Manfred Kalmsteni "Igavese talve piiril"
Poeetiline ja hämaravõitu õhustikuga laast, mis meenutab natuke sama autori juttu "...Tuli on igavene", ent on sellest märksa erootilisema sisuga.
Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Seitse saavad äratatud"
Pastlafantasy tegevus toimub õhustikult Muinas-Eestit meenutavas Maavallas. Suhteliselt lühikeses loos on olemas nii huvitav omamütoloogia kui ka omapärane pseudoarhailine keelekasutus. Maksimumhindest jääb siiski midagi puudu, aga "4" on lugu kahtlemata ära teeninud.
Manfred Kalmsteni "Leidlaps. Hateri lugu"
Järjekordne Kalmsteni lugu, milles põimitakse Muinas-Eestit meenutavat õhustikku skandinaavia mütoloogiaga. Sedapuhku teemaks siis haldjate kasulapsena kasvanud inimnooruki lugu, mis meenutab natuke Poul Andersoni "Murtud mõõka", ainult et erinevalt Andersonist kirjeldab Kalmsten haldjaid üsnagi ebameeldivate tegelastena. Haldjamaal elavate inimeste kohta kasutab autor sõna "männelikh", mis vähemalt minu jaoks seostus mitmete folkmetallibändide esitluses tuttava rootsi rahvalauluga "Herr Mannelig".
Lüüli Suuki "Elekter meie vahel"
Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Võimas tekst, sedatüüpi pastlafantasy (NB! Termin pole irooniline ega halvustav) valdkonnas vist parim tekst, mis mulle seni ette on sattunud.
Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Neimaristsed"
Fantasylaast ravitsejanõiast Arinast ja tema suhetest ülejäänud külarahvaga.
Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"
Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.
Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Naasmine igaviku väravale"
Loo "Igaviku väravale" järg, mille keskmes on toormaagia maailma naasmise tagajärjed.
Midagi täiendavat selle loo kohta öelda polegi, mulje oli enam-vähem samasugune nagu esimesest osast.
Lüüli Suuki "Mis ei tapa, teeb tugevaks"
Suuki loomingu puhul torkab silma väga erinevate teemade käsitlus ja erinevate stiilide valdamine - kui näiteks "Vikatimeest" ja "Elektrit meie vahel" võinuks pidada kahe erineva autori poolt kirjutatuks, siis käesolev lugu on hoopis kolmandast ooperist.
"Mis ei tapa, teeb tugevaks" pole otseselt halvasti kirjutatud, aga kogu see 23. sajandi maffiasõdade kirjeldus ei sisaldanudki nagu suurt midagi peale kiire tegevuse ja märuli.
Manfred Kalmsteni "Mõõgad ristatud ― igaveseks!"
Erootilise kallakuga fantasylugu kummalisevõitu ususõjast väljamõeldud maailmas.
Lüüli Suuki "Sloughbury avantüür"
Kummalisel retrofuturistlikul Inglismaal (nt üheaegselt on kasutusel tsepeliinid ja hõljukid) toimuva tegevusega lugu algab kriminullivõtmes - Yorki politseiuurija Clement jälitab sarimõrvarit, kes eemaldab ohvritelt südameid... Kui ma autori nime ei teaks, oleksin selleks pakkunud Jekimovit - nii tegevusmaailma kui ka pealkirja pärast.
Üldiselt täiesti korralik lugu, aga mis kummalise mulje jättis, oli politseitöö kirjeldus - sõltuvus linnadevahelisest ühistranspordist (teise linna põgenenud mõrtsuka jälitamiseks pidi ootama järgmisel hommikul väljuvat tsepeliini), täielik infovahetuse puudumine teise linna kolleegidega jne. Kui peategelane olnuks eradetektiiv või pearahakütt, oleks toimuv vast loogilisem olnud.
Manfred Kalmsteni ""Ema südant...""
Kalmsten on üldiselt selline ulmeautor, kelle loomingus kosmoseteemat eriti ei kohta. Käesolev lugu kuulub erandite hulka, kujutades tähtedevahelist viikingikultuuril põhinevat tsivilisatsiooni. Lisaks veel organiseeritud religiooniks arendatud vanagermaani usund (umbes nagu Harrisoni ja Holmi "Risti ja vasara" triloogias) ja kosmilised ususõjad selle erinevate sektide vahel. Iseenesest huvitava ja parajalt hullumeelse ideega lugu, aga maksimumhindest jäi minu jaoks midagi puudu.
Lüüli Suuki "Vikatimees"
Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.
Lüüli Suuki "Igavese armastuse nimel"
Töötlus kogumiku "Elekter meie vahel" avaloost "Igavese talve piiril".
No comments:
Post a Comment