Sellest, miks kaasaegne briti fantasykirjanik kirjutab nii naturalistlikus ja küünilises laadis, on muidugi lihtne aru saada. Ingliskeelses maailmas domineeris fantasys ju väga pikalt tolkinistlik ninnunännutamine a la haldjad, ükssarvikud, hea ja kurja võitlus jne. George R. R. Martin tõestas, et saab ka teisiti edukas olla ja eks nüüd, kui "karmim" stiil kirjastuste ning fännide poolt aksepteeritud on, lükatakse pendel sujuvalt teise äärmusse. SF-ga oli omal ajal ju sama-kuni eelmise sajandi keskpaigani kirjutati väga konservatiivses stiilis, siis tuli "Uus laine", seksi- ja narkoteema jne. Millegipärast arvan, et lähema paarikümne aasta jooksul, kui uut tüüpi stiiliga pole enam kedagi võimalik šokeerida, jäävad käesolevat tüüpi pigem minevikku. Eks selles kirjutamislaadis peitu nii Abercrombie` tugevus kui ka nõrkus-kui ikka teksti lugedes tead, et kõik tegelased on nagunii lurjused, siis mingil hetkel kaob huvi nende tegemiste vastu ära. Muide, kusagil kahe kolmandiku peal näis autor mõistvat, et on vindi üle keeranud, misjärel reetmiste, piinamiste ja sandistamiste arv mõnevõrra vähenes.
Tegevuskoht Styria meenutab kõige rohkem renessanssiaegset Itaaliat, seda nii oma linnriikide-vaheliste sõdade, kunstilembeste valitsejate kui ka palgasõdurite poolest. Seega pole ka tegelaste nimed itaaliapärased mitte juhuslikult.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=77867
No comments:
Post a Comment