Ursula K. Le Guini "Meremaa jutud"

Pean tõdema, et 15-20 aastat pärast "Meremaa võluri" esmakordset avamist pole konkreetne sari ega maailm minu jaoks sümpaatsemaks muutunud-endiselt ei sobi see minu veregrupile. Käesolevas kogumikus meeldis mulle kõige rohkem avalugu "Leidja"-ülejäänud tekstid jätsid pigem ükskõikseks. Le Guini loomingu osas pole mu arvamus muutunud-Haini maailm meeldib, Meremaa oma mitte. Ehkki ka viimatimainitu kohta on autor kirjutanud mõned päris head tekstid, mistõttu Meremaad tervikuna enda jaoks maha ei kannaks...

"Leidja"

"Tumeroos ja teemant"

Fantasyt on selles loos nagu vähevõitu-Meremaa maailm on siin lihtsalt raamiks psühholoogilisele arenguloole. Seetõttu ei suutnud tekst mind väga ka köita. Romeo ja Juliaga pole siin muidugi tegu...

Tõlkest: sõna "bänd" võinuks kuidagi teisiti maakeelde panna, kuidagi ei sobi keskaegsesse fantaasiamaailma.

"Maa luud"

Pean tunnistama, et "Meremaa"-triloogiat sai viimati loetud kümmekond aastat tagasi, isegi nimi Ogion äratas vaid uduseid mälestusi ja sarja eriline fänn pole kunagi olnud. Enamik loost koosneb vana võluri uimastest mõtisklustest, siis tuleb ootamatult mängu maavärin. Väheütlev jutt, millele üle "kolme" anda ei suuda.

"Kõrgel nõmmel"

Valdavalt jabur ja igav tekst-mingid võlurid ravivad üksikul kõledal saarel loomakarju ning kaklevad omavahel. Lõpuks astub mängu ka Ged ja loosse tuuakse veidi selgust.

Tüütu agraarfantasy saaks mult muidu "kahe", lõpplahenduse eest 2+.

"Kiil"

Kirjanduslikus mõttes korralikult kirja pandud, ent lugedes neetult igav tekst.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=52219