Matthias Johann Eiseni "Tallinnas aastal 2000"
"3".
Ivan Narodny "Tehismees"
Pentsik jutt tõepoolest. Tõlke osas torkab silma rõhutatult vanamoodne lauseehitus, samas on ühes kohas kasutatud sõna "super" moodsa kõnekeele tähenduses (Maastik tõi meele tohutusuure super botaanikaaia.).
Marie Heibergi "Hobused"
Omapärane unenäolis-painajaliku õhustikuga jutt, mille võiks tänapäeval vist dark fantasy'ks lahterdada. Kahe viimase lõigu põhjal võib muidugi küsida, et kas tegu on ikka üldse ulmega...
August Gailiti "Kollane hullumeelsus"
Fiktiivses riigis, mida on juba kümme aastat laastanud verine sõda, sisustab üks aadlimees oma päevi joomise ja prassimisega. Ühel peol hakkavad talle deliiriumis viirastuma sinised kuradid, üks neist aga jääb ka pärast pohmellist toibumist ta mõisa elama...
Gailiti stiil on äärmiselt värvikas ja sugestiivne ning lugu mõjub ka rohkem kui sajand pärast ilmumist üsna võimsalt. Tundub üsna kummaline, et autori varasem novellilooming tänapäeval suhteliselt tundmatu on. Huvitava detailina võib ka mainida, et kuuldavasti ilmus loo kordustrükk sõjaeelses Eestis karskust propageerivaid tekste sisaldavas antoloogias.
Arnold Kõivu "Kabelis"
Kõivu loomingust olen varem lugenud juttu "Kuradijärv", mille kordustrükk ilmus kahekümne aasta eest antoloogias "Õudne Eesti". Mäletan, et omal ajal see lugu mulle meeldis ja ka käesolevas loos ei pidanud ma pettuma. Loo peategelaseks on talumees, kes pärast kõrtsist väljaviskamist sakste kalmistule satub... ja ega eriti rohkem sellest rääkida saagi, selleks on see lugu liiga lühike. Aga hea.
Albert Kivikase "Ennustus"
Asimovi psühhoajaloo teemat ennetab selle loo idee tõesti, aga muidu üsna jabur tekst - kasvõi selles osas, et kirjeldatud 28. sajandi maailm ei erine üheski detailis autori kaasajast. Sama hästi võinuks minategelane elada 20. sajandi alguses ja ennustajaks olla suvaline soolapuhuja. Midagi muud meeliköitvat selles loos samuti polnud.
Olaf Roodi "Bertil Holmqvist"
"4".
Mihkel Jürna "Kärbid"
Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
Woldemar Mettuse "Igavene noorus"
Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
August Gregori "Dr Wellenborgi päevik"
Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Juhan Jaiki "Tuuts-Juhani esimest sorti kivi"
Täitsa korralik etnoõudukas, mille sisuks on eestlaste ja lätlaste omavahelised suhted 19. sajandi lõpus, sekka ka nõiakunsti.
Karl Hoerschelmanni "Teine karp"
Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Paul Viidingu "Võita on terve planeet"
"3".
Friedebert Tuglase "Viimne tervitus"
"5".
No comments:
Post a Comment