Wednesday, August 20, 2014

Harry Harrisoni ja John Holmi "King and Emperor"

Olen täheldanud, et romaanitriloogiate ja -tetraloogiate kirjutamisel lähtuvad erinevad kirjanikud kohati mingitest sarnastest valemitest. Kui sarja keskmine köide (või keskmised köited) kipuvad valdavalt koosnema lihtsalt questist ja tegelased on neis laia maailma laiali pillutatud, siis viimases köites on alati olulisel kohal mingi lõplik lahing kahe leeri vahel, täidetuna pikkade ning detailsete lahingukirjeldustega. Seesama skeem toimib sõltumata romaanisarja täpsest žanrist või taustmaailmast, olgu selleks siis Tolkieni (kes sama skeemi ka oma "Sõrmuste isandas" kasutas) laadis fantaasiamaailm, aurpungilik võõrplaneet või antud juhul alternatiivajalooline varakeskaegne Euroopa.

"Kuningas ja keiser" on tõesti veidi nõrgem kui triloogia kaks esimest osa, mis jätsid oma detailselt kirjapandud põhjamaise õhustikuga veidi karmima-kargema mulje, ent saab mult sellest hoolimata maksimumhinde. Ma ei ütleks, et triloogias kirjeldatud sündmuste lõpptulemusena mingi meie mõistes väga vabameelne ühiskond loodaks, lihtsalt nurjatakse ühtse ladinakristliku Euroopa teke, nagu see reaalses ajaloos kõrgkeskajaks välja kujunes. Lääne-Euroopa jääb lihtsalt tükeldatuks paljudeks pisiriikideks ilma ühtse katoliku kirikuta ja islamimaid ega õigeusklikku Bütsantsi ei mõjuta need sündmused mitte kuidagi.

Ajaloohuvilisele lugejale pakub see romaan oma rohkete temaatiliste vihjete tõttu ilmselt suuremat naudingut kui teistele. Nii näiteks ilmnevad Bruno ja Erkenberti meeleheitlikkus võitluses "Asgardi Tee" järgijate vastu mitmed jooned, mis kõrgkeskaegses katoliku kirikus sajandeid hiljem tõesti tekkisid-luuakse inkvisitsioon ja vaimulikud rüütliordud, võideldakse ketserite vastu Püreneedes (ilmselge vihje kataritele ja ka reaalses ajaloos kataritevastase ristisõjaga seostatud fraas "Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb!" esineb ühes kohas veidi muudetud kujul). Samas leiutavad mõlemad pooled järjest vingemaid uusi relvi ja ajalugu oleks üldse nagu kiirkorras käima tõmmatud.

Tegelikult võiks seda romaanitriloogiat kohati žanriliselt defineerida keskaja pungi ehk middlepunkina-mõtleme hetkeks aurupungist ja asendame siis mõttes 19. sajandi keskajaga. Sarnaselt aurupungile on siingi pandud väga suurt rõhku anakronistlikele tehnilistele leiutistele ja näiteks ülitäpsete kiviheitemasinatega varustatud kahemastilised sõjalaevad 9. sajandil on küll nii middlepunkilikud kui vähegi olla saavad.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment