Minu meelest on tegu parima "Skarabeuse" raamatuga pärast Kir Bulõtšovi autorikogu. Viimastel aastatel näib, et vene keelest tõlkides teeb Arvi oluliselt parema valiku kui muu maailma autorite puhul.
Boriss Rudenko "Semiliranda kingid"
Boriss Rudenko "Ei mingit probleemi!"
Svjatoslav Loginovi "Rotipüüdja Hans"
Pärast mõningast kõhklust otsustasin maksimumhinde kasuks. Tegu on ikkagi päris ilusaid looduskirjeldusi sisaldava ajaloolise fantaasialooga, millest lõppkokkuvõttes sümpaatne mulje jäi.
"Rotipüüdja Hans" kujutab endast töötlust tuntud keskaegsest saksa legendist Hamelni linna rotipüüdja teemal, mis peaks kõigile tuntud olema. Selles 13. sajandi Saksamaal asetleidvas loos on legendi sündmusi kirjeldatud veidi teisiti, loo peategelaseks ongi rändurist rotipüüdja Hans, kes on villepillimängu abil saanud omalaadseks "loomade käskijaks". Arusaadavalt viivad Hansu võimed ta konflikti kirikuga, mis peab neid nõiduseks...
Keskaegset Saksamaad on selles loos päris detailselt kirjeldatud, võib arvata, et autor on vähemalt teatud määral ajaloohuviline. Selles osas meenutas lugu Hargla loomingut. Tõlke seisukohast ei saanud ma väga hästi aru, miks osadele saksa lastele olid eesti nimed (Mari, Liispet) tekkinud.
Svjatoslav Loginovi "Quest"
Loginov oli minu jaoks enne käesoleva antoloogiaga tutvumist tundmatu autor, ent nähes antoloogia sisukorras lugu pealkirjaga "Quest", turgatas kohe-ahaa, see ongi see lugu, millest Jyrka Estconidel alati rääkida armastab!
Loo sisust on eelmises arvustuses juba räägitud, nii et seda üle kordama ei hakka. Fantasyklišee kirju seltskonna rännakust mingi müstilise eesmärgi täitmiseks on siin tõesti mõnusa absurdini viidud ja loole võib südamerahuga maksimumhinde panna.
Andrei Stoljarovi "Kaaren"
Sankt-Peterburis toimuva sündmustikuga lugu on esitatud kuivikust teadusemehe silme läbi, kes kohtub üle pika aja oma veidrikust endise koolivennaga. Too veedab oma päevi vanas majas kummalise naisterahva Olga ja lugematute raamatute ning käsikirjade seltsis. Mees on suutnud luua "absoluutse teksti", mis muudab kirjanduslikud maailmad reaalseks...
Hinne on antud puhtalt subjektiivsetel kaalutlustel-objektiivselt võttes võib see lühiromaan olla kirjanduslikult kõrgel tasemel ning veidi unenäoline stiil ja kirjeldused leitsakust ning paduvihmadest haaratud Peterburist jätsid päris hea mulje, ent tervikuna polnud see lugu päris minu maitsele ega suutnud kaasa haarata. Vihjeid vene (ja mitte ainult!) kirjandusklassikale on "Kaarnas" päris kõvasti, ühes kohas tsiteeritakse ka Sienkiewiczi romaani "Tule ja mõõgaga" algust, ent tõlkijale pole mainitud romaani eestikeelne tõlge nähtavasti tsiteerimiseks kätte sattunud...
Aleksei Kalugini "Serjožik"
Veidi meenutas ühes Hitchcocki antoloogias ilmunud lugu, mille autor ja pealkiri mulle praegu ei meenu, ent kus oli juttu üleloomulike võimetega poisist, kes endale vastumeelseid külaelanikke "mulla alla mõtleb". Erinevalt selle loo peategelasest oli Serjožik pigem heasüdamlik ohmukene, kes aga ei kõhelnud ülekohtu eest julmalt kätte maksmast.
Lugu oli täitsa korralik vene etnohorror. Maale kolinud rikkurite käitumine jättis realistliku mulje ja eks sellised vaenulikud ning pingelised suhted on naabrite vahel ka Eesti linnalähedastes maakohtades, vähemalt minu kogemuste põhjal.
Maria Galina "Teejuht"
Lugu tulevikust, kus inimesed on ussiaukude kaudu ja silmitute koeralaadsete tulnukate argoste abiga hõivanud hulgaliselt teisi planeete. Maast on saanud hõredalt asustatud hiiglaslik "looduskaitseala".
Loo minategelaseks ongi argosega sümbioosis elav "sukelduja" ehk kosmosehõivaja, kes saabub Maale, kohtumaks virtuaalreaalsusest tuttava naisterahvaga. Peagi hakkab nende kuuma armusuhet rikkuma asjaolu, et Maa inimesed pole "sukeldujasse" ja argosesse just kõige sõbralikumalt meelestatud...
Lugu ei tekitanud minus just tohutut vaimustust, ent oli korralikult kirja pandud ja saab seega "4" kätte.
Maria Galina "Lodusaared"
Omapärase õhustikuga lugu kodusõja-aegsest Venemaast kuskil täpsustamata jõgedepiirkonnas. Paadimehe tütar tutvub haavatud bolševikust fanaatikuga. Tegelikult pole aga miski nii, nagu paistab...
Olen antoloogia "Kaaren" vahendusel jõudnud praeguseks tutvuda kahe Galina looga ja võin öelda, et tegu on omalaadse autoriga-kirjanduslikus mõttes hästi teostatud tekstid, mis sisaldavad palju looduskirjeldusi, ent jätavad mind lõppkokkuvõttes millegipärast pigem külmaks. Muide, käesolevas veidi diiselpungiliku õhustikuga tekstis mainitud Bogdanovi-nimeline tegelane oli toonasel Venemaal ka tõesti olemas ja kirjutas ka Marsi-teemalise ulmeromaani "Punane täht", mida ma ise pole küll lugenud.
Oleg Divovi "Meie töötame raha eest"
Suur osa lühiromaanist koosnes dialoogidest ja ausaltöeldes oli nende kahe pearahaküti ärplemist kohati päris tüütu lugeda. Mõnes komöödiafilmis (näiteks Depardieu` ja Richardiga peaosades) oleks see ehk päris naljakas olnud, aga ilukirjanduslikus tekstis mitte. Lõpp aga läks huvitavamaks ja see tõstab hinde "4" peale.
No comments:
Post a Comment