planeedilt lahkuda. Ootamatu kohtumise järel hakkab nukrasse pagendusse määratud mehele lootuskiir koitma...
Lühiromaani plussiks on unenäoline ja eksootiline tegevusmaailm, miinusteks võiks pidada vast karaktereid ning psühholoogiat-koht, kus Jato tunneb muret, et Soz võib teda "ära kasutada" ja maha jätta, näitab, et autor ei tunne meeste mõttemaailma ega käitumist just väga hästi. Süzee poolest selline hoogne ja seikluslik tekst. Hindeks "4+".
Siim Veskimehe "Asteriuse kodutee"
Lühiromaani minategelaseks on krabikujuliste tulnukate poolt röövitud ja kaugele planeedile toimetatud 6. sajandi Rooma õpetlane Asterius. Tekst kujutabki endast Asteriuse monoloogi elust krabide planeedil, katset luua kosmoseavarustes uut inimtsivilisatsioon, jne...
Minu meelest suhteliselt igav tekst ja pean ütlema, et kunagi mu kodumaiste lemmikute hulka kuulunud autori looming hakkab ennast minu jaoks lõplikult ammendama. Antiikkultuuri sissetoomine oli küll üllatav ja Veskimehe loomingus kohtan ma seda esmakordselt, ent muidu kujunes tekst lihtsalt üheks pikavõitu heietuseks.
Manfred Kalmsteni "Põgeneda rottidelinnast..."
Manfred Kalmsten... Juba seda nime kuuldes peaksid meie vähegi aktiivsemad ulmefännid aimama, kes selle pseudonüümi taga peitub, antoloogia koostaja saatesõnas olev sünniaasta aga hajutas viimasedki kahtlused.
"Põgeneda rottidelinnast" on surmsünge postapokalüptiline lugu kataklüütilise sõja järgest maailmast. Lugedes oli millegipärast tunne, et autori eeskujud ei pärine ingliskeelsest maailmast, vaid pigem kusagilt ida poolt, loos kirjeldatud postapokalüptiline maailm meenutas veidi Strugatskite "Asustatud saart", ent erinevalt näiteks Kristjan Sandri loomingust Kalmsteni tekstis otsene vene mõju puudub. Hindeks "4" väga tugeva plussiga.
Maniakkide Tänava "Au ei olegi vaja"
"Stardiloenduse" järjes pöördub Maalt Vene kosmoslaevaga Kuule põgenenud eestlaste seltskond aastaid hiljem koduplaneedile tagasi. Maale jäänud Eesti elanikkond valitsuse juhtimisel on koondunud hiiglaslikku maa-alusesse varjendisse, katastroofist laastatud maapinnal on hakanud peremehetsema Toonilt pärit võõreluvormid... Taaskohtumine koduplaneediga ei saa sugugi valutu olema. Nii mõnigi tegelane lahkub siit ilmast võimalikult vastikul moel ja neis kirjeldustes on Mant jäänud oma traditsioonilise stiili juurde, kirjutades ka SF-i gore`i võtmes.
Tegelikult täitsa korralik tekst, ehkki mulle meeldis millegipärast "Stardiloendus" rohkem, võib-olla seetõttu, et selles oli rohkem hoogsat tegevust ja vähem filosofeerimist rahvus- ning muudel teemadel. Eesti ulme suurimaks komistuskiviks ongi minu meelest praegu see, et autor upub oma maailmavaate tutvustamisse-Mandi kui kohaliku ulmekirjanduse tulevikulootuse puhul loodan siiralt, et ta ei astu tulevikus samasse auku, mis Veskimees ja Tarlap-s.t. ei hakka kirjutama ulmekirjanduseks maskeeritud ühiskonnakriitikat. Käesolevale lühiromaanile hindeks "4" tugeva plussiga.
Helena Alexandra Altroffi "Defectis"
Mulle see teaduslik-fantastiline lugu oma äärmiselt eksootilise ja kohati lausa gootilikkuse kalduva tulevikumaailmaga-sulametallist mered kauge planeedi kuudel, magnetsõidukid, igavene noorus ning geenimanipulatsioonid-igatahes meeldis, mistõttu otsustasin maksimumhinde kasuks. Õhustik on hästi loodud ja lugu on piisavalt lühike, et mitte ülearust ballasti sisaldada ning tüütuks muutuda.
Lew R. Bergi "Musta Roosi vennaskond"
Kaheksa aastat pärast Bergi traagilist hukkumist on tema käesolev, eluajal lõpetamata jäänud lühiromaan lõpuks ära lõpetatud ja trükki jõudnud. Seda, milliseks võinuks eluajal rohket negatiivset kriitikat pälvinud autori looming kujuneda, võime "Musta Roosi vennaskonna" põhjal aimata... Olgu ka kohe öeldud, et kui lühiromaan oleks ka Bergi enda poolt lõpetatud, oleks ilmselt tegu märksa tugevama tekstiga.
Iseenesest on tegu meelelahutusliku seikluslooga, mille peategelaseks on Arnahari planeedilt pärit aadlik Lockhart, kes pärast isakodust põgenemist ja kümne aasta pikkust kosmoses ringiseiklemist lõpuks Arnaharile naaseb, et ootamatult päritud feodaalvaldused üle võtta. Arnahar... Kõige lihtsam oleks ehk öelda, et see planeet meenutab enim Barrayari planeeti Bujoldi loomingus-feodaalne inimtsivilisatsioon (Bergi loomingus ei käi jutt küll kaugest tulevikust, vaid sarnastest inimtaolistest humanoididest kõikjal universumis), mis on pärast kosmilise sissetungi tagasilöömist kiiresti moderniseerunud ja kosmoseimpeeriumi loonud, säilitades seejuures feodaalse ühiskonnakorralduse. Ka lühiromaani peakangelasel Lockhartil on Bujoldi loomingi Miles Vorkosiganiga nii mõndagi ühist-tegu on Arnahari aadliku ja teiselt planeedilt pärineva võõramaalasest naise pojaga, kes peab ennast Arnahari ühiskonnas tõestama. Erinevalt Milesist on ta siiski füüsiliselt terve ja tugev. Nagu 12. "Täheaja" koostaja on saatesõnas maininud, kirjeldatakse sama kosmosemaailma ka mitmetest teistes Bergi teostes. Sisult on tegu sellise pretensioonitu seiklusjutuga, kust kõrgkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiat jne väga otsida ei maksagi.
Postuumnne lõpetamine teiste autorite poolt on loo paraku suhteliselt ebaühtlaseks muutnud. Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, arvan ma, et lühiromaani esimesed 6 lehekülge ( "Täheajas" leheküljed 179-185) on suuresti tema poolt kirja pandud ja tema stiil erineb kadunud Bergi omast päris kõvasti. Tegevusmaailma tutvustamine proloogis ja järgnenud sõjakirjeldus võõrplaneedil (kus dialoogis esineb ka Veskimehe loomingule iseloomulik sõna "kviteerima") on sellele piisavaks tõendiks. Võib arvata, et kadunud Berg kavandas "Musta Roosi vennaskonda" pikema tekstina (romaanina), sest sündmused kulgevad tekstis lühiromaani kohta hästi aeglaselt ja jäävad lõpetamatuks (või järge lubavaks). Suure osa "Musta Roosi vennaskonna" sündmustikust võtabki enda alla Lockharti taastutvumine hüljatud koduga, lõpupoole hakkavad sündmused veidi kiiremini arenema, ent lõppevad siis ootamatult. Ja pealkirjale nime andnud organisatsioonist vähemalt otseselt juttu ei tulegi, üks must roos küll vilksatab korra...
Lõpetuseks võiks öelda, et päris sümpaatne tekst, ent jätab sellisel kujul veidi kokkutraageldatud mulje ja lugedes torkab see väga teravalt silma, mis langetabki hinde "4" peale.
Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis
