R. F. Kuangi "Katabaas"

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...

"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Zoltan Istvani "The Transhumanist Wager"

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele.

17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik.

Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.

Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.

Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav.Aga omapärane lugemine igatahes.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Kuumad allikad" (koost. Tormi Ariva)

Matthias Johann Eiseni "Tallinnas aastal 2000"

"3".

Ivan Narodny "Tehismees"

Pentsik jutt tõepoolest. Tõlke osas torkab silma rõhutatult vanamoodne lauseehitus, samas on ühes kohas kasutatud sõna "super" moodsa kõnekeele tähenduses (Maastik tõi meele tohutusuure super botaanikaaia.).

Marie Heibergi "Hobused"

Omapärane unenäolis-painajaliku õhustikuga jutt, mille võiks tänapäeval vist dark fantasy'ks lahterdada. Kahe viimase lõigu põhjal võib muidugi küsida, et kas tegu on ikka üldse ulmega...

August Gailiti "Kollane hullumeelsus"

Fiktiivses riigis, mida on juba kümme aastat laastanud verine sõda, sisustab üks aadlimees oma päevi joomise ja prassimisega. Ühel peol hakkavad talle deliiriumis viirastuma sinised kuradid, üks neist aga jääb ka pärast pohmellist toibumist ta mõisa elama...

Gailiti stiil on äärmiselt värvikas ja sugestiivne ning lugu mõjub ka rohkem kui sajand pärast ilmumist üsna võimsalt. Tundub üsna kummaline, et autori varasem novellilooming tänapäeval suhteliselt tundmatu on. Huvitava detailina võib ka mainida, et kuuldavasti ilmus loo kordustrükk sõjaeelses Eestis karskust propageerivaid tekste sisaldavas antoloogias.

Arnold Kõivu "Kabelis"

Kõivu loomingust olen varem lugenud juttu "Kuradijärv", mille kordustrükk ilmus kahekümne aasta eest antoloogias "Õudne Eesti". Mäletan, et omal ajal see lugu mulle meeldis ja ka käesolevas loos ei pidanud ma pettuma. Loo peategelaseks on talumees, kes pärast kõrtsist väljaviskamist sakste kalmistule satub... ja ega eriti rohkem sellest rääkida saagi, selleks on see lugu liiga lühike. Aga hea.

Albert Kivikase "Ennustus"

Asimovi psühhoajaloo teemat ennetab selle loo idee tõesti, aga muidu üsna jabur tekst - kasvõi selles osas, et kirjeldatud 28. sajandi maailm ei erine üheski detailis autori kaasajast. Sama hästi võinuks minategelane elada 20. sajandi alguses ja ennustajaks olla suvaline soolapuhuja. Midagi muud meeliköitvat selles loos samuti polnud.

Olaf Roodi "Bertil Holmqvist"

"4".

Mihkel Jürna "Kärbid"

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...

Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".

Woldemar Mettuse "Igavene noorus"

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...

Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.

August Gregori "Dr Wellenborgi päevik"

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.

Juhan Jaiki "Tuuts-Juhani esimest sorti kivi"

Täitsa korralik etnoõudukas, mille sisuks on eestlaste ja lätlaste omavahelised suhted 19. sajandi lõpus, sekka ka nõiakunsti.

Karl Hoerschelmanni "Teine karp"

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.

Paul Viidingu "Võita on terve planeet"

"3".

Friedebert Tuglase "Viimne tervitus"

"5".

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Laura Loolaidi "Tagavara-malev"

Pooletuhandeleheküljeline žanripuhas teaduslik-fantastiline tellis on autori loomingulises arengus kahtlemata oluliseks verstapostiks, aga mind isiklikult see eriti kaasa haarata ei suutnud. Enamiku romaanist võttis endale alla maakaitsjate sahmerdamine jäises võõrmaailmas, lõpupoole tulid sisse ka teised teemad, aga tervikuna jättis see kõik kuidagi igava ja veniva mulje. Objektiivselt võttes ehk täitsa korralik romaan, aga minu subjektiivseks hindeks tuleb "3".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

J. G. Ballardi "Neljamõõtmeline luupainaja"

"Aja hääled"

Kurjakuulutava õhustikuga lugu, milles on juttu nii epideemiliselt levivast ülemäärast magamist põhjustavast ja lõpptulemusena surmavast tõvest, geneetilistest katsetustest loomadega kui ka kosmosest saabuvatest signaalidest universumi lõpu kohta. Hoolimata päris õnnestunult loodud apokalüptilisest õhustikust jääb lugu paraku hämaralt ähmaseks ega jõua eriti kuhugi välja.

"Mürakoristaja"

Kummaline absurdsevõitu tulevikumaailm. Kuuldava muusika on asendanud alateadvusele mõjuv ultrahelimuusika ja lisaks on avastatud, et mistahes müra jätab endast maha nähtamatu saaste, mille likvideerimisega tegelevad spetsiaalsed mürakoristajad. Lugu keskendub kokaainisõltlasest endisele ooperidiivale ja tummale mürakoristajast noorukile...

Loo ulmelised ideed olid oma jaburuses päris omapärased ja lugu polnud ka halvasti kirja pandud, aga jättis mind tervikuna üsna ükskõikseks.

"Ülekoormatud mees"

"4".

"Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile"

"4".

"Aja aed"

"4."

"Liivast puur"

Poeetiline ja süngetes toonis lugu marsiliiva alla maetud ja hüljatud Canaverali neemest ning üksikutest inimestest, kes seal endiselt elavad. Lugu on ilmunud kõigest aasta pärast esimest mehitatud kosmoselendu ja ilmselt just seetõttu esinevad siin üsna omapärased arusaamad kosmonautika tulevikust (peategelaste jälgitav konjunktsioon). Meeleolult meenutas lugu natuke Bradbury loomingut.

"Vahitornid"

Lugu algab kuidagi uimaselt, aga muutub lõpupoole põnevamaks. Kogu see paranoiline õhustik ja reaalsuses kahtlemine meenutab natuke Dicki loomingut.

"Chronopolis"

"5".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jack Vance'i "Draakonite isandad"

Vance'i esimese eestikeelse raamatu ilmumine on kahtlemata oluline sündmus. Kogumiku kolm lühiromaani käsitlevad tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt taandarenenud tulevikuühiskondi, kahe esimese lühiromaani tegevus toimub võõrplaneetidel, kolmanda oma Maal. Kõigis neis esinevad värvikad ja võõrad kultuurid, mida kirjeldades on Vance seejuures jäänud oma kiretuvõitu stiili juurde, end tegelastest justkui distantseerides ja mitte neile ülemäära kaasa elades. Kõik kolm lugu olid minu meelest viieväärilised, ent kõige rohkem meeldis neist mulle kolmas, "Viimane linnus". Eraldi tuleks ka ära märkida Raul Sulbile iseloomulikult ülipõhjalikku, 22-leheküljelist järelsõna Vance'i elust ja loomingust.

"Draakonite isandad"

"5".

"Imetegijad"

Kogu see keskaega tagasi langenud kosmosemaailm oma veidrate kommete ja "sõjanõidusega" jättis päris võimsa mulje. Jah, Vance'i stiil on tõesti kiretu - kõike toimuvat kirjeldatakse nagu neutraalse kõrvaltvaataja seisukohast, autor ei ela tegelastele eriti kaasa ja ka lugejal on kaasaelamine raske tekkima. Aga ulmeliste ideede ja maailma osas on "Imetegijad" igati tipptasemel lühiromaan.

"Viimane linnus"

Võimas lugu. Teatud paralleelid tekkisid nii Wellsi "Ajamasina" kui ka hiljuti loetud Rosny-vanema "Maa hukuga". Ma ei tea, palju stiili osas tõlkes kaduma läks, igatahes on tõlkija püüdnud Vance'i ulmelisele sõnavarale eestikeelseid vasteid leiutada (nt "joositõllamine").

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arthur C. Clarke'i ja Stephen Baxteri "Ajaodüsseia III: Esmasündinud"

Triloogia kolmas osa muutub järjest liucixinilikumaks - Esmasündinute korduvad katsed inimkonda kõrgtehnoloogiliste relvadega hävitada ja inimkonna sisemised arengud ning muutumised selle pikaajalise ohu taustal. Ent nagu ka eelarvustajad on maininud, ei puudu romaanis ka ajalooteema, mis domineeris triloogia esimeses osas.

Romaanil polnud väga vigagi, ent nagu ka ülalpool mainitud, jäi see kohati liiga fragmentaarseks, samuti ei suutnud autorid triloogiat korralikult ära lõpetada - viimases peatükis jääb kõik justkui pooleli ja see lubaks nagu veel üht järge või järgesid.

Eraldi kiidaksin tõlget, mis oli parem kui triloogia esimesel ja teisel köitel. Peale ühes lauses esinenud "muinasnorra keele" mulle rohkem vigu silma ei torganud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Soome ulme 3" (koost. Arvi Nikkarev)

Maarit Leijoni "Laanekuuse juure all"

Alva-nimeline eraklik naisterahvas töötab ühes Soome väikelinnas koduhooldajana ja ta klientideks on valdavalt eakad ning dementsed isikud. Loo alguses kirjeldatakse detailse naturalismiga Alva tööpäevi ja tema kliente, kes on (ühe erandiga) üsna vastikud nõdrameelsed. Sündmustiku arenedes hakkab ühe enam selgeks saama, et Alva pole päris tavaline inimene, ja siin tulebki ulmeline element mängu...

Üsna meeldejääv lugu, ehkki pean tunnistama, et Leijoni ajaloo- ja Venemaa-teemalised lood meeldisid mulle üldiselt rohkem.

Maarit Leijoni "Koristaja"

Sarnaselt loole "Laanekuuse juure all" on ka siin peategelaseks ebameeldivat, ent vajalikku tööd tegev isik - Elias Kaski, kellele kuulub laipade ja kuriteopaikade koristamisega tegelev ettevõte. Laibakoristajate kirjus ja multikultuurses kollektiivis valitseb omalaadne esprit de corps - kolleege kaitstakse igal võimalusel ja nende kiusajatega klaaritakse julmalt arved. Kuni ühel päeval satub Kaski taas kokku naisega oma minevikust...

"Koristaja" ainsaks ulmeliseks elemendiks oli peategelase telepaatiline suhtlus loomadega ja ausaltöeldes jättis see jutt mulle pigem põneviku kui žanriulmeka mulje. Aga polnud üldse paha. Tõlkel polnud üldiselt viga, aga sarnaselt loole "Koristaja" torkas mulle siin silma sõna "tulema" soomepärane kasutus (nt lauses "Sinust on tulnud suur mees").

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Maskide tants"

Omapärane fantaasialugu rändnäitlejatest, mille keskmes on mineviku mäletamine ja süütunne minevikus toimunud asjade pärast. Mulle meeldis.

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Neljas põrsas"

Küberpungilik lugu lähituleviku Mehhikost, mille on üle võtnud ameeriklased. Kohalikud elanikud on sunnitud ellujäämiseks kriminaalseid teid kasutama ja võitlema lobo'deks kutsutud halastamatute korravalvuritega. Loos on rohkelt hispaaniakeelseid väljendeid, räägitakse ka mingisugusest el Murost ehk Müürist (viide USA-Mehhiko piirimüürile?).

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Mida tegime klassimatkal"

Saami mütoloogiast inspireeritud etnoõuduslugu, mille peategelaseks on Lapimaale tööle tulnud noor Helsingi õpetajanna. Mulle meeldis ja eeskätt Lapimaa õhustiku tõttu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Lumetüdruk" (koost. Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk)

Kristi Reiseli "Ma valin 6 grammi"

Millitaarulmena algav lugu on üks neist tekstidest, mille sisust ei saa ilma spoilerdamata ülemäära palju rääkida. Kõlbas täitsa lugeda.

Timo Talviku "Zen-tri-fuuga"

Natuke noorteulmelik lugu apokalüptiliste sündmuste (enamiku inimeste Maalt kadumine ja amfiibtulnukate invasioon) käigus kokku sattunud kahest noorest inimesest, kes ootamatult supervõimed omandavad. Kõlbas täitsa lugeda.

Veiko Belialsi "Koonemani õnn"

Päris hästi välja tulnud dark fantasy žanris lugu. Pigem pehmema ja südamlikuma stiili poolest tuntud autor on ilmselgelt üritanud kirjutada midagi keskmisest süngemat ja julmemat ning teatud määral on see ka õnnestunud, ehkki nt Martini või Abercrombiega võrreldes mõjub lugu ikka väga leebelt. Kokkuvõttes on lõpptulemus aga siiski hea, sellest ka hinne.

Urmas Nimetu "Meie kaevu oli lihtne kukkuda"

Erootilise kallakuga õudusjutt kuhugi Eesti maakohta kolinud perekonnast ja veidratest sündmustest, mis hakkavad aset leidma seoses nende õuel paikneva vana kaevuga. Polnud üldse paha lugu.

Krafinna "Ei laps, ei lind"

Täitsa omapärane linnafantaasia.

Siim Veskimehe "Lumetüdruk"

Üllatavalt korralik lühiromaan. Autor on suutnud mitmeid tema loomingule omaseid halbu jooni (pikad ühetaolised dialoogid, maailmavaateline targutamine) suures osas vältida ja lühiromaan sisdaldab ka (taaskord autorile pigem mitteomaselt) õhustikku loovaid võõrmaailma kirjeldusi. Muus osas Veskimees nagu Veskimees ikka, paljudele autori loomingule iseloomulike joontega.

Mairi Lauriku "Kaks kätt ja süda"

Sellest pastlafantasy'ks liigituvast loost jäi mulle kuidagi rabe mulje. Talupoegadest külaelanikud löövad nagu muuseas pidevalt tagasi võluvõimeid omavate elukutseliste sõdalaste rünnakuid, kes on just nende küla oma sihtmärgiks valinud - ei tundunud usutav. Samas otseselt halb lugu ka polnud, hindeks kokku "3+".

Häli Kivisilla "Siidisärki-kuldakörti"

Lühiromaani tegevus algab kuskil 19. sajandi lõpu Eesti maapiirkonnas (natuke meenus sama autori lugu "Harjusk") ja kipub alguses venima ega jäta eriti huvitavat muljet. Pärast minategelase põrgussesattumist läheb lugu aga korralikult käima. Hoolimata põrguteemadest ja erinevatest kuraditest ma seda lühiromaani kuidagi süngeks ega tumedaks pidada ei suuda, kui kohatised erootilised sugemed välja jätta, siis sobiks minu meelest ka lastele lugemiseks.

Meelis Krafti "Teisel pool maski"

Loo temaatika meenutas natuke Krafti varasemat lugu "Hüvasti, sõbrad" - koolikiusamine ja selle üleloomulik ning kole karistus. Õudusloona päris korralik.

Koidu V. G. Ferreira "Ahelmurdjad"

Lühiromaani tegevus toimub suletud linnas, kus inimeste üle valitseb inimverd joov tulnukrass. Mingeid arenenud tehnoloogiate kirjeldusi loos ei leidu, nii et algul on isegi raske aru saada, kas tegu on teadusliku fantastika või fantasy'ga. Loo arenedes hakkab maailma ja toimuva kohta rohkem selguma...

Tegevusmaailmal ja üldisel õhustikul polnud väga vigagi, aga autori katse paternalistlikult meelestatud tulnukrassi suhtes mingit sümpaatiat tekitada jättis vähemalt mind lugejana täiesti külmaks. Kui ikka aastasadu teise mõistusliku rassi üle valitsed, aga ei vaevu tollele isegi selgeks tegema, mis su eesmärk täpselt on, jääb üle vaid iseennast süüdistada. Lühiromaani hindeks kokku "3+".

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Andrius Tapinase "Hour of the Wolf"

Andrius Tapinas on populaarne Leedu teleajakirjanik ja ulmehuviline, kes on tõlkinud leedu keelde Tolkieni "Sõrmuste isanda" ja Pratchetti raamatuid. "Hundi tund" on tema debüütromaan ja ühtlasi aurupunk-tetraloogia "Auru ja kivi saaga" esimene köide. Järgnevaid köiteid minu andmetel kahjuks inglise keelde tõlgitud pole, nii et nende lugemiseks tuleks ära õppida leedu keel või kasutada masintõlke abi. Leedus näib see tetraloogia üsna populaarne olevat - hiljuti külastasin Vilniuse raamatupoodi, kus müügil olevatest kõvakaanelistest leedukeelsetest ulmeraamatutest torkasid lisaks Tolkienile ja Martinile silma just Tapinase omad.

Romaani tegevus algab aastal 1870. Vene impeerium on pankrotis, ka Alaska müümine ameeriklastele pole piisavalt raha sisse toonud. Rotschildide pankuridünastia teeb venelastele ettepaneku loovutada vastutasuks võlakustutuse eest endale kaks linna - Vilniuse ja Tallinna. Tehing saab teoks ja mainitud linnad liidetakse Rotschildidele alluva vabade linnade Allianssiga, kuhu kuuluvad ka Praha, Krakow ja osa Konstantinoopolist.

Aastaks 1905 on maailm hoopis teistsugune meile ajaloos teadaolevast - taevas liiguvad prometeeliumi-nimelist gaasi kasutavad hiiglaslikud õhulaevad, tänavatel sõidavad auruliikurid, toimib alkeemia. Romaani keskne tegelane on Vilniuse legaat (linnas turvalisust tagava leegioni ülem) Antanas Sidabras, kes peab vahetult enne linnas toimuvat tippkohtumist tegelema erinevate ohtude sasipuntraga, mille seas on nii Mila-nimelist tüdrukut jahtivad Praha vitamandid (tehislike eluvormide loojad), Tsaari-Venemaa eriteenistused kui ka salapärane sarimõrvar. Seikluslikule süžeele lisandub värvikas pilt alternatiivajaloolisest Vilniusest ja selle kirevatest asukatest.

"Hundi tunni" näol on tegu pigem seiklusliku ja meelelahutusliku aurupungiga, mida võiks võrrelda näiteks Mark Hodderi loominguga. Midagi väga tõsist siit oodata ei tasu, aga ajaviiteks päris hea.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Kangelaste tee"

Romaani fantasyosa oli üsna puine (ja kui see oli paroodiana mõeldud, polnud see naljakas) ja ega ka järgnev mind eriti vaimustada suutnud. Ühiskonnakriitika oli samuti üsna ajast ja arust, nii et kokku selline kehvapoolne Heinlein.

Tõlkest võis leida erinevaid vigu - nt empress pole siiski eestikeelne sõna ja originaalis 1963. aastal ilmunud romaanis nimetati minategelast "nooreks punkariks", ehkki see subkultuur tekkis veidi hiljem ja sõnal punk on inglise keeles natuke laiem tähendus.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Keanu Reevesi ja China Mieville'i "Mujalmaa raamat"

Seda, et žanriulme kirjanik ja Hollywoodi superstaar kahasse romaani kirjutavad, ei juhtu ilmselt iga päev. Romaan põhineb Reevesi koomiksisarjal "BRZRKR" ja räägib loo 80 000 aasta vanusest surematust ning ülitugevast sõdalasest Unute'ist, keda uuritakse ühes USA sõjaväe salajases laboris. Unute'i eesmärgiks on muutuda surelikuks - mitte surra, vaid olla teoreetiliselt võimeline suremiseks. Lisaks mainitud sõjaväebaasis toimuvale peamisele süžeeliinile sisaldab "Mujalmaa raamat" ka tagasivaateid Unute'i pika elutee jooksul toimunule. Romaani tegevusmaailm tugineb hüpoteesile, mille kohaselt eksisteerisid meie planeedil kümnete tuhandete aastate eest erinevad kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid, mis katastroofides täielikult hävisid ja millest jälgegi järele ei jäänud (umbes nagu Robert E. Howardi Hübooria-maailm).

"Mujalmaa raamat" on päris korralik militaarse õhustikuga fiosoofiline ulmepõnevik, ehkki näiteks Mieville'i "Bas-Lagi" triloogia meeldis mulle mõnevõrra rohkem. Tõlkel pole üldiselt väga viga, ehkki aeg-ajalt tuleb sisse vigu (nt leheküljel 312 mainitud Gold Coast peaks eesti keeles siiski olema Kullarannik ja leheküljek 317 mainitud Damaskuses aastal 1880 toimunud sündmus ei saanud olla "auto järel lohistamine", sest autot polnud sel aastal veel leiutatud - ilmselt ajas ingliskeelne homonüüm car tõlkija segadusse).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Clifford D. Simaki "Igaviku kiirtee"

"4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Gregory Keyesi "Empire of Unreason"

Tetraloogia kolmas osa kippus võrreldes varasematega ära vajuma ja just selle "enneaegse" USA iseseisvussõja liini pärast, mis ei mõjunud eriti usutavalt ega suutnud absoluutselt kaasa haarata. Neljas osa jääb minust ilmselt lugemata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Gregory Keyesi "A Calculus of Angels"

"4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Gregory Keyesi "Newton's Cannon"

"5".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Lüüli Suuki ja Manfred Kalmsteni "Elekter meie vahel"

Manfred Kalmsteni "Igavese talve piiril"

Poeetiline ja hämaravõitu õhustikuga laast, mis meenutab natuke sama autori juttu "...Tuli on igavene", ent on sellest märksa erootilisema sisuga.

Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Seitse saavad äratatud"

Pastlafantasy tegevus toimub õhustikult Muinas-Eestit meenutavas Maavallas. Suhteliselt lühikeses loos on olemas nii huvitav omamütoloogia kui ka omapärane pseudoarhailine keelekasutus. Maksimumhindest jääb siiski midagi puudu, aga "4" on lugu kahtlemata ära teeninud.

Manfred Kalmsteni "Leidlaps. Hateri lugu"

Järjekordne Kalmsteni lugu, milles põimitakse Muinas-Eestit meenutavat õhustikku skandinaavia mütoloogiaga. Sedapuhku teemaks siis haldjate kasulapsena kasvanud inimnooruki lugu, mis meenutab natuke Poul Andersoni "Murtud mõõka", ainult et erinevalt Andersonist kirjeldab Kalmsten haldjaid üsnagi ebameeldivate tegelastena. Haldjamaal elavate inimeste kohta kasutab autor sõna "männelikh", mis vähemalt minu jaoks seostus mitmete folkmetallibändide esitluses tuttava rootsi rahvalauluga "Herr Mannelig".

Lüüli Suuki "Elekter meie vahel"

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Võimas tekst, sedatüüpi pastlafantasy (NB! Termin pole irooniline ega halvustav) valdkonnas vist parim tekst, mis mulle seni ette on sattunud.

Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Neimaristsed"

Fantasylaast ravitsejanõiast Arinast ja tema suhetest ülejäänud külarahvaga.

Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Naasmine igaviku väravale"

Loo "Igaviku väravale" järg, mille keskmes on toormaagia maailma naasmise tagajärjed.

Midagi täiendavat selle loo kohta öelda polegi, mulje oli enam-vähem samasugune nagu esimesest osast.

Lüüli Suuki "Mis ei tapa, teeb tugevaks"

Suuki loomingu puhul torkab silma väga erinevate teemade käsitlus ja erinevate stiilide valdamine - kui näiteks "Vikatimeest" ja "Elektrit meie vahel" võinuks pidada kahe erineva autori poolt kirjutatuks, siis käesolev lugu on hoopis kolmandast ooperist.

"Mis ei tapa, teeb tugevaks" pole otseselt halvasti kirjutatud, aga kogu see 23. sajandi maffiasõdade kirjeldus ei sisaldanudki nagu suurt midagi peale kiire tegevuse ja märuli.

Manfred Kalmsteni "Mõõgad ristatud ― igaveseks!"

Erootilise kallakuga fantasylugu kummalisevõitu ususõjast väljamõeldud maailmas.

Lüüli Suuki "Sloughbury avantüür"

Kummalisel retrofuturistlikul Inglismaal (nt üheaegselt on kasutusel tsepeliinid ja hõljukid) toimuva tegevusega lugu algab kriminullivõtmes - Yorki politseiuurija Clement jälitab sarimõrvarit, kes eemaldab ohvritelt südameid... Kui ma autori nime ei teaks, oleksin selleks pakkunud Jekimovit - nii tegevusmaailma kui ka pealkirja pärast.

Üldiselt täiesti korralik lugu, aga mis kummalise mulje jättis, oli politseitöö kirjeldus - sõltuvus linnadevahelisest ühistranspordist (teise linna põgenenud mõrtsuka jälitamiseks pidi ootama järgmisel hommikul väljuvat tsepeliini), täielik infovahetuse puudumine teise linna kolleegidega jne. Kui peategelane olnuks eradetektiiv või pearahakütt, oleks toimuv vast loogilisem olnud.

Manfred Kalmsteni ""Ema südant...""

Kalmsten on üldiselt selline ulmeautor, kelle loomingus kosmoseteemat eriti ei kohta. Käesolev lugu kuulub erandite hulka, kujutades tähtedevahelist viikingikultuuril põhinevat tsivilisatsiooni. Lisaks veel organiseeritud religiooniks arendatud vanagermaani usund (umbes nagu Harrisoni ja Holmi "Risti ja vasara" triloogias) ja kosmilised ususõjad selle erinevate sektide vahel. Iseenesest huvitava ja parajalt hullumeelse ideega lugu, aga maksimumhindest jäi minu jaoks midagi puudu.

Lüüli Suuki "Vikatimees"

Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.

Lüüli Suuki "Igavese armastuse nimel"

Töötlus kogumiku "Elekter meie vahel" avaloost "Igavese talve piiril".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Dracula külaline" (koost. Jüri Kallas)

Ambrose Bierce'i "Kummitusmaja"

Suhteliselt väheütlev õuduslugu kodusõja-eelsest USA-st.

Robert Louis Stevensoni "Häälte saar"

Päris huvitav fantaasialugu ühest praeguseks kadunud ühiskonnast ehk Hawaii Kuningriigist 19. sajandi lõpus, veidi enne selle annekteerimist USA poolt. Maailmast, kus toimib havai rahvapärimustest tuttav maagia ja kohalik kultuur seguneb järjest enam Lääne mõjudega (arveldamine dollarites). Loo ajaloolis-geograafiline taust on isegi huvitavam kui selle fantastiline pool, ehkki viimaselgi polnud eriti viga.

H. G. Wellsi "Kummalise orhidee õitsemine"

Päris huvitav hubase õhustikuga viktoriaanlik õuduslugu, mis on liiga lühike, et selle sisust pikemalt rääkida.

Arthur Macheni "Valge pulber"

Lugu juristiks saada soovivast noorest briti härrasmehest, kellel ülemäärase õppimise tagajärel tervisehädad tekivad ja kellele arst raviks üht teatud valget pulbrit kirjutab. Mulle meeldis.

Jack Londoni "Tuhat surma"

Londoni "ametlik" (tasustatud) kirjanduslik debüüttekst seob endas seikluslikku merelugu ja surnute elluäratamise temaatikat. Natuke rabedavõitu, aga igava looga tegu polnud.

Arthur Conan Doyle'i "Mäng tulega"

Loo pealkiri ja temaatika tulid mulle tuttavad ette ning meenus, et olin selle "Hirmu ja õuduse juttudes" ilmunud vana tõlget lugenud. Mälestus loost oli üsna hägune, ent millegipärast oli seejuures meeles, et tegu oli põneva looga. Praegu üle lugedes ei tundunud samuti halb.

Lafcadio Hearni "Yuki-Onna"

Loo temaatika ja õhustik meenutavad Richard Gordon Smithi eesti keeleski ilmunud raamatut "Jaapani legendid". Sarnaselt Hearnile oli Smithki britt, kes kolis 19. sajandi lõpus Jaapanisse elama. Erinevalt Smithi legendidest, mida peetakse pigem üleskirjutatud folklooriks, liigitatakse Hearni tekste puhtaks ilukirjanduseks ja need on seega ka Baasi-kõlbulikud.

Jaapani tondijuttude temaatika on mulle alati huvi pakkunud ja ka käesolev lugu pole paha, jäädes küll maksimumhinde saamiseks liiga fragmentaarseks.

F. Marion Crawfordi "Sest veri on elu"

Itaalia kolkakülas toimuv lugu seob endas vampiiri- ja kummitusloo elemente.

Sära tõlked on üldiselt head, aga kahe varauusaegse Euroopa monarhi nimedega on siin mööda pandud: Prantsuse kuningat Francois I-t ei nimetata eesti keeles Francis I-ks ega Saksa-Rooma keisrit Karl V-t Charles V-ks.

John Buchani "Astarte hiis"

Lõuna-Aafrikas toimuva tegevustikuga õuduslugu, mis mulle oma "iidse kurjuse" temaatika poolest millegipärast natuke Lovecrafti meenutas. Hindeks "4-".

Algernon Blackwoodi "Ülekanne"

Omanäoline psühholoogiline õuduslugu elutust nurgast ühe Inglise häärberi aias ja "energiavampiirist".

E. F. Bensoni "Tõugud"

Ühes Itaalia villas toimuva sündmustikuga õuduslugu mõjub oma vanusele vaatamata üsna võikalt ja ka lõpupuänt on sellel päris originaalne.

William Hope Hodgsoni "Hüljatud laev"

"5".

Bram Stokeri "Dracula külaline"

"4".

Henry S. Whiteheadi "Džambii"

Hämaravõitu õuduslugu, mille tegevus toimub autorile omaselt Kariibi mere saartel ja mis toetub sealsele mütoloogiale.

H. P. Lovecrafti "Õudus Red Hookis"

"4".

Robert E. Howardi "Zambebwei kuu"

"Zambebwei kuu" on Howardi loomingule omane märulirohke õudukas, mille kangelane klaarib tumedate jõududega arveid relvade ja toore musklijõu abil. Loo tegevus toimub USA lõunaosariikides ja selle peakangelane suundub pärast läänerannikul elatud kolme aastat tagasi koju, et päästa oma varem teadmatult kadunuks kuulutud armsam...

Väga pulpilik tekst ja tänapäevases mõistes "poliitiliselt ebakorrektne" ka. Üldiselt mulle need Howardi seikluslikud õudukad meeldivad, samas näiteks "Assurbanipali leek" ja "Põrgutuvid" jätsid omal ajal parema mulje kui käesolev lugu - aga võib-olla ka lihtsalt seetõttu, et olin ise noorem ja loetu mõjus mulle värskemalt.

Edith Whartoni "Pühakutepäeva eel"

Igavapoolne lugu leskprouast, kes oma Connecticuti häärberis müstilistesse sündmustesse satub. Minu meelest kuidagi liiga argine lugu, salapärast õhustikku ja õõva jäi hea hirmuloo jaoks liiga väheks.

Frederick Cowlesi "Kaldensteini vampiir"

Sarnaselt antoloogia "Dracula külaline" avaloole, Bierce'i "Kummitusmajale", lugesin ka Cowlesi lugu antoloogiast teist korda, kuna olin mõlema loo tõlgetele varem Reaktoris keeletoimetuse teinud. Mõlemal juhul valdas mind lugusid vanema ingliskeelse õuduse esindusantoloogiast leides teatav üllatus - kui Bierce'i lugu tundus visandlik ja mittemidagiütlev, siis Cowlesi oma mõjus oma klišeeliku vampiiritemaatika käsitluse (isegi 1938. aasta kohta) poolest iseenda paroodiana.

Mõlemat lugu teist korda üle lugedes jäi mu arvamus Bierce'i loost samaks, ent Cowlesi loo autoritutvustus andis mulle võtme seda lugu paroodiana lugedagi ja ehk just seetõttu jäi teisel lugemisel sellest mulle mõnevõrra parem mulje. Lugu inglise reisimehest, kes 1933. aasta suvel Lõuna-Saksamaal rännates oma rumalusest salapärase Kaldensteini krahvi lossi külastama läheb, ongi ilmselt irooniliselt kirja pandud ja sellisena päris korralik lugu. Sarnaselt Stokeri "Dracula külalisele" torkab silma, et vanemate briti õuduskirjanike jaoks oli isegi Lõuna-Saksamaa eksootilisevõitu ja võõrapärane, "idaeuroopalik" koht, ühel pulgal Rumeeniaga. Ja ehkki Cowlesi loo tegevus toimub mõned kuud pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal, on siin seda riiki kirjeldatud toreda ja briti turistidele sõbraliku kohana ning mistahes viited poliitikale puuduvad.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ken Liu "Speaking Bones"

Kokku üle 3500 lehekülje paksune romaanitetraloogia ja minu kui lugeja ühine rännak Võililledünastia esindajate ning teiste Liu loodud tegelastega on siis lõpuks läbi saanud. Ilmselt ka lõplikult, sest neljanda romaani lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku.

Mida siis kokkuvõttes selle saaga kohta öelda? Võimas ja monumentaalne tetraloogia, mille puhul ei saa mööda minna asjaolust, kui detailselt ning usutavalt on tegevusmaailm kirja pandud - lugedes tekib tunne, justkui rändaksid ise ringi Dara saarestikus või Ukyu-Gondes, laseksid oma pilgul libiseda üle sealsete maastike ja maitseksid kohalikke väljamõeldud toite. Moodsa fantasy kontekstis on Liu triloogia üsna helgetooniline ja läbinisti positiivseid tegelasi sisaldav - ehkki on raske öelda, kas tegu on üldse fantasy'ga, nagu ma ka "The Veiled Throne'i" arvustuses mainisin.

Maksimumhindest jäi tetraloogia viimases köites minu jaoks siiski midagi puudu - ehk oleksin oodanud midagi natuke teravamat ja ootamatumat.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ken Liu "The Veiled Throne"

Raske öeldagi, kas "Võililledünastia" saaga näol on üldse tegu fantasy'ga - käesolevas, sarja kolmandas romaanis olid ainsateks otseselt üleloomulikeks elementideks toimuvaid sündmusi suunavate Dara jumalate omavahelised vestlused, kõike muud sai selgitada "vanahiina tehnoloogiavidinate" ja tegevusmaailma looduse abil.

Üldiselt meeldis mulle rohkem kui teine osa, igati võimas romaan, kus lisaks seiklustele leidus arutlusi ka tõsistel teemadel (erinevate kultuuride kokkupuuted ja konfliktid, ajalooline mälu jne) ja isegi restoranidevahelise võitluse teema oli päris huvitavalt kirja pandud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis