Andrzej Sapkowski "Viimane soov"

Ega eelarvustajate kiidusõnadele palju lisada polegi. Autor, keda vaid nädal aega tagasi teadsin vaid omal ajal "Marduses" ilnunud ühe loo tõttu, tõusis selle kogu lugemise järel mu vaieldamatute lemmikute hulka. Kiitus "Tiritammele" Sapkowski loomingu eestikeelsele lugejale tutvustamise eest!

"Nõidur"

Hea tekst. Sõna " sorts" ei ole minu meelest nii ebaõnnestunud valik midagi. Tõlge on päris korralik, jutt on seikluslik ja omapärane. Autorit tasuks veel tõlkida.

02.03. 2012.

Lugesin maakeelsest Sapkowski kogust ka uue tõlke üle. Lugu, mis meeldis mulle kümme aastat tagasi, meeldib ka praegu, tekitades uue huvi autori loomingu vastu. Jyrka tõmmatud paralleelid Gogoli "Viiga" tekkisid seekord ka mul, Sapkowski loo esmalugemisel polnud ma vist Gogoli tekstiga tuttav.

Viis pluss.

"Tõetera"

"Vähim kurjus"

Sapkowski (kelle loominguga tutvumist ma alles nüüd õieti alustasin, ehkki vene keele kaudu tõlgitud "Sortsi"/"Nõidurit" sai omal ajal "Mardusest" loetud) loomingut näivadki iseloomustavat hea/kurja segane piir, dramaatilised suhted ja mõningane must huumor. Mulle see kombinatsioon väga meeldib ja Sapkowskil on tõsine šanss üheks mu lemmikkirjanikuks muutuda.

Jah, läbi musta huumori kirjeldatud äraspidine Lumivalgekese-töötlus on see lugu tõesti, ent mitte ainult. Ka mul hakkas Renfrist tohutult kahju, hoolimata temaga seotud negatiivsetest detailidest, nagu etteheited loomapiinamises või konfliktide lahendamine pantvangikriiside abil.

"Hinnaküsimus"

Jah, jääb kogumiku eelnevatele lugudele alla, millest võib tekkida kiusatus maksimumhinnet mitte panna. Samas objektiivselt võttes on tegu hea looga, mis kogumikust väljaspoolt loetuna jätaks ilmselt võimsama mulje. Pavetta tegevus meenutas veidi üleloomulike võimetega teismelisi tüdrukuid Stephen Kingi loomingust, eriti Carriet. Välimust puudutava needuse mahavõtmine naissuhte läbi oli küll väga sarnane looga "Tõetera" samast kogust.

Erinevalt Jyrkast ma loo lõpplahendust väga traagiliseks ei peaks...

"Maailma äär"

Lugu hakkas aeglaselt arenema, mingi hetkeni paistis, et pole nii hea, kui kogumiku eelnevad lood. Lõpptulemus aga oli siiski hea. Sapkowski oskab ka fantasys niivõrd läbileierdatud teemast nagu haldjad kaasakiskuvalt kirjutada.

Väga kahju neist haldjatest ei hakanud, jätsid suhteliselt ülbe, julma ja kohanemisvõimetu mulje.

"Viimane soov"

Seekord peab siis tugeva "neljaga" piirduma... Polnud nagu päris nii tugev kui eelmised kogumiku lood. Loo algus, täpsemalt džinni esilemanamine, Jaskieri kaks esimest soovi ja teda ootamatult tabanud haigushoog olid Sapkowskile omases musta huumori võtmes ning hästi kirja pandud, ent lõpupoole kippus lugu sellega võrreldes veidi ära vajuma.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=86