"Täheaeg 21: Tuhapilve sajandil" (koost. Raul Sulbi)

Jaagup Mahkra "Šeikide maal"

Kliimakatastroofi-järgses maailmas on enamik säilinud inimkonnast end sisse seadnud põhjapoolsetele aladele. Tartust on saanud suurlinn, Lõuna- ja Kesk-Euroopa territoorium alates Valgevenest on muutunud suuresti elamiskõlbmatuks kõrbeks. Loo peategelane on Tartu Ülikooli tuumafüüsik Sandor Toom, kes satub kõrbealadel elavate eraklike ja võimukate aristokraatide ehk "šeikide" omavaheliste intriigide keskmesse...

Lugu algab päris intrigeerivalt ja võimuhullude miljardäride ning superrelvade teema mõjus moodsa kliimaapokalüptika taustale paigutatult võluvalt vanamoodsana. Tervikuna jättis lugu aga kuidagi külmaks - täiesti ükskõikseks jätvate tegelaskujude omavaheline ülekavaldamine, liiga palju ökoteemalist arutlemist ja minu meelest ka ülemäära paternalistlik-pessimistlikku suhtumist inimkonda. Mahkra lood mulle üldiselt meeldivad, aga konkreetne mitte eriti.

Tade Thompsoni "Exile Parki heidikud"

Vist esimene Aafrika autori ulmetekst, mida olen lugema sattunud. Autor on küll veetnud suure osa oma elust Inglismaal, aga päritolult nigeerlane (joruba) ja ka loo tegevus toimub Nigeerias. "Täheaja" autoritutvustuse esimene lause "Tade Thompson sündis 1960ndate lõpus Londonis jorubade peres" paneb veidi kulme kergitama, aga ka googeldades paistab, et autori täpne sünniaasta pole teada.

Loo keskmes on meie jaoks võõras, ent lõunapoolsetes maades tõsist muret tekitav teema - plastikureostus ookeanides. Kunagi 21. sajandi lõpuks on plastiku hulk ookeanides muutunud nii suureks, et sellest moodustuvad saared. Üks selline "plastsaar", mis triivib Atlandi ookeanis Nigeeria ranniku lähedal, on ka asustatud ja kannab nime Exile Park. Loo minategelane saabub noorpõlvesõbra kutsel koos oma perega "Mandri-Nigeeriast" Exile Parki seal aset leidnud kummalisi sündmusi uurima...

Ei olnud nii põnev lugu, et maksimumhinnet anda. Aga ulmelised ideed olid päris ägedad ja sarnaselt Hiina ning Jaapani autoritele annab ka eksootiline tegevuskoht ja kultuuritaust loole justkui midagi juurde, nii et kindel "4".

Meelis Krafti "Kaotatud kümnendi viimane päev"

2021. aastal ilmus rumeenlase Darious Hupovi koostatud ingliskeelne Ida-Euroopa ühismaailma-ulmeantoloogia "The Viral Curtain", mille lugudes haarab lähituleviku Ida-Euroopat verise pasatõve pandeemia. Eesti autoritest panustas sellesse esmapilgul eemaletõukava ideega antoloogiasse Meelis Kraft (tema loos on küll juttu lihtsalt "veritõvest") käesoleva looga, mis sel aastal ka lõpuks eesti keeles ilmus.

"Kaotatud kümnendi viimane päev" on lugu väikese pere ellujäämiskatsetest Hiiumaal Kõpu poolsaarel aastal 2029, kui veritõvele on lisandunud ka globaalne jahenemine. Ühelt poolt väga sünge ja lootusetu lugu, samas kuidagi kergelt ning meelelahutuslikult kirja pandud, ka pole peategelane mingi masendunud haliseja, vaid postapokalüptilises maailmas kõrgtehnoloogiat kasutav visa ellujääja. Ehk siis natuke vastuolulise õhustikuga tekst.

Seio Saksi "Merikurat"

Suhteliselt väheütlev jutufragment kliimakatastroofi-järgsest Suurbritanniast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga mind jättis külmaks.

Kell Rajasalu "Parema maailma portree"

Unelev-poeetilises toonis lugu näitab kliimakatastroofist räsitud maailma erinevate ja eri riikides elavate tegelaste pilkude läbi. Hoolimata düstoopilisest temaatikast domineerivad loos positiivsed ja helged toonid ning nagu kahe tema loetud loo põhjal öelda võin, on seni väheviljaka Rajasalu näol tegu suurepärase õhustikuloojaga. Loo hakitud ülesehitus ja temaatika (atmosfääri geoinsenerlik töötlemine päikesekiirguse vähendamiseks, veekriis ja järjekorrad USA suurlinnades jne) meenutavad natuke Kim Stanley Robinsoni romaani "Tulevikuministeerium", aga Rajasalu stiil on hoopis teistsugune, ühtlasem, mahedam ning vähem ideologiseeritud.

Häli Kivisilla "Ma kasvatan tuuleturbiine"

Miski selle loo juures ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna. Võib-olla teatud vähene usutavus (nt miks minategelase vanaema ennast nii lollilt sisse rääkis?).

Miikael Jekimovi "Tagasi varju alla"

Lugu kliimapagulaste ekslemisest tuleviku-Siberis polnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga kaasa haarata ka ei suutnud, seega hindeks "3+".

Henri Stravinski "Tuhapilve sajandil"

Saatesõna järgi on Stravinski pseudonüümi kasutav isik teiste nimede all kirjutanud, tõlkinud ja arvustanud ulmejutte. Mulle isiklikult meenus loo ilmumiskoha, autori poolapärase perekonnanimega pseudonüümi ja hulga loos sisalduvate detailide tõttu üks praeguseks rohkem kui kahekümne aasta tagune pseudonüümiga seotud müstifikatsioonijuhtum kodumaisest ulmekirjandusest... kes mäletab, see mäletab.

Loo sisust: 2106. aastal on Yellowstone'i supervulkaani purskele järgnenud kliima järsk jahenemine viinud inimtsivilisatsiooni kokkuvarisemiseni ja inimkonna arvu katastroofilise vähenemiseni. Täpselt sada aastat hiljem elab Virumaa pankrannikul vanematelt päranduseks saadud kahekordses majas üks üksildane meesterahvas. Loo sisuks ongi peategelase eluolu kirjeldus segatuna kirjeldustega sajand varem toimunud katastroofist ja selle tagajärgedest.

Ette heita on sellele loole üsna palju. Lugu ennast justkui polnudki, kõigest peategelase mõtisklused ja kirjeldused katastroofist. Apokalüptiliseks pöördepunktiks kirjutatud 2106. aasta ei erine sotsiaalselt ega tehnoloogiliselt mitte millegi poolest meie praegusest 2023. aastast, ehkki 83 aasta jooksul peaks meie maailm üsna palju muutuma - võrrelgem või meie praegust olevikku aastaga 1940. Lisaks tundub see postapokalüptiline maailm üsna väheusutav - alati peaks leiduma neid, kes kadunud minevikutehnoloogiaid taaselustada püüavad, liiatigi kipuvad primitiivsema tehnoloogiaga ühiskondades elavad inimesed pigem omavahel kokku hoidma, eraklik eluviis on levinud pigem tänapäevases kõrgtehnoloogilises linnaühiskonnas. Ja nõnda edasi.

Samas sõnaseadmisoskust autor valdab... ja lugude jutustamise oskus ning selle meelespidamine põhiideena tundus sümpaatne. Nii et "2" oleks vast liiga karm hinne, olgu siis "3-".

Veiko Belialsi "Laena laipa"

Mingil põhjusel jättis see globaalse veetõusu tõttu saarestikuks muutunud tuleviku-Jõgevamaal toimuv lugu mind üsna külmaks. Arusaamatuks jäi ka see, miks loo lõpp oli ülejäänud tekstist eraldatud ja antoloogia lõppu tõstetud.

Edgar Pangborni "Babüloni muusikavirtuoos"

Sõdadest ja muudest kataklüsmidest inimtühjaks jäänud maailmas suuresti vee alla jäänud Manhattanil kunagises muuseumihoones üksilduses elavast raugastunud pianistist rääkiv lugu on väidetavalt saanud inspiratsiooni Stephen Vincent Beneti eesti lugejale tundmatust postapokalüptilisest loost "By the Waters of Babylon" (1937). Väidetavalt on käesolevas loos Beneti tekstile ka hulk vihjeid, alates pealkirjast... mulle kui Beneti lugu mitte lugenud inimesele jäid need igatahes hoomamatuteks.

Kohati üsna poeetiliselt mõjuv lugu, aga kõik need hullu pianisti sonimised ja sisekaemused jätsid kuidagi külmaks, millest ka hinne.

Indrek Hargla "Kümme tuhat aastat vihma"

Eelviimane kliimateemalise "Täheaja" numbri tosinast loost ja ühtlasi esimene, millele südamerahuga maksimumhinde annan. Meeldib, kuidas autor on suutnud suhteliselt lühikesse teksti mahutada nii detailselt lahtikirjeldatud postapokalüptilise tulevikumaailma (mis oma õhustikult üsnagi viikingiaegset Põhjalat meenutab) kui ka põneva ja ootamatuid pöördeid tulvil sündmustiku. Pikemalt siinkohal sellest loost rääkima ei hakkakski, las jääb see lugejatele endile avastada.

J. H. Rosny-vanema "Maa hukk"

Kunagi ülikauges tulevikus on enamik maailma veevarudest kosmosse hajunud ja suureks kõrbeks muutunud Maal elavad viimased inimkonna riismed laialipillutatud baasides, kasutades omavaheliseks sidepidamiseks vahendeid, mis lühiromaani kirjutamisajal kujutasid endast novaatorlikku tipptehnoloogiat: raadiot, autosid ja purilennukeid. Lisaks baase hävitavatele maavärinatele seisavad inimkonna virelevad riismed silmitsi veel ühe ohuga: ferromagnetitena tuntud rauapõhise mitteorgaanilise eluvormiga, mille isendite lähedus põhjustab inimestel surma aneemia läbi...

"Maa hukku" lugemine oli üsna vastuoluline kogemus ja seda just kirjandusajaloolises mõttes - lühiromaan on ideede osas justkui tohutult ajast ees, stiili poolest aga ajast maas. Kogu see fantastiliste ideede, olendite (sarnaselt autori eesti lugejale tuttavale loole "Xipehuzid" on siingi ferromagnetite näol tegu mitteorgaaniliste ja aeglaselt liikuvate, ent inimkonnale surmavalt ohtlike eluvormidega) ja tehnoloogiate (isegi mingi mobiiltelefoni moodi riistapuu on siin "kaasaskantava lainevarda" nime all ära mainitud) tulevärk annab silmad ette enamikule 20. sajandi algusaastate tuntumate ulmeautorite (nagu Wells) loomingule. Rääkimata maailma kõrbestumise ja ökokatastroofi teemast, mis mõjub üllatavalt tänapäevaselt.

Ja samas on "Maa hukku" lugedes pidevalt tunne, nagu see poleks algselt ilmunud aastal 1910, vaid kusagil 1840. aasta paiku. Õõnsalt pateetiliselt ja kohutavalt arhailiselt mõjuv stiil koos äärmiselt üheplaaniliste tegelaskujudega on võrreldes Wellsi või mistahes teise tolleaegse fantasti (minupärast kasvõi Burroughsi või ka veidi varasema Verne'i) loominguga ikka väga ajale jalgu jäänud... tunne on, nagu loeksid Shelley, Scotti või Cooperi teoseid, mitte Esimese maailmasõja eelõhtul kirjutatud lühiromaani. Kui "Maa huku" idee tekitas teatud sarnasusi Zamjatini romaaniga "Meie", siis viimane on ikkagi selgelt 20. sajandi kirjandus, Rosny-vanema lühiromaan aga 19. sajandi oma (ehkki märksa novaatorlikumate ja ägedamate ulmeliste ideedega). Ja kogu see rõhutamine, et kui tuimaks ja tundetuks on tulevikuinimesed muutunud, mõjus mulle kui eesti lugejale naljakalt - tundub, et prantslasest autor polnud elu jooksul ehtsaid tuime flegmaatikuid näinudki, need tema kirjeldatud "viimased inimesed" mõjusid keskmise eestlasega võrreldes nagu emotsioone täislaetud patareid.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Manfred Kalmsteni "Götterdämmerung"

"Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

"Vari Albatrossosel"

Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima...

Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5".

"Lohe neelas alla päikse..."

Kuna enne Reaktoris ilmumist tegin sellele loole keeletoimetuse, oli praegune ülelugemine kogumkust "Götterdämmerung" minu jaoks teiseks korraks seda lugu lugeda. Ülelugemisel jäi käesolevast loost - mille tegevus toimub kohati lausa kiviaja tasemeni taandarenenud postapokalüptilises maailmas - nagu natuke parem mulje, üle-eelmisel aastal oleksin seda ilmselt "kolmega" hinnanud.

"Kaarnasüda"

Järg kogumikus "Kaarnalaul" ilmunud kolmele Aekadioni-tsükli loole. Autor on "Kaarnasüdame" kohta öelnud, et selle lugemine enne "Kaarnalaulu" kogumikku rikub viimasest saadava lugemiselamuse, seega jätan loo täpsemast sisust siinkohal rääkimata.

Hinde osas: masendavalt lootusetu, aga seejuures kuidagi kaunilt poeetiline lugu. "Kaarnalaulu" lugemisest on mul praeguseks möödas juba üle aasta ja nii mõnedki detailid sellest on vaikselt ununema hakanud, mistõttu selle otseses järjeloos toimuvate sündmuste mõistmine nõudis mõningat mäluragistamist. Aga lugu ise oli hea.

"Valrafn"

Käesoleva loo näol on autor teinud omapärase liigutuse - andnud välja algse ja lühema versiooni lühiromaanist "Täheraua saaga". Ehk siis kompaktsem variant, mõned tegevusliinid ja teemad (nagu lesbisuhete oma) välja jäetud jne.

Mida ma selle kohta öelda oskan? "Täheraua saaga" mulle meeldis ja arusaadavalt meeldis seega ka selle lühem variant. Kvalitatiivset erinevust kahe versiooni vahel ma tuvastada ei suutnud, nii et oli "Valrafni" siis eraldi loona vaja? Autori meelest küll. Minu hinnangul head mõlemad, aga mitte niiväga erinevad.

"... Tuli on igavene"

Üldiselt mulle sellised teadlikult hämarad lood, mis on esitatud mingis deliirses seisundis viibiva peategelase ulmadena, väga ei meeldi. Ent juba poeetiliste kirjelduste eest väärinuks see lugu vähemalt hinnet "3" ja asjaolu, et autor lõpuks toimuvasse selgust toob ning kõike sihilikult segaseks ei jäta, tõstab loo hinde "4-" peale.

"Kuid tugevaim on armastus"

Vat ei olnud tegu mulle meeldivat tüüpi looga. Kui üldiselt on Kalmsteni viimase aja teosed karm-karged, jõhkrad ja kohati isegi ropud ning sisaldavad samas mingit melanhoolset poeesiat, siis käesolev oli veidi nagu mingisugune läägevõitu jõulumuinasjutt. Meenusid Marek Simpsoni ühe teatud loomeperioodi jutud. Ei, kindlasti polnud see lugu otseselt halvasti kirjutatud jne... lihtsalt mind ennast absoluutselt ei kõnetanud. Subjektiivsuse/objektiivsuse vahekorda arvesse võtta püüdes saab hindeks "3", mitte "2".

"Götterdämmerung"

Ilmselgelt tugevate Poul Andersoni mõjutustega (nagu Kalmsteni tihtilugu omane) lühiromaani tegevus käivitub 10. sajandi lõpul, mil skandinaavia vanad jumalad on alla heitmas uuele jumalale. Kõigel toimuval on ka mütoloogiline plaan ja lisaks maistele sündmustele heitlevad haldjaväed taevalaotustes inglitega. Kõik see on aga vaid pikema loo alguseks, mille peakangelaseks on jumal Odin...

"Götterdämmerungi" iseloomustab 19. sajandi rahvusromantilisele mõtteviisile omane mütoloogilisus, pateetilisus ja kristlusekriitika (loo algusosas esinev haldjaversiooni sadomasoseksist kirjeldav stseen kutsus küll minus esile naeruturtsatuse ja pateetika oli kui peoga pühitud) ning ka eesti mütoloogial pole lühiromaanis mitte väike roll. Samas on tunda mingit koomiksilikku hakitust, tegevus hüppab ühest sajandist ja tegevuskohast teise. Selles on ehk ka "Götterdämmerungi" suurim miinus - autori sõnul oli tal algselt plaanis romaan ja praegune versioon jätab nagu liialt kokkusurutud mulje. Kokkusurutusega kaasneb ka mingisugune kõikumine pateetilisuse ja koomiksilikkuse piirimail - ei jäta nagu niivõrd traagilist muljet kui Aekadioni-tsükkel või "Täheraua saaga", "Götterdämmerungis" on kõike kuidagi liiga palju ning see lühiromaan tundub justkui lahtipakkimist ootava failina. Ei, tegelikult polnud "Götterdämmerung" üldsegi paha lugu, lihtsalt kogu sündmustikule aluseks olev idee on niivõrd eepiliste mõõtmetega, et vajaks tõsiseltvõetavuseks pikemat lahtikirjutamist.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Ohver" (koost. Arvi Nikkarev)

Lugudest eraldi sai juba kirjutatud - sarnaselt eelarvustajale meeldisid mulle kõige rohkem Weberi ja Toloneni lood. Seejuures oli Weberi lugu natuke igavama ideega, aga kaasahaaravama teostusega, Toloneni loo idee oli põnevam, aga teostus omakorda skemaatilisem ja puisem.

Ühelt poolt tahaks kiita Meelis Krošetskini kaanepilti, mis on ikka kõvasti pilkupüüdvam kui nii mõnedki varasemate Skarabeuse raamatute kaanepildid. Ilmselgelt vihjab see stseenile Weberi lühiromaanist, ainult et... pildil on millegipärast kujutatud täiesti maist karu, mitte planeet Sphinxi heksapuumat. Ka relv tüdruku käes tundub nagu teistsugune kui loos kirjeldatud.

Negatiivse külje pealt peaks mainima keeletoimetamist - komavigu on tohutult, eriti esimeses (Tenni) loos.

WIlliam Tenni "Karistus avansiks"

Loo Horisondis ilmunud eestikeelset tõlget ma lugenud pole, nii et antoloogias "Ohver" ilmunud uustõlge on minu esmakordne kokkupuude käesoleva looga ja seega nostalgilised seoses sellega puuduvad. Idee poolest meenutas natuke (samuti 1950. aastate USA-s kirjutatud) Dicki "Vähemuse ettekannet".

Paljulubavalt algav ja võimsa (ekki jaburavõitu) ideega lugu, aga tervikuna jättis üsna külmaks. Ilmselt mõjus kogu see inimsuhete klattimine ja intriigide teema mulle natuke igavalt, ootasin loost nagu midagi muud.

Sakyo Komatsu "Bikuni surm"

Huvitav, kas "Bikuni surm" ongi esimene eesti keelde tõlgitud jaapani autori žanriulme tekst pärast Kobo Abe "Neljanda jääaja" tõlke ilmumist aastal 1966? Keegi võib mind parandada, kui ma eksin, aga minu teada on vahepealse aja jooksul jaapani keelest eesti keelde tõlgitud küll piiripealseid ulmeautoreid ja vanu rahvalikke tondijutte, ent Komatsu-laadset žanriulme-autorit sellest riigist kohtab eestikeelses tõlkes küll harva. On see lugu nüüd puhtakoeline SF või siis kerge fantasy-elemendiga, jääb lugeja enda otsustada, kuna päris kõike siin lõpuni lahti ei seletata.

Tuleks vast mainida, et loo aluseks olev legend Yaobikunist ehk kaheksasaja-aastasest buda preestrinnast on Jaapanis üldtuntud, ühes levinuimas versioonis on Yaobikuni näol tegu kaluri tütrega, kes sööb kogemata ningyo-nimelise merineitsi-laadse surematu olendi liha ja muutub selle läbi ka ise surematuks. Ka Komatsu loos, mille tegevus lookleb 12. sajandist lähitulevikuni, valdavalt Hama-nimelise surematu peategelase armukestena esinevad kõrvaltegelased nagu Minamoto no Yoshitsune või Akechi Mitsuhide on Jaapani ajaloos üsna legendaarsed tegelased, nii et sealsete lugejate jaoks on "Bikuni surm" ilmselt teada-tuntud vihjeid täis, keskmisele eesti lugejale aga ilmselt täiesti tundmatu eksootika.

Päris maksimumhinde vääriliselt "Bikuni surm" mind ei vaimustanud, aga üldiselt korralik lugu. Siin on jaapanlikku melanhoolset kaduvikutunnetust ja ka teatud hirmu tehnoloogilise progressi ning kaduva traditsioonilise elukeskkonna ees (mis toob omakorda meelde mõned Miyazaki animed, Kurosawa filmid jne).

Loo eestikeelne tõlge on tehtud vene keele kaudu. Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga kohati hakkaks religiooniteemalistesse (budistlikesse) lõikudesse nagu sisse imbuma kristlik sõnakasutus ("....nägudel puudus issanda õnnistuse pitser"; "Palvetan ja loodan kõigevägevama armulikkusele"). Tundub, nagu jaapani-vene tõlke tegija oleks kasutanud õigeusule omast leksikat ja see oleks sealt edasi eestikeelsesse tõlkesse imbunud. Aga muidugi võin ka eksida.

David Weberi "Imeilus sõprus"

Eelarvustajale pole palju lisada... ehk seda, et natuke meenus Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal" (varateismeline tüdruk peategelasena ja Maa kiskjaid meenutavad telepaatilised mõistuslikud loomad). Toodud aspektidega sarnasused küll ka piirduvad - ja erinevalt Vinge'i huntidest polnud Weberi puukassidel kollektiivset teadvust, vaid lihtsalt telepaatilised võimed.

Muus osas jääb üle vaid nõustuda: armas ja vahva noortekas (alates pealkirjast!). Ühtlasi esimene tekst sellelt autorilt, mida lugenud olen, nii et mingeid täiendavaid seoseid need puukassid minu peas ei tekitanud. Pole küll ise vanuse poolest päris selle lühiromaani sihtgrupis, aga madalama hinde kui maksimumiga ka nii toredat lugu hinnata ei tahaks.

Jeffrey Thomase "Valusate mälestuste arhiiv"

Koloniaalplaneedil nimega Punktown, kus elab lisaks inimestele veel hulga erinevate mõistuslike rasside liikmeid, tegutsevat mõrvauurijat MacDiazi vaevab ülemäära fotograafilise mälu probleem. Lapsena ajju siirdatud mälukiip ja sellega kaasnev fotograafline mälu teeb ta tema töös heaks, ent kuriteopaikades nähtu ning muude ebameeldivate ja kustumatute mälestuste kuhjumine ajus tekitab talle süvenevat ängi...

Omades lugejana ise keskmisest inimesest kõvasti paremat (õnneks küll mitte täiesti fotograafilist) mälu kõigi sellest tulenevate plusside ja miinustega, saan ma peategelase MacDiazi ängist aru küll... keskmisele inimesele, kelle mälust kaovad nt teistega peetud vestlused paari ööpäevaga, võib Thomase jutu mõte ses osas natuke arusaamatuks jääda. Nii et mingitpidi südamelähedane lugu, aga maksimumhinnet sellele mingil põhjusel anda ei tahaks - ehk asi just liigses morbiidsuses.

Jeffrey Thomase "Ohver"

Taaskord üks lugu veidrast ja süngest Punktowni-nimelisest koloniaalmaailmast, mille keskmes on sedapuhku kloonidest tehasetööliste vastasseis neid vihkava "pärisinimeste" ametiühinguliikumisega...

Sarnaselt "Valusate mälestuste arhiivile" lugeda täitsa kõlbas.

Sergei Djatšenko ja Marina Djatšenko "Kohtunik"

Minategelane, kes on tuntud hüüdnime Kohtunik all ja ühtlasi planeedi vihatuim inimene, on sattunud lugematute atendaadide ohvriks ning ta pea eest on välja käidud tohutu summa. Ehkki ta ei vaevu end ründajate eest üldsegi varjama ja elab tavalises kortermajas, nurjuvad kõik talle tehtud atendaadid tema üliinimlike võimete tõttu...

Lugema hakates tundus üsna absurdse loona - maailm, mille tehnoloogiline arengutase ja ühiskonnakorraldus tervikuna vastavad justkui kirjutamisajale, aga tapmine on legaalne ning mingisugust funktsioneerivat riigivõimu ei paista eksisteerivat. Pluss veel küsimus, et kui see tüüp ikka nii vihatud oli ja pearaha nii suur, miks siis keegi lihtsalt talle taktikalist tuumapommi vms pähe ei kukutanud? Lugemise käigus mulje loost küll paranes ja puänt oli eriti tore. Siiski on tegu pigem absurdsevõitu muinas- või mõistulooga teaduslik-fantastilises kuues.

Tapani Toloneni "Siharzad"

Ajaloolisest taustast: keskaegse Abassiidide kalifaadi legendaarne valitseja, "Tuhande ja ühe öö" lugudele inspiratsiooni andnud kaliif Harun al-Rashid tuli võimule pärast oma vanema venna Musa al-Hadi salapärast surma. Toloneni loo tegevus käivitub 8. sajandi lõpu Bagdadis ja justkui alternatiivajaloolises võtmes: inetu ja kurja iseloomuga al-Hadi on äsja koristanud ära oma kadestatud noorema venna al-Rashidi...

Edasi muutub loo sündmustik veelgi ulmelisemaks, aga ega väga palju ei tahakski sellest võimalikele lugejatele paljastada. "Tuhande ja ühe öö" stiili matkimine ja neile muinasjuttudele omase raamjutustuse kasutamine žanriulmelises võtmes peaks vähemalt algse inspiratsioonimaterjaliga tuttavatele lugejatele vägagi meele järgi olema. Kui midagi ette heita, siis ehk teatud tuimust ja tegelaskujude must-valget mõttemaailma - ent esimene kahest mainitud omadusest ongi paraku soome ning üldse põhjamaade kirjanikele omane probleem (isegi juhul, kui nad end 8. sajandi Araabiamaailma fantaseerivad) ja teine lähtub muinasjuttudele/legendidele igiomasest käsitlusest. Hindeks tuleb ikkagi maksimum.

Reetta Vuokko-Syrjäneni "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda"

Moodne muinasjututöötlus, milles libahundist minategelane kohtub tänapäeva talvises Soome metsas viieteistaastase Hillkka-nimelise tüdrukuga... Kohati üsna karme teemasid puudutav lugu, soome autoritest meenutas ehk natuke Maarit Leijoni loomingur.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon"

Bulõtšovi kolmas eestikeelne ulmeraamat ja ühtlasi kogumik (sõna "jutukogu" tõrgub keel kahest lühiromaanist koosneva "Kosmoselaevastiku agendi" puhul kasutamast) avab autori loomingut natuke teistsuguse nurga alt. Kui "Perpendikulaarsest maailmast" võis lisaks karmtõsisele "Mäekurule" leida ka sotsiaalset satiiri ja "Kosmoselaevastiku agent" sisaldas endas kosmilisi seikluslugusid, siis "Professor Kozarini krooni" paljud lood liigituvad just nö olmeulmeks.

Kogumiku lugudest olen eraldi kirjutanud, aga mainin igaks juhuks veel täiendavalt ära, et keskmiselt kõnetasid kaugtuleviku-teemalised kosmoselood mind rohkem kui "olmeulme" või nõukogudevastane satiir, seega meeldisid kogumiku teise poole lood mulle keskmiselt rohkem kui avatekstid.

"Kas ma räägin Niinaga"

"4".

"Korallidest loss"

Ühel suvepäeval kerkib Moskva-lähedasse suvilarajooni üleöö müstiline ehitis - justkui roosadest korallidest loss. Leningradist saabub asja uurima materjaliteadlane (või kuidas sarnaseid teadusharusid Nõukogude ajal iganes kutsuti) Kušak, kes mõistab toimuva seost nii oma uurimistöö kui ka Volski-nimelise manipulatiivse käitumisega endise koolivennaga...

Bulõtšovi toonaseid olmeulmelisi jutte lugedes torkab silma, et kui kohutavalt palju keerles kroonilises defitsiidis Nõukogude ühiskonna elu igasuguste esemete ja muu materiaalse kila-kola ümber - isegi Volski-taoline karakter ei pommi "sõbralt" välja raha, vaid igasuguseid tarbeesemeid ja nipsasjakesi, igal võimalusel mainitakse, et kui suur on täpselt kellegi korter ning mis marki külmkapp tal kodus on jne... Selle teema ümber keerleb kokkuvõttes ka loo puänt, aga see jäägu juba lugejaile avastada.

"Professor Kozarini kroon"

Suure osa loost moodustab nõukogudeaegse halli argielu tüütuvõitu kirjeldus, aga vat see eelarvustajale mittemeeldinud puänt tõstab hinde mu jaoks "4" peale. Olen isegi pikalt mõtisklenud teemal, et kui suure osa inimestevahelistest konfliktidest põhjustavad lihtsalt vääritimõistmised või kui tihti paigutatakse mõttes omaenda arusaamu teistele pähe? Oleks sellisest kroonist rohkem kahju või kasu? Ilmselt sõltub olukorrast. Kokkuvõttes selles mõttes päris hea lugu, et paneb asjade üle mõtlema ja omapärase nurga alt.

"Nõukogude rahva ühtne tahe"

Alternatiivajaloolise kallakuga satiiriline lugu sellest, kuidas 1982. aasta sügisel Maale saabunud tulnukad annavad USA, Nõukogude Liidu ja Hiina kodanikele võimaluse ellu äratada üks surnud isik - tingimusel, et rahva enamik temast ühel konkreetsel ajahetkel mõtleb...

Tonaalsuselt meenutas natuke sama autori lühiromaani "Tõrge-67". Poliitiliseks satiiriks liigituvate tekstide puhul kipub olema see häda, et omas aegruumis mõjuvad need kahtlemata lõbusalt, aga kipuvad kiiresti ajale jalgu jääma. Nii pani ka puänt mind naermise asemel pigem õlgu kehitama (niipalju kui sellest siin liigselt spoilerdamata kirjutada saab), ehkki selles esinenud isiku nime ja mõningaid üksikuid fakte temast tean. Samuti jättis Brežnevi tegelaskuju tegevusaastat arvestades anakronistlikult adekvaatse mulje.

"Lohutus"

Loo tegevus algab Glasnosti-aegses Moskvas. Noor teadlane Matvei Polzunkov (mõtlesin seda nime lugedes esialgu, et siin võib olla mingi seos nõukoguliku pseuduajaloo järgi aurumasina leiutanud Polzunoviga, aga ei paistnud olevat) tutvub endisest poliitvangist menukirjaniku Leonid Lariniga (huvitav, kas Solženitsõni või kellegi teise prototüübiga?) ja muutub tema paadunud austajaks. Polnzunkovile läheb Larini raske elukäik hinge ja ta otsustab enda poolt äsja leiutatud ajamasinat kasutada, et Larini nooremat versiooni minevikku lohutama minna...

Autorile omaselt selline kena ja südamlik jutuke. Puändi osas ootasin midagi ootamatumat ja jõhkramat, aga seda ei tulnud.

"Olja N tunnistus"

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...

""Kahesajas" juubel"

Rahulikus tempos lugu mõistuslike šimpansite aretamise kahesaja-aastasest eksperimendist. Raske öeldagi, kui palju siin täpselt ridadevahelist režiimikriitikat on, igatahes sai jutt ilmuda paar aastat enne Nõukogude Liidu olude vabamaks muutumist.

"Mina märkasin teid esimesena!"

"4".

"Raskestikasvatatav laps"

Minu meelest on tegu lasteulmekaga, millest sügavamat loogikat otsida ei tasukski (keegi ei annaks päriselt tundmatust liigist mttehumanoidsete tulnukate võsukesi inimperedesse kasvatada, nende kiuslik tembutamine muutuks varem või hiljem "kasuperedele" eluohtlikuks jne). Aga sellise natuke naiivse ja helgetoonilise tulevikuloona polnud üldse paha.

"Muinasjutt naerist"

Mulle see kirjeldatud võõrmaailm meeldis, lool tervikuna polnud ka viga ja kokkuvõttes on tegu esimese looga maakeelses Bulõtšovi kogumikus "Professor Kozarini kroon", millele südamerahuga maksimumhinde panen.

Tõlge on kogumikule omaselt hea, küll aga pani natuke mõtisklema, et kui palju esimese hooga arusaamatuna näida võivad peaks tõlkes lugejale lahti seletama - mõtlen siinkohal just putukauurija Poljanovski ja tema leitud liblikasordi nimega seonduvaid sõnamänge. (Ise sain sellest aru täiesti juhuslikult, kuna sattusin hiljuti kuulma juppi vene rahvalaulust "Poljuško polje" ja mõtlesin esimese hooga, et miks neil selline Poolat või poolakaid ülistav laul on - kuni sõna tähenduse teada sain...) Käesolevas tõlkes on see jäetud lugejale endale välja selgitada ja eks omamoodi on see aktsepteeritav lahendus: keda väga huvitab, see uurin ise.

"Checaco kõrbes"

Romantilis-poeetiline lugu kõrbeplaneedil hättasattunud geoloogineiust ja tema salapärasest päästjast. Lõpupuänt on üllatav...

"Kassi mõistus"

Loo keskmes on arutlus kassi võimalikust mõistuslikuks olendiks muutmisest tulnuktehnoloogia abil. Väga ei köitnud.

"Inetust biovormist"

Igasugune inimeseks olemise piiride kompamine ehk transhumanistlik temaatika on ulmekirjanduses mulle alati huvi pakkunud. Ehkki selle teemaga on eksperimenteerinud juba 19. sajandi ulmeklassikud nagu Mary Shelley või H. G. Wells, ei tule seda temaatikat ulmes siiski nii tihti ette kui arvata võiks - ilmselt on isegi tähtedevahelisest kosmoselaevast või ajarändudest fantaseerida lihtsam kui ümberehitatud inimestest... või siis tekitab viimati mainitud temaatika lihtsalt osades autorites ja lugejates mingit alateadlikku ebamugavust, nii et nad seda torkida ei taha.

Käesoleva, sügavast Nõukogude ajast pärineva loo keskmes on vaenulike võõrplaneetide uurimiseks bioloogiliselt muudetud kosmonautide teema. Üheks selliseks on ka peategelane Dratš, kelle isiku kohta väga palju välja lobiseda ei tahakski - jäägu see lugejatele avastada. Igatahes tunneb ta end oma uues kestas üsna halvasti ja närvilised-vaenulikud on ka ta suhted tema füüsilisel muutmisel osalenud meedikutega. Algselt ateistlikus Nõukogude Liidus ilmunud loo puhul mõjuvad natuke üllatuslikult religiooniteemalised viited inimesele kui Jumala loomingule ja teadlaste solberdamisele selles. Ja loos on olemas ka otsene side Eestiga - Tallinna lähedalt pärinev Kristina-nimeline neiu...

Kogumikule "Professor Kozarini kroon" igati tore lõpulugu - ja ega rohkemat öelda oskagi.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Poul Andersoni "Ajavalvur"

"Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud"

Olles käesolevaga teise maakeelse "Ajapatrulli"-tsükli kogumiku lugemisega poole peal, võib sedastada, et suur osa neist tekstidest keskenduvad just vähemtuntud perioodidele ja sündmustele vanemas ajaloos ning mõtisklustele, kuidas nende teisiti kulgemine võinuks tulevikku mõjutada. Sündmustik (nagu ka peakangelase ja kurikaelte motiivid) tunduvad antud kontekstid pigem teisejärgulistena. Nii tuuakse ka käesolevas lühiromaanis meie ette üks huvitav ammukadunud aegruum - Foiniikia pealinn Tüüros 10. sajandil eKr.

Tüürose kirjeldused olid huvitavad, ent teatud muud detailid ei lubanud mul teosele maksimumhinnet panna. Erinevalt mõnedest eelarvustajatest ei häirinud mind kuidagi Everardi käitumine Pummaraimiga - vaevalt tolle edasine elu teda Tüürosesse maha jättes kuidagi paremaks kujunenuks, pealegi oli Everardi eesmärgiks ka temast mahajäänud Bronwenile turvaline elu tagada. Pigem oli mu jaoks miinuseks just sündmustiku venimine ja ka eelarvustajate poolt mainitud liiglihtsad lahendused.

"Goot Odini kurbus"

Lugedes turgatas pähe poolnaljatlev mõte, et lühiromaani pealkirjaks võiks olla ka "Raske on olla Odin". Kes loeb ja natuke tausta jagab, mõistab, mispärast - "jumalik" sekkumine vähemarenenud ühiskonna tegemistesse on siin keskseks teemaks, ajaränduri jaoks on see aga ohtlikumgi kui kosmoserändurile, kuna ajaparadoksid võivad ohustada kõige talle tuttava eksistentsi. Ja oma fatalistlikus traagilisuses on "Goot Odini kurbus" mingitpidi võrreldav samuti Andersoni "Ajapatrulli"-tsüklisse kuuluva "Delenda Est'iga". Taaskord on autor lugejani toonud ühe mitte kõige tuntuma episoodi maailma ajaloos - Rooma impeeriumi languspäevil tänapäeva Poola, Ukraina jne aladel toimetanud ja praeguseks välja surnud idagermaani hõimudesse puutuva.

Olen lugenud Andersoni loomingut nii eestikeelsetes tõlgetes (vist kõik maakeelde tõlgitud tekstid) kui ka originaalis ja pean tõdema, et erinevalt paljudest teistest ulmelugejatest pole mul ta stiili ning muu kirjutamislaadiga kunagi mingeid probleeme olnud... jah, need muistsete germaani nimedega tegelased kippusid ka mul kohati omavahel segi minema, aga üldiselt sain aru küll, mis toimus. Hüplemine mina- ja tema-vormi vahel ning sündmustiku kronoloogiline segipaisatus olid küll vast veidi liiast ja võivad lugejal pea kirjuks ajada. Aga mind see ei häirinud.

Tõlke kallal tahaks natuke norida. Ei, mitte lauseehituse kallal vms, tõlkija on ilmselgelt oma alal väga kogenud inimene. Aga just teatud valed sõnad ("muinasnorra keel" vilksatas nt ka Harrisoni "Ajamasina saaga" eestikeelses tõlkes) või siis justkui tunne, et autori kirjapandu mõttest pole täpselt aru saadud. Näitena peategelase mõtisklus elust 1934. aasta New Yorgis, kus ta võrdleb seda 4. sajandi Ida-Euroopaga:

"Gootidel ei olnud depressiooni, mõtlesin. Kuid gootidel oli vähem kaotada. Igatahes materiaalses mõttes."

Lugejale võib jääda mulje, et muistsed germaanlased olid immuunsed ühe teatud psüühilise probleemi suhtes, ent konkreetseid aegruume omavahel võrreldes mõtleb autor siinkohal ilmselgelt Suurt Depressiooni ehk kolmekümnendate algul USA-d räsinud majandussurutist. Sarnaseid kohti kohtab tõlkes veel (nt metsseajahil hukkunud gooti ülik ei läinud pärast surma ilmselgelt "põrgusse", vaid pigem mingisse paganliku allilma, lihtsalt ingliskeelne sõna hell on algselt germaani paganlike juurtega).

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Orson Scott Cardi "Laulumeister"

Üsna kummaline raamat. Tegevus toimub "madaltehnoloogilises" kosmosetulevikus (umbes nagu Herberti "Düüni" maailm, toimuvad küll tähtedevahelised kosmoselennud, aga üldises tegevuses ei torka futuristlikud tehnovidinad eriti silma ja ühiskonnakorraldus on pigem rõhutatult arhailine). Autori tõsikristlikku tausta tundes võib tulla üllatusena, et kirjeldatud tulevikumaailmast näib kristlus olevat täielikult kadunud ja kultuur ning õhustik meenutavad pigem antiikmaailma (sealhulgas seksuaalküsimustes, sarnaselt Vana-Kreekale peetakse täiskasvanud meeste homoseksuaalseid suhteid teismeliste poistega millekski üsna tavaliseks ja need näivad olevat laialt levinud). Natuke on aimata hiljem kirjutatud "Enderi mängule" sarnaseid teemaseid (perest eraldatud ja eriliste ülesannete täitmiseks kuskil internaadilaadses asutuses üles kasvatatud imelapse lugu, mis sisaldab ka vägivalda, viimatimainitud teoses küll seksuaalne mõõde puudus), samuti võib tõmmata paralleele eelmainitud "Düüni" maailmaga (Laulukojal oli minu meelest teatud sarnasusi Bene Gesseriti orrduga, ehkki poliitikasse nad oma nina nii palju ei toppinud), Asimovi "Asumi"-tsükliga (Galatikaimpeeriumi teema), natuke meenus ka Le Guin jne.

Peategelane Ansset röövitakse väikelapsena vanemate käest ja kasvab üles võõrplaneedil kloostrilaadses Laulukojas, kus muusikaliselt andekatest lastest kasvatatakse müstiliste võimetega lauljaid. Maal (või täpsemalt tänapäeva USA kirdeosa territooriumil) resideeruv galaktikaimperaator ja impeeriumi looja Mikael tahab ilusat poissi endale isiklikuks lauljaks ehk "Laululinnuks" ning Laulukoda täidab ta soovi, saates Ansseti Maale. Raugastuv Mikael ilusa blondi poisikesega voodisse ei kipu, ent head sõbrad saavad neist ometi. Ansset kistakse Mikaeli õukonnas toimuvatesse intriigidesse ja midagi head sellest kõigest vähemalt lühemas perspektiivis ei tule...

Cardi teostest olen lugenud ainult neid väheseid, mis eesti keelde on tõlgitud, ja kui "Enderi mäng" välja jätta, pole need mulle millegipärast eriti meeldinud. Ei, "Laulumeistris" kirjeldatu ei tekitanud minus mingit moraalset vastikust (igasuguste väärastuste kirjelduste lugemise osas olen üsna külma kõhuga) ega häiri mind ka autori vastuoluline isik (Card on oma homovastaste sõnavõttudega sotsiaalprogressiividel üsna kõvasti hambus, ehkki talle endale on sellistel teemadel kirjutada meeldinud). Pigem tekib lugedes küsimus, et miks üldse selline tulevikumaailm eksisteerib? (Ei, ma pole liitunud selle seltskonnaga, kes teadusulmest näpuotsaga loogikavigu otsib - ja kui nii võtta, siis on ka Rooma-taoline galaktikaimpeerium oma olemuselt ju üsna jabur ja võimatu kombinsatsioon, aga las ta siis olla pealegi.) Miks neid "laululapsi" üldse koolitati? (Jah, saan aru, et autor viitab seoses puberteediblokaatorite kasutamisega varauusaegsele kastraatlauljate traditsioonile, aga...) Miks oli nii rikas ja võimukas Laulukoda samas nii spartaliku elulaadiga? Miks ei esinenud muusikale keskendunud raamatus vähimaidki viiteid helisalvestistele ja miks võimukad mehed nende kahtlaste mutantlastega üldse jamasid ning neil ennast ümber sõrme lasksid keerata? Romaani sündmustik mind eriti kaasa tõmmata ei suutnud ja kui natuke mõtelda, siis polnud selles toimuval ka mingit otsest mõtet. Lõplikult tõmbas hinde "3" peale tüütult sentimentaalseks muutunud lõpuosa (Ansseti tohutu "armastus" - sõna, mida raamatus üldse väga tihti kasutatakse - Laulukoja suhtes meenutas natuke Stockholmi sündroomi, eriti arvestades, kui palju otsest ja kaudset kahju see organisatsioon talle kokkuvõttes tegi). Aga sellel "kolmel" on heatahtlik pluss lõpus - usun, et on palju inimesi, keda see raamat sügavalt kõnetab, lihtsalt mulle isiklikult eriti ei meeldinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Clifford D. Simaki "Kalmistumaailm"

Olen lugenud Simaki teoseid ainult eestikeelses tõlkes ja mulle tundub, et mida rohkem ta erinevaid raamatuid lugeda, seda veidrama mulje ta autorina jätab. Kui tema Nõukogude ajal tõlgitud teosed liigitusid pigem lihtsakoelisemaks, ent oma pastoraalse stiili tõttu omanäoliseks teaduslikuks fantastikaks (erandiks siinkohal fantasyelementidega "Härjapõlvlaste kaitseala") ja "Linn" oli seevastu üsna keerukas filosoofiline ulmeromaan, siis viimastel aastatel Fantaasia poolt tõlgetena avaldatud romaanides lööb välja mingi kummaline hämar-müstiline element, mis seguneb teaduslik-fantastilise taustmaailmaga. See tõdemus kehtib nii "Jumalate valiku", "Mängude ajas" kui ka käesoleva romaani kohta, mida vast päris žanripuhtaks teaduslikuks fantastikaks lugeda ei saagi - viirastustena tuntud eluvormide olemasolule polnud vähimatki (näiv)teaduslikku põhjendust antud.

Ühelt poolt on "Kalmistumaailm" riietatud justkui klassikalise ulmepõnevikku kuube, kus peakangelane püüab nurjata suurkorporatsiooni kosmilist vandenõu ja selle seikluse käigus endale ka veetleva kaaslanna leiab. On natuke märulit ja vägivalda sisaldavaid stseene, ent kõik see on kuidagi pehmelt-sõbralikult kirja pandud. Samas domineerib mingi kummaline müstiline või religioosne õhustik, mida võimendavad Simakile omased (ilmselgelt tema koduosariigist Wisconsinist inspireeritud) looduskirjeldused ja tuleviku veider arhailisus - mööduda võib kasvõi 10 000 aastat, ent elu Maal on ikka mingitpidi sarnane sellega, milline see võis olla autori lapsepõlves (20. sajandi algusaastatel) mõnes USA kolkaosariigis. Viimane detail avaldub hästi stseenis, kus tuhandeid aastaid minevikku sattunud tegelased tuvastavad neid ümbritseva ajastu puulehtede radioaktiivsusest mõjutatud värvuse ja kahepäise mutandi laiba avastamise läbi - muidu näeb isegi leitud taluhoone sisustus oma inventariga täpselt samasugune välja, ei mingit tehnoloogilist vahet.

Aga halb raamat "Kalmistumaailm" sugugi ei olnud, lihtsalt väga omanäoline ja erinev sellest Simakist, keda kunagi tundma õppisin. Eks ole ka loogiline, et müstilis-religioosse elemendiga teoste tõlkimist ja avaldamist Nõukogude ajal välditi ning autorist jäi natuke teistsugune mulje.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis