Nagu eelarvustajad on maininud, on triloogia teine osa kirja pandud questi vormis, mis jätab kohati veidi kummalise mulje-oleks ju loogiline eeldada, et sõjaretkel merehätta sattunud valitseja püüab võimalikult ruttu oma riiki naasta, selle asemel, et jäädagi oma eluga riskides pikalt mööda võõraid maid seiklema. Samuti on "Ainsa Kuninga Tees" võrreldes triloogia esimese osaga märksa tugevam fantasyelement (trollid!), stseen, kus Shefile lisaks trollidele ka tapjavaalad lahingus appi tulid, meenutas justkui mingit Miyazaki multikat. Siiski pole romaanile eriti midagi ette heita ja selle kohta võib öelda samu kiidusõnu, mida triloogia esimese osa kohta.
Lauri arvustuses mainitud autorite väidetavaid möödalaske peaks aga veidi täpsustama. Nimelt kutsuti keskaegses Skandinaavias saame tõesti "finnideks", esmakordselt kasutas seda sõna (ilmselt saamide kohta) juba rooma ajaloolane Tacitus aastal 98. Ahvenamaal elavad tänapäeval tõesti rootslased, ent ma poleks sugugi kindel, et seal 9. sajandil läänemeresoomlasi ei elanud (praegu sel teemal põhjalikumat uurimist teha ei viitsi ja ma pole päris kindel, kas see üldse kindlalt teadagi on).
No comments:
Post a Comment