Manfred Kalmsteni "Susikiuste"

""Ema südant...""

Kalmsten on üldiselt selline ulmeautor, kelle loomingus kosmoseteemat eriti ei kohta. Käesolev lugu kuulub erandite hulka, kujutades tähtedevahelist viikingikultuuril põhinevat tsivilisatsiooni. Lisaks veel organiseeritud religiooniks arendatud vanagermaani usund (umbes nagu Harrisoni ja Holmi "Risti ja vasara" triloogias) ja kosmilised ususõjad selle erinevate sektide vahel. Iseenesest huvitava ja parajalt hullumeelse ideega lugu, aga maksimumhindest jäi minu jaoks midagi puudu.

"Susikiuste"

Autor on romaani ise liigitanud "viikingpungiks" ja tegu on omapärase seguga Skandinaavia mütoloogial põhinevast fantasy'st ning kosmoseooperist.

Alternatiivmaailmas on viikingid haaranud kontrolli Maa üle ja hiljem on nende ülemvõim levinud ka erinevatesse tähesüsteemidesse. Kasutatakse aatomi-, auru- ja ruunijõudu, germaani mütoloogiast tuntud jumalad sekkuvad inimeste ellu jne. Romaani peategelaseks on endine lahingsõsar (naissõdalane) Hagenhild, kellelt röövitakse tema 15-aastane poeg Skafloc (nimi tuli mulle kuidagi tuttav ette ja nagu kiire guugeldamine näitas, siis põhjusega). Röövimisest käivituv sündmuste tulevärk ongi romaani süžeeks.

Kalmsteni esikromaanis võib ära tunda paljudele ta varasematele tekstidele iseloomulikke jooni. Peategelaseks on jõuline naiskangelane (sedapuhku emarollis). Samuti torkab siin silma teatud mütoloogilise ülevuse segamine räpakavõitu argisusega, mis esines näiteks ka "Aekadioni" lugudes ja "Götterdämmerungis" - kohtumised jumalatega vahelduvad pummeldamistega kahtlastes joomiurgastes jne (see viimane asjaolu muudab žanrimääratluses mainitud "pungi" täiesti kohaseks). Uueks teemaks on vast tohutu kogus ulmelist sõnaloomet (nagu pealkirjaks olev vandesõna, aga ka "lahingsõsar", "tuulekaim" jne) - vähemalt nii suures koguses pole ma seda Kalmsteni loomingus varem märganud.

Kodumaise ulme kontekstis on tegu ilmselt üsna märgilise teosega, seda nii hullumeelse idee kui ka omapärase teostuse poolest. Ehk oleks võinud natuke pikem olla ja kogu seda maailma põhjalikumalt lahti kirjutada, ehkki järg pole ilmselt välistatud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Larry Niveni "Neutrontäht"

"Neutrontäht" kujutab endast kollaažromaaniks põimitud jutukogu, mille minategelaseks on kosmoseseikleja Beowulf Shaeffer. Lugu "Vari" kujutab endast kogumiku raamjutustust, milles Shaeffer meenutab oma varasemaid seiklusi.

Kirjeldatud tulevikumaailm (mis on eesti lugejale tuttav ka autori romaanidest "Rõngasplaneet" ja "Rõngasplaneedi ehitajad") on mastaapne ja värvikas ning kogumiku suurimaks plussiks on kahtlemata eksootiliste võõrmaailmade ja -liikide kirjeldused. Veel üheks iseloomulikuks jooneks on tugevalt reaalteaduslik taust, millele vahel ehitatakse üles isegi lugude puändid. Kuuekümnendate-seitsmekümnendate vaimus hedonistlik ja vabameelne kosmosemaailm meenutab natuke noore Martini lugusid (Martin meeldib mulle küll kõvasti rohkem kui Niven).

Baasis arvustades olen ma võtnud endale põhimõtteks mitte kunagi piirduda vaid hindega juhul, kui olen teksti esmaarvustaja. Mõne teose puhul õnnestub see lihtsamalt, teise puhul raskemalt. "Neutrontähe" lood kuulusid viimaste hulka - korralikult kirja pandud, aga nii ühesugused, et eraldi on neist keeruline midagi arvata. Ja mida rohkem neid järjest lugeda, seda enam hakkavad ilmnema ka nende ühised miinused -visandlikuks jäävad tegelaskujud ja see, et ükski lugu ei suuda teistest teravalt eristuda ega üllatavalt positiivset muljet pakkuda. Lugemisega kogumiku lõpu poole jõudes olin neist ühesugustest tekstidest juba üsna väsinud. Aga koondhindeks tuleb siiski "4".

"Vari"

Lugu pole tegelikult päriselt kogumiku "Neutrontäht" avalugu selle sõna klassikalises tähendus, nagu Baasi põhjal arvata võiks, vaid kujutab endast raamjutustust, mis on jupiti põimitud kogumiku lugude ette, vahele ja taha. See muudab mõnevõrra keeruliseks ka selle hindamise, sest tekst justkui ei eristu omaette loona. Hinne peegeldab teatavat tüdimust, mis mind kogumiku lõpu poole jõudes valdas.

"Neutrontäht"

"4".

"Tuumas"

"4".

"Maakas"

Selles loos sõbruneb Beowulf Shaeffer rikka maalasega, kes soovib endale kosmoseavastajana nime teha. Koos suundutaksegi avastusretkele kõige veidrama võimaliku maailma poole...

Oma füüsikalise puändi poolest veidi "Neutrontähte" meenutav lugu.

"Grendel"

Sedapuhku tegeleb Beowulf Shaeffer inimestest kurjategijate poolt pantvangistatud tulnuka päästmisega...

Autori loomingule omane värvikas ulmeseiklus, kust leiab nii eksootilise võõrplaneedi kui ka pentsikute tulnukeluvormide kirjeldusi.

"Soli ääremaa"

Lugu räägib Beowulf Shaefferi reisist meie kodusesse Päikesesüsteemi, kus ta püüab lahendada salapäraselt kaduvate kosmoselaevade mõistatust. "Soli ääremaa" kohta võib öelda sama, mis ka kogumiku "Neutrontäht" eelmiste lugude kohta - värvikad võõrmaailmad ja palju füüsikat, otseselt nagu mitte midagi ette heita pole, aga väga vaimustuda ka ei suuda.

"Prokrustes"

Sedapuhku suundub Beowulf Shaeffer koos oma Maal loodud perekonna ja veel paari inimesega Fafniri koloniaalplaneedile, kus areneb ootamatult ohtlik olukord...

Millegipärast see lühiromaan mulle väga ei meeldinud. Hindeks "3+".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Alfred Besteri "Lammutatud mees"

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?

Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell.

Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Nelja Aastaaja Aed"

Kadri Umbleja "Nelja Aastaaja Aed"

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.

Kristi Reiseli "Kuidas tappa bürokraati"

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...

Jaagup Mahkra "Callenori raudne rusikas"

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.

Kristi Reiseli "Tartu on MINU linn"

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.

Mia Lisette Tamme "Must Isand kõrvalkorterist"

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.

Siim Veskimehe "Kes meist ei tahaks olla inimene"

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".

Hindeks kokku "4-".

Timo Talviku "Legendaarne Professor Jänespüks"

Jah, ühelt poolt väga lihtne, aga kuidagi sümpaatne lugu.

Kaido Tiigisooni "Zombi business ehk headus võidab"

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.

Seio Saksi "Fuuga"

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast.

Eeva Jeletsky "Kösteraat"

"3".

Kaupo Sempelsoni "Raamatuvaras"

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Roger Zelazny "Surnute saar"

"4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jacek Dukaj "Ice"

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.

"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.

Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.

"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

R. F. Kuangi "Katabaas"

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...

"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Zoltan Istvani "The Transhumanist Wager"

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele.

17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik.

Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.

Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.

Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav.Aga omapärane lugemine igatahes.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Kuumad allikad" (koost. Tormi Ariva)

Matthias Johann Eiseni "Tallinnas aastal 2000"

"3".

Ivan Narodny "Tehismees"

Pentsik jutt tõepoolest. Tõlke osas torkab silma rõhutatult vanamoodne lauseehitus, samas on ühes kohas kasutatud sõna "super" moodsa kõnekeele tähenduses (Maastik tõi meele tohutusuure super botaanikaaia.).

Marie Heibergi "Hobused"

Omapärane unenäolis-painajaliku õhustikuga jutt, mille võiks tänapäeval vist dark fantasy'ks lahterdada. Kahe viimase lõigu põhjal võib muidugi küsida, et kas tegu on ikka üldse ulmega...

August Gailiti "Kollane hullumeelsus"

Fiktiivses riigis, mida on juba kümme aastat laastanud verine sõda, sisustab üks aadlimees oma päevi joomise ja prassimisega. Ühel peol hakkavad talle deliiriumis viirastuma sinised kuradid, üks neist aga jääb ka pärast pohmellist toibumist ta mõisa elama...

Gailiti stiil on äärmiselt värvikas ja sugestiivne ning lugu mõjub ka rohkem kui sajand pärast ilmumist üsna võimsalt. Tundub üsna kummaline, et autori varasem novellilooming tänapäeval suhteliselt tundmatu on. Huvitava detailina võib ka mainida, et kuuldavasti ilmus loo kordustrükk sõjaeelses Eestis karskust propageerivaid tekste sisaldavas antoloogias.

Arnold Kõivu "Kabelis"

Kõivu loomingust olen varem lugenud juttu "Kuradijärv", mille kordustrükk ilmus kahekümne aasta eest antoloogias "Õudne Eesti". Mäletan, et omal ajal see lugu mulle meeldis ja ka käesolevas loos ei pidanud ma pettuma. Loo peategelaseks on talumees, kes pärast kõrtsist väljaviskamist sakste kalmistule satub... ja ega eriti rohkem sellest rääkida saagi, selleks on see lugu liiga lühike. Aga hea.

Albert Kivikase "Ennustus"

Asimovi psühhoajaloo teemat ennetab selle loo idee tõesti, aga muidu üsna jabur tekst - kasvõi selles osas, et kirjeldatud 28. sajandi maailm ei erine üheski detailis autori kaasajast. Sama hästi võinuks minategelane elada 20. sajandi alguses ja ennustajaks olla suvaline soolapuhuja. Midagi muud meeliköitvat selles loos samuti polnud.

Olaf Roodi "Bertil Holmqvist"

"4".

Mihkel Jürna "Kärbid"

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...

Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".

Woldemar Mettuse "Igavene noorus"

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...

Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.

August Gregori "Dr Wellenborgi päevik"

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.

Juhan Jaiki "Tuuts-Juhani esimest sorti kivi"

Täitsa korralik etnoõudukas, mille sisuks on eestlaste ja lätlaste omavahelised suhted 19. sajandi lõpus, sekka ka nõiakunsti.

Karl Hoerschelmanni "Teine karp"

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.

Paul Viidingu "Võita on terve planeet"

"3".

Friedebert Tuglase "Viimne tervitus"

"5".

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Laura Loolaidi "Tagavara-malev"

Pooletuhandeleheküljeline žanripuhas teaduslik-fantastiline tellis on autori loomingulises arengus kahtlemata oluliseks verstapostiks, aga mind isiklikult see eriti kaasa haarata ei suutnud. Enamiku romaanist võttis endale alla maakaitsjate sahmerdamine jäises võõrmaailmas, lõpupoole tulid sisse ka teised teemad, aga tervikuna jättis see kõik kuidagi igava ja veniva mulje. Objektiivselt võttes ehk täitsa korralik romaan, aga minu subjektiivseks hindeks tuleb "3".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

J. G. Ballardi "Neljamõõtmeline luupainaja"

"Aja hääled"

Kurjakuulutava õhustikuga lugu, milles on juttu nii epideemiliselt levivast ülemäärast magamist põhjustavast ja lõpptulemusena surmavast tõvest, geneetilistest katsetustest loomadega kui ka kosmosest saabuvatest signaalidest universumi lõpu kohta. Hoolimata päris õnnestunult loodud apokalüptilisest õhustikust jääb lugu paraku hämaralt ähmaseks ega jõua eriti kuhugi välja.

"Mürakoristaja"

Kummaline absurdsevõitu tulevikumaailm. Kuuldava muusika on asendanud alateadvusele mõjuv ultrahelimuusika ja lisaks on avastatud, et mistahes müra jätab endast maha nähtamatu saaste, mille likvideerimisega tegelevad spetsiaalsed mürakoristajad. Lugu keskendub kokaainisõltlasest endisele ooperidiivale ja tummale mürakoristajast noorukile...

Loo ulmelised ideed olid oma jaburuses päris omapärased ja lugu polnud ka halvasti kirja pandud, aga jättis mind tervikuna üsna ükskõikseks.

"Ülekoormatud mees"

"4".

"Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile"

"4".

"Aja aed"

"4."

"Liivast puur"

Poeetiline ja süngetes toonis lugu marsiliiva alla maetud ja hüljatud Canaverali neemest ning üksikutest inimestest, kes seal endiselt elavad. Lugu on ilmunud kõigest aasta pärast esimest mehitatud kosmoselendu ja ilmselt just seetõttu esinevad siin üsna omapärased arusaamad kosmonautika tulevikust (peategelaste jälgitav konjunktsioon). Meeleolult meenutas lugu natuke Bradbury loomingut.

"Vahitornid"

Lugu algab kuidagi uimaselt, aga muutub lõpupoole põnevamaks. Kogu see paranoiline õhustik ja reaalsuses kahtlemine meenutab natuke Dicki loomingut.

"Chronopolis"

"5".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jack Vance'i "Draakonite isandad"

Vance'i esimese eestikeelse raamatu ilmumine on kahtlemata oluline sündmus. Kogumiku kolm lühiromaani käsitlevad tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt taandarenenud tulevikuühiskondi, kahe esimese lühiromaani tegevus toimub võõrplaneetidel, kolmanda oma Maal. Kõigis neis esinevad värvikad ja võõrad kultuurid, mida kirjeldades on Vance seejuures jäänud oma kiretuvõitu stiili juurde, end tegelastest justkui distantseerides ja mitte neile ülemäära kaasa elades. Kõik kolm lugu olid minu meelest viieväärilised, ent kõige rohkem meeldis neist mulle kolmas, "Viimane linnus". Eraldi tuleks ka ära märkida Raul Sulbile iseloomulikult ülipõhjalikku, 22-leheküljelist järelsõna Vance'i elust ja loomingust.

"Draakonite isandad"

"5".

"Imetegijad"

Kogu see keskaega tagasi langenud kosmosemaailm oma veidrate kommete ja "sõjanõidusega" jättis päris võimsa mulje. Jah, Vance'i stiil on tõesti kiretu - kõike toimuvat kirjeldatakse nagu neutraalse kõrvaltvaataja seisukohast, autor ei ela tegelastele eriti kaasa ja ka lugejal on kaasaelamine raske tekkima. Aga ulmeliste ideede ja maailma osas on "Imetegijad" igati tipptasemel lühiromaan.

"Viimane linnus"

Võimas lugu. Teatud paralleelid tekkisid nii Wellsi "Ajamasina" kui ka hiljuti loetud Rosny-vanema "Maa hukuga". Ma ei tea, palju stiili osas tõlkes kaduma läks, igatahes on tõlkija püüdnud Vance'i ulmelisele sõnavarale eestikeelseid vasteid leiutada (nt "joositõllamine").

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arthur C. Clarke'i ja Stephen Baxteri "Ajaodüsseia III: Esmasündinud"

Triloogia kolmas osa muutub järjest liucixinilikumaks - Esmasündinute korduvad katsed inimkonda kõrgtehnoloogiliste relvadega hävitada ja inimkonna sisemised arengud ning muutumised selle pikaajalise ohu taustal. Ent nagu ka eelarvustajad on maininud, ei puudu romaanis ka ajalooteema, mis domineeris triloogia esimeses osas.

Romaanil polnud väga vigagi, ent nagu ka ülalpool mainitud, jäi see kohati liiga fragmentaarseks, samuti ei suutnud autorid triloogiat korralikult ära lõpetada - viimases peatükis jääb kõik justkui pooleli ja see lubaks nagu veel üht järge või järgesid.

Eraldi kiidaksin tõlget, mis oli parem kui triloogia esimesel ja teisel köitel. Peale ühes lauses esinenud "muinasnorra keele" mulle rohkem vigu silma ei torganud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Soome ulme 3" (koost. Arvi Nikkarev)

Maarit Leijoni "Laanekuuse juure all"

Alva-nimeline eraklik naisterahvas töötab ühes Soome väikelinnas koduhooldajana ja ta klientideks on valdavalt eakad ning dementsed isikud. Loo alguses kirjeldatakse detailse naturalismiga Alva tööpäevi ja tema kliente, kes on (ühe erandiga) üsna vastikud nõdrameelsed. Sündmustiku arenedes hakkab ühe enam selgeks saama, et Alva pole päris tavaline inimene, ja siin tulebki ulmeline element mängu...

Üsna meeldejääv lugu, ehkki pean tunnistama, et Leijoni ajaloo- ja Venemaa-teemalised lood meeldisid mulle üldiselt rohkem.

Maarit Leijoni "Koristaja"

Sarnaselt loole "Laanekuuse juure all" on ka siin peategelaseks ebameeldivat, ent vajalikku tööd tegev isik - Elias Kaski, kellele kuulub laipade ja kuriteopaikade koristamisega tegelev ettevõte. Laibakoristajate kirjus ja multikultuurses kollektiivis valitseb omalaadne esprit de corps - kolleege kaitstakse igal võimalusel ja nende kiusajatega klaaritakse julmalt arved. Kuni ühel päeval satub Kaski taas kokku naisega oma minevikust...

"Koristaja" ainsaks ulmeliseks elemendiks oli peategelase telepaatiline suhtlus loomadega ja ausaltöeldes jättis see jutt mulle pigem põneviku kui žanriulmeka mulje. Aga polnud üldse paha. Tõlkel polnud üldiselt viga, aga sarnaselt loole "Koristaja" torkas mulle siin silma sõna "tulema" soomepärane kasutus (nt lauses "Sinust on tulnud suur mees").

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Maskide tants"

Omapärane fantaasialugu rändnäitlejatest, mille keskmes on mineviku mäletamine ja süütunne minevikus toimunud asjade pärast. Mulle meeldis.

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Neljas põrsas"

Küberpungilik lugu lähituleviku Mehhikost, mille on üle võtnud ameeriklased. Kohalikud elanikud on sunnitud ellujäämiseks kriminaalseid teid kasutama ja võitlema lobo'deks kutsutud halastamatute korravalvuritega. Loos on rohkelt hispaaniakeelseid väljendeid, räägitakse ka mingisugusest el Murost ehk Müürist (viide USA-Mehhiko piirimüürile?).

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Mida tegime klassimatkal"

Saami mütoloogiast inspireeritud etnoõuduslugu, mille peategelaseks on Lapimaale tööle tulnud noor Helsingi õpetajanna. Mulle meeldis ja eeskätt Lapimaa õhustiku tõttu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Lumetüdruk" (koost. Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk)

Kristi Reiseli "Ma valin 6 grammi"

Millitaarulmena algav lugu on üks neist tekstidest, mille sisust ei saa ilma spoilerdamata ülemäära palju rääkida. Kõlbas täitsa lugeda.

Timo Talviku "Zen-tri-fuuga"

Natuke noorteulmelik lugu apokalüptiliste sündmuste (enamiku inimeste Maalt kadumine ja amfiibtulnukate invasioon) käigus kokku sattunud kahest noorest inimesest, kes ootamatult supervõimed omandavad. Kõlbas täitsa lugeda.

Veiko Belialsi "Koonemani õnn"

Päris hästi välja tulnud dark fantasy žanris lugu. Pigem pehmema ja südamlikuma stiili poolest tuntud autor on ilmselgelt üritanud kirjutada midagi keskmisest süngemat ja julmemat ning teatud määral on see ka õnnestunud, ehkki nt Martini või Abercrombiega võrreldes mõjub lugu ikka väga leebelt. Kokkuvõttes on lõpptulemus aga siiski hea, sellest ka hinne.

Urmas Nimetu "Meie kaevu oli lihtne kukkuda"

Erootilise kallakuga õudusjutt kuhugi Eesti maakohta kolinud perekonnast ja veidratest sündmustest, mis hakkavad aset leidma seoses nende õuel paikneva vana kaevuga. Polnud üldse paha lugu.

Krafinna "Ei laps, ei lind"

Täitsa omapärane linnafantaasia.

Siim Veskimehe "Lumetüdruk"

Üllatavalt korralik lühiromaan. Autor on suutnud mitmeid tema loomingule omaseid halbu jooni (pikad ühetaolised dialoogid, maailmavaateline targutamine) suures osas vältida ja lühiromaan sisdaldab ka (taaskord autorile pigem mitteomaselt) õhustikku loovaid võõrmaailma kirjeldusi. Muus osas Veskimees nagu Veskimees ikka, paljudele autori loomingule iseloomulike joontega.

Mairi Lauriku "Kaks kätt ja süda"

Sellest pastlafantasy'ks liigituvast loost jäi mulle kuidagi rabe mulje. Talupoegadest külaelanikud löövad nagu muuseas pidevalt tagasi võluvõimeid omavate elukutseliste sõdalaste rünnakuid, kes on just nende küla oma sihtmärgiks valinud - ei tundunud usutav. Samas otseselt halb lugu ka polnud, hindeks kokku "3+".

Häli Kivisilla "Siidisärki-kuldakörti"

Lühiromaani tegevus algab kuskil 19. sajandi lõpu Eesti maapiirkonnas (natuke meenus sama autori lugu "Harjusk") ja kipub alguses venima ega jäta eriti huvitavat muljet. Pärast minategelase põrgussesattumist läheb lugu aga korralikult käima. Hoolimata põrguteemadest ja erinevatest kuraditest ma seda lühiromaani kuidagi süngeks ega tumedaks pidada ei suuda, kui kohatised erootilised sugemed välja jätta, siis sobiks minu meelest ka lastele lugemiseks.

Meelis Krafti "Teisel pool maski"

Loo temaatika meenutas natuke Krafti varasemat lugu "Hüvasti, sõbrad" - koolikiusamine ja selle üleloomulik ning kole karistus. Õudusloona päris korralik.

Koidu V. G. Ferreira "Ahelmurdjad"

Lühiromaani tegevus toimub suletud linnas, kus inimeste üle valitseb inimverd joov tulnukrass. Mingeid arenenud tehnoloogiate kirjeldusi loos ei leidu, nii et algul on isegi raske aru saada, kas tegu on teadusliku fantastika või fantasy'ga. Loo arenedes hakkab maailma ja toimuva kohta rohkem selguma...

Tegevusmaailmal ja üldisel õhustikul polnud väga vigagi, aga autori katse paternalistlikult meelestatud tulnukrassi suhtes mingit sümpaatiat tekitada jättis vähemalt mind lugejana täiesti külmaks. Kui ikka aastasadu teise mõistusliku rassi üle valitsed, aga ei vaevu tollele isegi selgeks tegema, mis su eesmärk täpselt on, jääb üle vaid iseennast süüdistada. Lühiromaani hindeks kokku "3+".

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Andrius Tapinase "Hour of the Wolf"

Andrius Tapinas on populaarne Leedu teleajakirjanik ja ulmehuviline, kes on tõlkinud leedu keelde Tolkieni "Sõrmuste isanda" ja Pratchetti raamatuid. "Hundi tund" on tema debüütromaan ja ühtlasi aurupunk-tetraloogia "Auru ja kivi saaga" esimene köide. Järgnevaid köiteid minu andmetel kahjuks inglise keelde tõlgitud pole, nii et nende lugemiseks tuleks ära õppida leedu keel või kasutada masintõlke abi. Leedus näib see tetraloogia üsna populaarne olevat - hiljuti külastasin Vilniuse raamatupoodi, kus müügil olevatest kõvakaanelistest leedukeelsetest ulmeraamatutest torkasid lisaks Tolkienile ja Martinile silma just Tapinase omad.

Romaani tegevus algab aastal 1870. Vene impeerium on pankrotis, ka Alaska müümine ameeriklastele pole piisavalt raha sisse toonud. Rotschildide pankuridünastia teeb venelastele ettepaneku loovutada vastutasuks võlakustutuse eest endale kaks linna - Vilniuse ja Tallinna. Tehing saab teoks ja mainitud linnad liidetakse Rotschildidele alluva vabade linnade Allianssiga, kuhu kuuluvad ka Praha, Krakow ja osa Konstantinoopolist.

Aastaks 1905 on maailm hoopis teistsugune meile ajaloos teadaolevast - taevas liiguvad prometeeliumi-nimelist gaasi kasutavad hiiglaslikud õhulaevad, tänavatel sõidavad auruliikurid, toimib alkeemia. Romaani keskne tegelane on Vilniuse legaat (linnas turvalisust tagava leegioni ülem) Antanas Sidabras, kes peab vahetult enne linnas toimuvat tippkohtumist tegelema erinevate ohtude sasipuntraga, mille seas on nii Mila-nimelist tüdrukut jahtivad Praha vitamandid (tehislike eluvormide loojad), Tsaari-Venemaa eriteenistused kui ka salapärane sarimõrvar. Seikluslikule süžeele lisandub värvikas pilt alternatiivajaloolisest Vilniusest ja selle kirevatest asukatest.

"Hundi tunni" näol on tegu pigem seiklusliku ja meelelahutusliku aurupungiga, mida võiks võrrelda näiteks Mark Hodderi loominguga. Midagi väga tõsist siit oodata ei tasu, aga ajaviiteks päris hea.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Kangelaste tee"

Romaani fantasyosa oli üsna puine (ja kui see oli paroodiana mõeldud, polnud see naljakas) ja ega ka järgnev mind eriti vaimustada suutnud. Ühiskonnakriitika oli samuti üsna ajast ja arust, nii et kokku selline kehvapoolne Heinlein.

Tõlkest võis leida erinevaid vigu - nt empress pole siiski eestikeelne sõna ja originaalis 1963. aastal ilmunud romaanis nimetati minategelast "nooreks punkariks", ehkki see subkultuur tekkis veidi hiljem ja sõnal punk on inglise keeles natuke laiem tähendus.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Keanu Reevesi ja China Mieville'i "Mujalmaa raamat"

Seda, et žanriulme kirjanik ja Hollywoodi superstaar kahasse romaani kirjutavad, ei juhtu ilmselt iga päev. Romaan põhineb Reevesi koomiksisarjal "BRZRKR" ja räägib loo 80 000 aasta vanusest surematust ning ülitugevast sõdalasest Unute'ist, keda uuritakse ühes USA sõjaväe salajases laboris. Unute'i eesmärgiks on muutuda surelikuks - mitte surra, vaid olla teoreetiliselt võimeline suremiseks. Lisaks mainitud sõjaväebaasis toimuvale peamisele süžeeliinile sisaldab "Mujalmaa raamat" ka tagasivaateid Unute'i pika elutee jooksul toimunule. Romaani tegevusmaailm tugineb hüpoteesile, mille kohaselt eksisteerisid meie planeedil kümnete tuhandete aastate eest erinevad kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid, mis katastroofides täielikult hävisid ja millest jälgegi järele ei jäänud (umbes nagu Robert E. Howardi Hübooria-maailm).

"Mujalmaa raamat" on päris korralik militaarse õhustikuga fiosoofiline ulmepõnevik, ehkki näiteks Mieville'i "Bas-Lagi" triloogia meeldis mulle mõnevõrra rohkem. Tõlkel pole üldiselt väga viga, ehkki aeg-ajalt tuleb sisse vigu (nt leheküljel 312 mainitud Gold Coast peaks eesti keeles siiski olema Kullarannik ja leheküljek 317 mainitud Damaskuses aastal 1880 toimunud sündmus ei saanud olla "auto järel lohistamine", sest autot polnud sel aastal veel leiutatud - ilmselt ajas ingliskeelne homonüüm car tõlkija segadusse).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Clifford D. Simaki "Igaviku kiirtee"

"4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Gregory Keyesi "Empire of Unreason"

Tetraloogia kolmas osa kippus võrreldes varasematega ära vajuma ja just selle "enneaegse" USA iseseisvussõja liini pärast, mis ei mõjunud eriti usutavalt ega suutnud absoluutselt kaasa haarata. Neljas osa jääb minust ilmselt lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis