Omamoodi kummastav, et pärast eestikeelse tõlke läbilugemist olen ma selle lühiromaani esmaarvustaja Baasis, sest kindlasti on paljud vanema põlvkonna ulmefännid "Viimast inimest Atlantisest" vene keeles lugenud.
Lühiromaan algab paljutõotavalt-igavlev Ameerika miljonär hakkab Atlandi ookeanist kadunud Atlantise jälgi otsima, kaasates selleks terve allveelaevastiku. Lõpuks leitaksegi Lääne-Aafrika ranniku lähedalt ookeanipõhjast Atlantise säilmed. Edasi algab juba ühe teadlase fiktiivne ümberjutustus merepõhjast leitud pronksraamatu põhjal, milles räägitakse pronksiaegsest Atlantise tsivilisatsioonist ja supervõimust. Suhteliselt lühikesse teksti mahuvad nii eksootilised kirjeldused Atlantisest, salateadmisi valdavate preestrite intriigid Atlantise kuninga käpa all hoidmiseks, orjade ülestõus, kaks armastuslugu kui ka Atlantise hävimine vulkaanilise katastroofi tulemusel.
Beljajevi loomingu kohta võiks öelda, et tegu on päris tüüpilise 20. sajandi alguse pulpiga ja seda, mis riigis see on kirjutatud, saab aru ainult põhjalikumalt teksti analüüsides-näiteks orjade ülestõusust poleks Lääne autorid ilmselt kirjutanud. (Veidi kentsakas, et Nõukogude ajal piirdus Beljajevi eesti keelde tõlkimine vaid sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" ilmunud kaht romaani sisaldava köitega.) Üldiselt on autor mulle sümpaatse mulje jätnud, ent käesolevat teksti lugedes oli kohati tunne, nagu loeks mingit Tarlapi viletsamat romaani-ennemuistsel ajal madistavad mingid imelike nimedega tegelased, muistse ühiskonna sotsiaalseid suhteid on aga kirjeldatud läbi lihtsustatult "kriitilise" vaatevinkli. Eriti lõpupoole hakkas tekst minu meelest ära vajuma.
Kokkuvõttes polnud siiski tegu väga halva looga. Hinde osas kaalusin "4" ja "3" vahel... Olgu siis "3" tugeva plussiga.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
No comments:
Post a Comment