"Ajanomaadi"-triloogia näol on tegu seni Baasi arvustajate tähelepanuta jäänud varase aurupungiga. Nii varasega, et ilmumise ajal seda keegi aurupungiks ei nimetanud-polnud veel küberpunki, mille järgi sõna "aurupunk" hiljem loodi.
Romaani "raami" esitab Eesti lugejale Elricu-lugude järgi tuntud Moorcock oma nimekaimust vanaisa jutustusena, kes 1903. aastal maailmast äralõigatud India ookeni saarel närve puhkab. Igavlema kippuv mees tutvub ootamatult oopiumisõltlasest laevajänese Oswald Bastable`iga. Endine Briti armee ohvitser Bastable nõustub lõpuks jutustama Moorcockile loo põhjustest, mis on ta nii kohutava allakäiguni viinud.
Aasta varem teenis Bastable Kirde-Indias ja osales Briti armee saadikuna läbirääkimistel kummalise sõjalis-teokraatliku Himaalaja väikeriigi võimudega. Läbirääkimiste käigus rünnati Briti esindust ja vaenlaste eest veidrasse Tulevase Buddha Templisse põgenenud Bastable löödi mingi salapärase jõu poolt uimaseks. Üles ärgates leidis ta end templi varemeis ja sealt välja komberdanult avastas end aastast 1973. (Peategelase sattumine tulevikku meenutas mulle väga Philip Francis Nowlani lühiromaanis "Armaggedon 2419 A.D." kirjeldatut, üldse on Moorcock käesolevas romaanis paljuski 19.-20. sajandi vahetuse ulmekirjanike stiili järginud).
1973. aasta ei meenuta just eriti sama perioodi reaalses ajaloos, pigem on see maailm, milletaolist võinuks tulevikuna ette kujutada 20. sajandi algusaastate kiire progressi ja rahu perioodil. Maailmasõdu pole toimunud ja maailm on endiselt suurte koloniaalimpeeriumide võimu all. Eksisteerivad tehnilised erinevused reaalsest maailmast-õhutranspordiks kasutatakse heeliumi abil õhus püsivaid tsepeliine, millel on ka kõrguse hoidmiseks algelised pardaarvutid, autod liiguvad bensiini asemel aurujõul, monorelsid on muutunud üldlevinud transpordivahendiks jne. Bastable on sellest "utoopilisest" tulevikumaailmast (detailsed kirjeldused suurepärase tulevikuühiskonna kohta pärineksid justkui Wellsi "Inimjumalatest" või mõnest muust tema romaanist) algul tohutult vaimustuses ja leiab endale ka tulusa tööotsa luksuslikul reisitsepeliinil. Paraku hakkab Bastable`i idülliline elu heakorrastatud tulevikumaailmas (mille ainsaks probleemiks näivad olevat reaalsusest lahtikistud marginaalsete äärmusrühmituste terrorirünnakud) mingil hetkel vägisi košmaariks kiskuma ja utoopia varjust terendama düstoopia...
Kohati jätab Bastable`i jutustus veidi tuima mulje (kogu ta elu jääb maha aastasse 1902 ja ta ei maini kordagi, et kasvõi lahutatus lähedastest või sõpradest teda kurvastaks) ning tekib küsimus, et kuidas täiskasvanud mees küll maailma nii mustvalgelt näeb ning ennast igasugustest ideoloogiatest nii kergesti mõjutada laseb, tekkisid isegi mõningad paralleelid Gluhhovski "Metro 2033" Artjomiga. Samas ei tasu unustada, et Moorcock esitab kogu loo meile Edwardi-aegse sõjaväelasest Briti härrasmehe minajutustusena ja tolles aegruumis oli ilmselt kombeks oma kõiki mõtteid ning tundeid mitte välja näidata, mistõttu Bastable mõjubki veidralt külma ja samas infantiilsena. Ka on romaan rõhutatult poliitiline, autor on keskendunud just Briti koloniaalvõimu kuritarvituste hukkamõistmisele. Seaduskuuleka konservatiivi vaatenurk tulevikumaailmas toimuvale asendub aegamööda revolutsioonilise anarhokommunisti omaga. Anarhistist ulmekirjaniku romaani poliitilist suunitlust võiks ju kohati pidada vasakpoolseks-Ronald Reaganit on näiteks kujutatud erilise värdjana (imestasin algul, et mida teeb 1971. aastal ilmunud romaanis Reagan, ent siis turgatas mulle, et toona oli ta ju tuntud sõjavastaseid hipisid kiusanud California kubernerina), imekombel Hiinas saja-aastaseks elanud Vene revolutsionäär Uljanov on aga selline mõnus, veidi seniilne taadike. Samas on lõppkokkuvõttes näha, et ega Moorcock kedagi ega midagi lõplikult ei toeta.
Ja muidugi on romaan rõhutatult britilik... alates arveteklaarimisest imperialistliku minevikuga ja lõpetades mingite Londoni kohtade kirjeldustega, mis ilmselt lugejale midagi ütlema peaksid.
Kokkuvõttes: mulle raamat meeldis-nagu midagi eriliselt head ei oska välja tuua, aga midagi olulist puudu ka ei jäänud ja miski ei häirinud. Suhteliselt õhuke raamat, kiire ja lobe lugemine (eriti värskendav pärast enda Jasper Fforde`i romaanist läbipuurimist). Romaani esimene pool kippus ehk veidi venima ja liiga detailsetesse kirjeldustesse laskuma, ent hiljem läks tekst märksa huvitamaks, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks.
No comments:
Post a Comment