"Maagia" (koost. Arvi Nikkarev)

Oleg Divovi "Reetur"

Tolkieni loomingust inspireeritud rõlgetes toonides linnafantaasia blatnoiliku alkohoolikust "võitlusmaagi" seiklustest ja sekeldustest 20.-21. sajandi vahetuse Moskvas. Divovi loomingule (mida tunnen küll ainult varasemate Skarabeuse avaldatud tõlgete põhjal) omaselt on tegu antihumaanse ja -intellektuaalse ning kuritegelikke ja asotsiaalseid tegelaskujusid sisaldava "pätiromantikaga", mis paljudes lugejates ilmselt tülgastust tekitada võib.

Minust kui Vene ulmeautorite loomingut ainult tõlgete kaudu tundvast lugejast läksid osad selles lühiromaanis sisalduvad klišeed ja viited küll ehk kaduma - näiteks vaimustus vulgaar-tolkinistlikest maailmadest ning katsed elfide ja orkide/örkide suhteid kuidagi revisjonistlikult kirjeldada, mis on ka mõne teise idanaabrite ulmekirjaniku (nagu Kirill Jeskovi) loomingust silma torganud ning mille juured ja sügavamad põhjused on mulle teadmata. Siiski mõjus "Reetur" oma robustsevõitu stiilis üsna ehedalt ja väärib minu meelest maksimumhinnet.

Leonid Kaganovi "Mul veab"

Loo õhustik meenutas natuke Wellsi "Ajamasinat", seda just tulevikusuunalise ajarännu ja apokalüptiliste visioonide osas. Muidu päris võimsalt kirjapandud tekst, ent lõpplahendus kahandas hinde minu jaoks "4" peale.

Leonid Kaganovi "Maagia"

Idee ja tegevusmaailma olemuse avamine loo arenedes on üsna intrigeerivad. Paraku kulub enamik loost peategelase molutamise peale kuskil postapokalüptilises Vene kolkalinnakeses ja sealse hallilt nüri eluolu kirjeldustele. Teostust arvestades ei saa käesolevale loole ka "kolmest" kõrgemat hinnet anda.

Maria Galina "Pööripäev"

Aurupungilik (või oleks seda õigem nimetada näiteks diiselpungiks?) fantasy-lühiromaan on kohutavalt aeglase ja lohiseva süžeega ning selle eestikeelne tõlge võtab antoloogias "Maagia" enda alla 96 lehekülge ehk siis tublisti üle veerandi köite kogumahust. "Pööripäeva" peategelaseks on kuskil vaeses rannikukülas elav varateismeline neiu, kes unistab siniverelisest päritolust ehk hertsogi sohitütreks olemisest, seejuures on ta unistusel ootamatud tagajärjed. Taustaks päris omapärane tegevusmaailm - transpordivahendite areng on umbkaudu varase 20. sajandi arengutasemel, ent televisioon eksisteerib laiatarbekaubana, ühiskonnakorralduses domineerib aga aristokraatia. Ookeanisügavustes elavad "hüljesteks" kutsutud mõistuslikud libaolendid, inimtsivilisatsiooni ähvardavad müütilised jäähiiglased ja globaalne jahenemine. Kogu see põnevalt ülesehitatud maailm jääb veniv-igava sündmustiku suhtes paraku pigem kuhugi tagaplaanile.

Rohkem kui poole lühiromaani sisust võtavadki enda alla askeldused rannikukülas ja sealse nürivõitu igapäevaelu kirjeldused, mis lugejale tegevusmaailma kohta väga palju teada ei anna. Edasi saab "Pööripäeva" sündmustik veidi suurema hoo sisse, kinnistades siiski tunnet, et ma pole lugejana päriselt selle teksti sihtgrupi seas - tundub nagu pigem teismelistele neidudele suunatud eskapistliku fantasyna. Seega "kolmest" madalamat hinnet ma Galina lühiromaanile kindlasti ei anna.

Eraldi tuleks ära mainida ka autori omapärast nimeloomingut: lisaks tiitlite "pan" ja "pani" kasutamisele ning poola-, ungari-, saksa- ja muidu mittevenepärastele nimedele oli "Pööripäevas" ka üks eesti nimega tegelane, nimelt telediktor pan Velirand (huvitav, kas see nimi võib olla inspireeritud ühest Eno Raua nõukogudeaegsest noorsoojutustusest või selle ekraniseeringust?).

Lõpetuseks veel saatesõnas olevast lausest "Tegevus toimub küberpunk-maailmas", mis mõjus kummalise "libaspoilerina": ootasin pidevalt, et tegevusmaailma taustana paljastuks mingisugune hiiglaslik arvutisimulatsioon. Ilmselt tegi koostaja seda lauset kirjutades hoopis näpuvea ja mõtles siiski "aurupunk-maailma".

Svjatoslav Loginovi "Roheline kuppel"

Vanamoodne ja humoorikas-seikluslik lugu, mis hoolimata kirjutamisajast meenutab pigem mõnd Sheckley juttu või Lemi lugusid Ijon Tichyst. Üsna pretensioonitult ja natuke karikatuurseltki mõjuv pajatus tuleviku-kosmosemaailmast ning seal tegutsevatest gängsteritest, mis oma õhustikult ning suuresti ka tehnoloogiliselt taustalt kuuluks justkui pigem kuskile 1940. või -50. aastatesse kui 21. sajandisse. Omas laadis päris muhedalt teostatud lugu, mis ilmselt polegi mõeldud ülemäära tõsiselt võtmiseks.

Svjatoslav Loginovi "Tule tagasi Sorrentose"

Ei meeldinud mulle see lugu, eelkõige just ajuvabalt moraliseeriva lõpplahenduse tõttu, mis hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas. Seda hoolimata asjaolust, et Itaalia olustikukirjeldused olid autoril päris hästi välja tulnud.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli "Takerdunud maa"

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks.

Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat.

Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele.

Paolo Bacigalupi "Alkeemik"

Minu esimene tutvus Bacigalupi loominguga loo "Flööditüdruk" näol jättis halva mulje, ent "Liiva ja räbu" rahvas täitsa meeldis ning pärast "Alkeemiku" läbilugemist võin öelda, et tegu tundub olevat päris huvipakkuva autoriga.

Žanriliselt liigitub "Alkeemik" muidugi fantasyks, ent klassikalisest fantasyst erineb autori stiil nagu öö päevast. Pigem jääb selline mulje, nagu oleks maagilises fantaasiamaailmas kirjeldatud klassikalisele teaduslikule fantastikale sobivat süžeed-teadlane, kes on pühendunud inimkonna hüvangule, leiutise väärkasutamine ja sellega seonduvad eetilised probleemi jne. Selles mõttes huvitav lähenemine.

Tobias S. Buckelli "Hukkajanna"

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.

Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm.

Paolo Bacigalupi "Khaimi lapsed"

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...

Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin.

Tobias S. Buckelli "Sepa tütar"

Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Philip Reeve'i "Pimenev tasandik"

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.

Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat.

Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Hirmu ja õuduse jutud II" (koost. Raul Sulbi)

Joseph Payne Brennani "Chiltoni lossi salakamber"

Vanamoodsas stiilis gootiliku õudusloo minategelaseks on ameeriklane, kes Briti saartel suvitades oma esivanemate jälgi otsib. Oma rännakul jõuab ta väikesesse Wexwoldi külla Inglismaal, mille läheduses paikneb ta kaugete sugulaste, Chiltoni krahvidünastia loss. Kohalik kõrtsmik pajatab talle loo lossi salakambris asuvast kirjeldamatust õudusest, mida krahvisuguvõsa on sajandeid maailma eest varjanud...

Loo juures meeldisid mulle häbenematult klišeelik gootlik õudusmeeleolu, sellega seotud kirjeldused ja sündmustiku järk-järguline pinge areng. Puänt seevastu valmistas kerge pettumuse, oleksin ehk oodanud midagi rabavamat...

William Hope Hodgsoni "Koletise värav"

Barry Paini "Ebasurnu"

Loo sündmustik keerleb Vanquerestide baronetisuguvõsa painava needuse ümber, mille allikaks on nende kauge esivanema ja tolle sünnitamisel surnud naise värdjalik laps, kelle isa on pärast sündimist tapnud ning surnukeha kodumõisa lähedal istandikus asuvasse koopasse peitnud...

Kuidagi segasevõitu ja aegunud tundus see lugu.

R. H. Bensoni "Isa Macclesfieldi lugu"

Katoliku preestri jutustus surnuaial kummitavast vana ateistliku patukoti vaimust.

Erilist muljet see laast mulle ei jätnud.

Edith Whartoni "Hiljem"

Kiirelt rikastunud Ameerika ärimees kolib koos abikaasaga Inglismaale ja ühiselt ostetakse endale sealsesse maapiirkonda vana häärber. Vastavalt parimatele Inglise traditsioonidele pidavat seal häärberis ka kummitama, aga tegu on sellise kummalise kummitusega, kelle puhul on võimatu aru saada, et ta kummitus on. Abielupaari elu uue kodu tüünes ja kergelt müstilisevõitu atmosfääris kulgeb algul üsna rahulikult, ent kummalised sündmused ei lase ennast igavesti oodata...

Loo "Hiljem" näol on tegemist literatuurse õudusjutuga, mida iseloomustavad poeetiline stiil ja kirjeldused ning üsna ootamatu lõpplahendus.

E. G. Swaini "Peidupaik"

Stonegroundi-nimelise Inglise maakoha kirikuõpetaja ja antikvaar (tänapäeval nimetatakse selliseid tegelasi vist koduloo-uurijateks või harrastusajaloolasteks) Roland Batchel on haaratud ideest leida üles 16. sajandi reformatsioonisegadikus katoliku preestrite poolt võimude eest ärapeidetud ja mahamaetud viirukipannid. Batcheli juures külalisena viibiv teravkeelne sõber Wardle on nii antikvaari ajaloohuvi kui ka viirukipannide-teema suhtes üsna skeptiline, ent järgnevad müstilised sündmused kinnitavad kirikuõpetaja teooriate õigsust...

Hubases stiilis üleloomulik tondilugu (sõna "õudusjutt" ei tahaks nagu tarvitadagi) rohkem kui sajandi taguselt Inglismaalt. Lugu ei tundunud hoolimata oma vanamoodsast stiilist aegununa, pigem lisas vanamoodsus sellele mingi omalaadse võlu.

Arthur T. Quiller-Couchi "Õudus trepil"

Segasevõitu ja aegununa mõjuv õudusjutt mingist kirikuõpetajaga abiellunud nõiamoorist 18. sajandi alguse Šotimaal. Ainsaks lõbusaks detailiks loo juures on selle lõpupuänt ehk pealkirjas mainitud "õuduse" olemus, mis tänapäeva "poliitkorrektsetele" lugejatele ilmselt üsna ehmatavalt mõjub...

Arthur Gray "Igavene klubi"

18. sajandil Oxfordi ülikoolis tegutsenud salapärasest klubist rääkiv lugu ei meenuta oma ülesehituselt kuigivõrd traditsioonilist narratiivset proosat, pigem on tegu pseudodokumentaalse pärimuselaadse tekstiga. Muuhulgas pole loos ühtki dialoogi ja see meenutab pigem kokkuvõtvat artiklit toimunud ajaloolistest sündmustest.

"Igavene klubi" pole otseselt halb lugu, ehkki mõjub tänapäeval lugedes kummalise kurioosiumina. Ilmselt jättis see lugu oma kirjutamise aegruumis (20. sajandi alguse Inglismaal) mõjusama mulje, samuti tuleks selle nautimisel tõenäoliselt kasuks ka Oxfordi ülikoolimaastiku põhjalikum isiklik tundmine.

Krahv Stanislaus Eric Stenbocki "Teine pool. Bretooni legend"

Ühelt poolt võib tunduda kummaline, et nii tihedalt Eestiga seotud autori (kelle suguvõsa ühe varasema esindaja järgi on nimetatud meie valitsuse hoone Toompeal ja kelle süda on maetud Kuusalu kirikusse) õuduslooming eesti keeleruumis kuni käesoleva loo ilmumiseni tundmatu oli. Teisalt pole selles ka midagi imelikku, sest varalahkunud aadlimehe panus õuduskirjandusse (vist?) ainult seitsmest jutust koosnebki.

Neist seitsmest loost esimesena eesti keeles trükivalgust näinud "Teine pool. Bretooni legend" mõjub lugedes pigem dekadentliku kunstmuinasjutuna. Kusagil täpsustamata ja poolmüütilist muinasjutumaad meenutavas prantsuskeelses maapiirkonnas (ilmselt siis Bretagne'is) toimuv libahundilugu paistab silma dekadentidele omase poeetilis-meelelise stiili ning värvikate looduskirjelduste poolest. "Teine pool" pole just vapustavalt hea lugu, ent omapärane ja meeldejääv kahtlemata.

A. C. Bensoni "Suletud aken"

Loo tegevus toimub keskaegset Inglismaad meenutavas kohas ja selle keskmes on Norti-nimelises kindluses elavad kaks aadlisoost nõbu, kelle tähelepanu pälvib nende kadunud vanaisa käsul kinninaelutatud torniaken...

"Suletud aken" on väidetavalt ulmekirjanduse ajaloo üheks esimeseks looks, kus kirjeldatakse liikumist läbi mingi värava või portaali paralleelmaailma. Kirjutamisaega ja autori suhteliselt tundmatust arvestades on tegu ikka üsna mõjuva ning efektse tekstiga, seda just tänu tänapäevases mõistes veidi dark fantasyt meenutavale maailmale ja kurjakuulutavale õhustikule. Esimene lugu antoloogias "Hirmu ja õuduse jutud II", millele võin rahumeeli maksimumhinde anda.

H. B. Marriot Watsoni "Soodeemon"

Järjekordne dekadentlikus laadis õuduslugu nimetu minategelase ja tema armastatud naise kohtumisest keset salapärast sood. Meenutas millegipärast natuke mõnd Friedebert Tuglase novelli, ühisnimetajaks ilmselt dekadentlik stiil.

Sir Hugh Charles Cliffordi "Guul"

Eksootilise õudusloo tegevus toimub koloniaalajastu Malaisias ja selle peategelasteks on kaks sealses džunglis rändavat inglast. Sakaide hõimu juures ööbides tekib ühel neist mõte äsjasurnud kohaliku väikelapse surnukeha hauast välja kaevata, et seda teaduseksponaadina säilitada...

Ei midagi vapustavat, aga lugeda kõlbas.

John Buchani "Eikellegimaa"

Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames.

Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda.

Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu.

M. P. Shieli "Maja täis helisid"

Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...

Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla.

Rudyard Kiplingi "Nemad"

Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...

Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele.

Eric Browni "Kirjaniku elu"

Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...

Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu.

E. F. Bensoni "Kuidas hirm pikast koridorist lahkus"

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maniakkide Tänava "Newtoni esimene seadus"

Käesolev "varauusaegseks aurupungiks" (nimetatagu seda siis "kellapungiks", "barokkpungiks" või "rokokoopungiks") liigituv romaan on Mandi loomingus ilmselt kõige olulisemaks teetähiseks pärast "Mehitamata inimesi". Tegevusmaailma ühiskond meenutab oma ülesehituselt (absoluutne monarhia ja pidev sõjategevus kuningate vahel, valgustusideed jne) laias laastus 17.-18. sajandi Euroopat, ent selles maailmas puudub kristlus, Läänemere-äärsed väikerahvad on loonud üsna arvestatavad võimukeskused ja ka tehnoloogia areng on reaalsest ajaloost kõvasti ette lipanud. Tegu pole seda tüüpi alternatiivajalooga, mis lähtuks mingist konkreetsest "murdepunktist", pigem lihtsalt hullumeelse paralleelreaalsuse kirjeldusega (tekstis vilksatavad näiteks ka 19. ja 20. sajandi suurkujude Einsteini ning Edisoni nimed, kes ilmselt selle maailma elanikele tuttavad on). Täienduseks Indreku arvustusele tuleks veel mainida, et 19. sajandisse reaalse ajaloo mõistes käesoleva romaani tegevus kindlasti ei paigutu.

"Newtoni esimest seadust" iseloomustavad tempokas ja hullumeelseid ideid tulvil sündmustik, vanamoelise keelekasutuse ning stiili õnnestunud järeleaimamine ja ajaloolise tausta hea tundmine (hoolimata ülalmainitud tõsiasjast, et romaani tegevusmaailm jätab kohati segasevõitu mulje, on selle ajalooline taust korralikult välja töötatud ja erinevate ajalooraamatute- ning allikate kasutamist mainib autor järelsõnas ka ise). Süžee hoogne aurupungilik tulevärk toob meelde selle žanri klassikud nagu Powers ja Jeter. Romaani lõpplahendus viitab ka võimalikule järjele, samas ei jäta "Newtoni esimene seadus" otseselt "lõpetamata" muljet.

P. S. Romaani küljenduses torkasid silma rohked poolitusvead, mis küll otseselt lugemist ei seganud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Peeter Helme "Haakrist ja ajarelv"

Käesolev värskelt trükivalgust näinud alternatiivajalooline põnevusromaan on mu esimeseks kokkupuuteks Helme ulmeloominguga. Raamatus käsitletakse ilmselt alternatiivajaloolistes teostes levinuimat teemat - mis saanuks, kui Teljeriigid võitnuks Teise maailmasõja? "Haakristis ja ajarelvas" on sõjajärgne maailm suures osas Saksamaa, Jaapani ning Itaalia vahel ära jagatud (osa muid iseseisvaid riike erinevates maailmajagudes on siiski alles jäänud) ja ka Päikesesüsteem on jagatud sakslaste ning jaapanlaste vahel. Erinevalt näiteks Dicki romaanist "Mees kõrges lossis" toimub Helme romaani tegevus aga rohkem kui sajand pärast Teist maailmasõda - aastal 2053. Sündmustiku käivitajaks on Reichsraumwaffe (Suur-Saksamaa kosmosevägede) Haunebu ehk lendav taldrik, mis Jupiteri lähedal kosmoses veidra aja- ja ruumianomaalia otsa satub...

Nagu arvustuses Maniakkide Tänava loole "Kolmanda Reichi triumf!" kunagi mainisin, pole Eesti ulmekirjanikud erinevalt oma Lääne kolleegidest Teljeriikide võidu teemal just väga palju kirjutanud, samas mõjub see teema Eestis märksa provokatiivsemalt ja vastuolulisemalt kui näiteks USA-s. Helme romaani tegevus toimub küll osalt Revalis ja Dorpatis, kirjeldades Eestit Kolmanda Reichi koosseisus, ent pigem mõjuvad need lihtsalt suvaliselt valitud tegevuskohtadena ning eestlastest selles raamatud peaaegu juttu ei tule, pigem on autor keskendunud Kolmanda Reichi jõustruktuuride omavahelistele arveteklaarimistele ja põrandalusele vastuliikumisele USA territooriumil. Võrreldes aga näiteks ülalmainitud Dicki romaani või Harrise "Vaterlandiga" pole totalitaarse režiimi hukkamõist ega massirepressioonide teema "Haakristis ja ajarelvas" erilist tähelepanu pälvinud (mida saab seletada ka asjaoluga, et kirjeldatakse kauget tulevikku, kus natsirežiim on muutunud mõnevõrra pehmemaks kui Hitleri eluajal). Helme romaani sündmustiku keskmes on pigem hoogne seiklus kõiksugu imerelvade ja tehnovidinatega. Samuti lööb välja autoripositsiooni teatud kiretus - tegelastele (ei konkureerivatele natsirühmitustele ega nende vastastele) eriti moraalseid hinnanguid ei jagata ning on keeruline öelda, kas minategelast, Ordnungs-Polizei andmetehnoloogi Karl-Jochen Staacki, peaks lugema kangelaseks või antikangelaseks.

Romaani peamiseks plussiks on hoogsa sündmustiku kõrval ka täpne ajalooline taust - on näha, et autor tunneb hästi käsitletavat valdkonda ja on sellesse põhjalikult süvenenud. Ilmselt jääb 192-leheküljelise romaani maht kirjeldatud maailmasse süvenemiseks siiski liiga väikeseks ning natuke fragmentaarne mulje "Haakristist ja ajarelvast" jääb, mistõttu ei peaks olema ka üllatuseks, et autor kavandab sellele romaanile järge: katkendi plaanitud romaanisarja teisest osast "Haakrist ja tõusev päike" leiab köite lõpust. Elame-näeme.

Eraldi tahaksin kiita Postimehe Kirjastuse kaanekujundust: nii kaanepilt kui ka muud illustratsioonid on hästi teostatud ja paistavad viimasel ajal ilmunud eestikeelsete ulmeraamatute seas üsna positiivselt silma.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Liu Cixini "The Wandering Earth"

Ilmselt tänapäeva tuntuima Hiina ulmekirjaniku Liu Cixini ingliskeelne kogumik oli mu esimene (ja ainus) kokkupuude selle suurriigi ulmekirjandusega pärast palju aastaid tagasi loetud Lao She "Kassilinna saatust" (mis liigitub küll vist pigem allegooriliseks satiiriks teaduslik-fantastilises vormis).Kogumiku lugudest olen Baasis eraldi juba kirjutanud ja ehkki nende tase on kohati üsna ebaühtlane, oli "The Wandering Earth" tervikuna üsna värskendavaks lugemiselamuseks.

Lugudes korduvate motiividena võiks nimetada kontakti tulnukatega ja selle mõju inimkonnale, kosmilist katastroofi ja inimkonna meeleheitlikke püüdeid see üle elada, ning avastusretki maapõue klaustrofoobilistes sügavustes. Kui need teemad kõlavad ulmekirjanduses ülemäära läbileierdatuna, ei tasu potentsiaalsetel lugejatel end sellest heidutada lasta - Liu kirjutab neist tuntud teemadest üsna originaalsel ja põneval viisil.

"The Wandering Earth"

Ühel hetkel tulevikus avastavad teadlased, et lähiajal on lõpp nii planeediga Maa kui ka kogu Päikesesüsteemiga - nimelt ähvardab meie Päike järgneva neljasaja aasta jooksul "punaseks hiiglaseks" muutuda ja terve Päikesesüsteemi alla kugistada. Inimkonna päästmise probleemile meeleheitlikult lahendust otsides langetatakse lõpuks omapärane otsus - meie koduplaneedi külge paigaldatakse hiiglaslikud "maamootorid", mille eesmärk on Maa Päikese orbiidilt ära viia ja läbi avakosmose Proxima Centauri orbiidile toimetada. Kogu see teekond peaks võtma aega 2500 aastat ja kosmilise külma tõttu elutuks muutunud maapinna hüljanud inimkond püsima selle aja jooksul elus maa-aluste linnades. "Rändav Maa" (nagu võiks olla selle loo eestikeelne pealkiri) kirjeldab minavormis ühe hiinlase elulugu selle pika teekonna alguses - Maa aeglast tiirlemist Päikesesüsteemist välja, sellega kaasnevaid looduskatastroofe, inimeste võitlust ellujäämise nimel ja ka omavahel...

Väga mastaapne ja omapärane lugu. Tonaalsus meenutab kohati natuke nõukogude või laiemalt idabloki ulmet - kangelaslik eneseohverdus inimkonna nimel on ilmselgelt olulisem üksikisikute saatustest. Alles lõpuosas muutub loo teraskarm stiil melanhoolsemaks ja lüürilisemaks.

Käesoleval aastal peaks Hiinas ja mujal maailmas linastuma ka selle loo ekraniseering, millest tolle riigi filmitööstus loodab rahvusvahelist kassahitti. Elame-näeme.

"Mountain"

Loo peategelane Fen Fang on mööda ookeane seilaval uurimislaeval töötav endine mägironija, kes üheski sadamas kunagi laevalt maha ei lähe. Põhjuseks mehe minevikutragöödia ja sellega seonduv kummaline "enesekaristus": nimelt on ta kunagi ohverdanud Himaalajas toimunud mägiekspeditsioonil aset leidnud õnnetuses neli oma kaaslast, päästmaks iseenda elu. Et ennast selle teo eest nuhelda, on ta otsustanud veeta oma elu kohas, kus peab viibima armastatud mägedest võimalikult kaugel - uurimislaeva pardal keset ookeani.

Ühel päeval ilmub Feni "ujuva kodu" kohale meretaevasse aga hiiglaslik tulnukate kosmoselaev, mille saabumisega seotud loodusjõudude anomaaliad viivad inimtsivilisatsiooni huku äärele. Eneselegi ootamatult võtab Fen taas ette omalaadse "mägironimise", ujudes üles mööda gravitatsioonianomaaliast põhjustatud hiiglaslikku veeseina, et tulnukatega isiklikult kontakti saada...

Loo suurimaks plussiks on vägagi võõriku tulnuktsivilisatsiooni kirjeldus, mis keskendub sealsete mõistuslike olendite ajaloole ja katsetele avastusretkede abil oma ümbritsevast keskkonnast sotti saada. Liu tekstis lööb üsna tugevalt välja ka filosoofiline ja allegooriline element - mägi (mida loo pealkiri ka tõlkes tähendab) kui universaalne sümbol ning optimistlik usk inimkonna ja muude mõistuslike rasside võimesse ettetulevaid takistusi ületada. Veidi kummaliselt mõjus fantastilistesse ja ohtlikesse olukordadesse sattunud tegelaste masinlik stoilisus, eriti see, kuidas veeseina tippu tõusnud Fen tulnukatega rahulikult suhtleb. Viimast asjaolu võib küll ka mingi Hiina kultuurilise eripäraga seostada...

"Of Ants and Dionosaurs"

"Sipelgatest ja dinosaurustest" on kummaline ulmevormis valm (või muinasjutt?) juuraajastul tekkinud dinosauruste ja sipelgate sümbiootilisest kõrgtsivilisatsioonist, kus väikesed ning usinad sipelgad suurtele ja kohmakatele dinosaurustele elutegevuseks vajalikke tehnikavidinaid toodavad ning ülepea mikrotasandil nende elutegevust toimimas hoiavad. Ühel päeval hakkab dinosauruste aplus, sõjakus ja ümberkäimine koduplaneediga sipelgatele muret valmistama ning nad alustavad üldstreiki dinosauruste valitsuste vastu. See viib katastroofiliste tagajärgedeni...

Väidetavalt on selle loo näol tegu allegooriaga läänemaailma ja Hiina suhete teemal. Muinasjutu vormis teostatud (aga seejuures tõsiste SF-i elementidega) lühiromaan jättis üsna kummalise mulje ega suutnud hoolimata autorile omasest värvikast stiilist minus erilist vaimustust tekitada.

"Sun of China"

Loo peategelane Ah Quan on Loode-Hiinast pärit talupoiss, kes on vaesuse tõttu sunnitud vanematekodu maha jätma ja laia ilma õnne otsima suunduma. Tee viib ettevõtliku noormehe lõpuks Pekingisse, kus ta asub tööle "ämblikmehena"- kõrghoonete klaasseinte puhastajana. Töö kõrgustes on raske ja ohtlik, ent tuledesäras pealinn võlub Ahi sellest hoolimata. Ühel päeval saab ta ootamatu tööpakkumise - vaja on "ämblikmeeste" meeskonda, kes aitaksid Hiina riikliku kosmoseagentuuri poolt Maa orbiidile saadetud "tehispäikese" klaaspinda kosmilisest sodist puhastada. Ah koos seltsimeestega suundubki tähelaeva pardal maailmaruumi...

"Hiina Päike" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) algab nagu mõni sajandivanune Lääne kirjanduse realistlik tekst (maapoiss suures linnas õnne otsimas ja ennast üles töötamas), ent muutub sündmuste arenedes järjest ulmelisemaks. Väga head tervikmuljet see lugu just ei jätnud - kuivavõitu, pateetiline ja natuke plakatlik tekst "Hiina unelmast" ning kõigi võimaluste maast, kus talupoisist võib saada taikonaut...

"The Wages of Humanity"

Loo peategelane, keda kutsutakse tekstis lihtsalt Härra Silerauaks, on palgamõrvarist gängster kuskil Hiina suurlinnas. Sündmustiku alguseks on mitmed erinevad tulnukad juba Maad külastanud, ent pole inimkonna tegemistesse eriti sekkunud.

Ühel päeval saab Härra Sileraud ühelt jõukalt seltskonnalt kummalise tellimuse - tappa prügimäel askeldavaid asotsiaale. Ehkki palgamõrtsuka eetikakoodeks ei luba tal tööotsi puudutavas taustateabes sorkida, tundub konkreetne tellimus tema jaoks siiski liiga jabur, et seda küsimusi esitamata ära täita. Selgub tellimuse seos tulnukatega ja nende edasiste plaanidega inimkonna suhtes...

Süngetes toonides sotsiaalulme lugu, kus peaaegu kõik tegelased on südametud gängsterid või prügikollid. Lugedes tekkis mul taaskord mõte, et ulme on paljuski selle aegruumi nägu, milles ta on kirjutatud. Kui klassivastuolude, rikkuse ja vaesuse teema on tänapäeva Lääne heaoluühiskondades elavatele kirjanikele võõraks jäänud, siis Hiinas näib see endiselt aktuaalne olevat - ega ole ka tsensuur takistanud Liul oma kodumaa ühiskonna pahupooltest kirjutamast. Ehkki käesolev lugu pärineb 21. sajandist, meenutavad mõned ulmelised probleemiasetused Lääne ulmet sadakond või rohkem aastat tagasi - nagu inimkonna lõhenemine klassivastuolude tõttu mitmeks erinevaks liigiks, millest kirjutas juba Wells oma "Ajamasinas" aastal 1895.

"Curse 5.0"

Küberpungilikul lool on kaks peamist tegevusliini. Üks neist räägib "Needuse"-nimelisest arvutiviirusest, mille on välja töötanud üks noor hiinlanna eesmärgiga end mahajätnud kavalerile kätte maksta ja mille uued versioonid "asjade Internetist" domineeritud lähituleviku-maailmas järjest hullemat kaost külvavad. Teise liini peategelasteks on kaks reaalselt eksisteerivat Hiina ulmekirjanikku - loo autor Liu Cixin ise ja tema kolleeg Pan Haitian. Liu sõlmib Paniga kokkuleppe hiidpika ulmeepopöa kirjutamiseks, ent projekti elluviimine pankrotistab nad mõlemad ja kahest sõbrast saavad kodutud lähituleviku Taiyuani linna tänavail...

Loos on lisaks küberpungile ka metaulmelisi teemasid (kirjeldusi sellest, milline ulmekirjandus tulevikumaailmas välja nägema hakkab) ja kõvasti huumorit (kildudest vast meeldejäävaimaks oli: "Arvutite operatsioonisüsteemid on nagu uusrikaste naised - neid tuleb iga natukese aja tagant uuemate vastu välja vahetada"). Kohaliku ulmefändomi ja sealsete isikute humoorikas sissetoomine tekitas paralleele mõnede Hargla tekstidega. Samas oli see päris lõbus lugemine ka minu jaoks, kes ma Hiina ulmest ja sealsest fändomist suurt midagi ei tea ning isegi Pan Haitiani nime käesolevas loos esimest korda kohtasin. Põnevad ulmelised ideed ja kirjeldused viiruse möllamisest "asjade Internetis" olid loo jaoks mõistagi täiendavateks plussideks.

"The Micro-Age"

Kuna Päikese lühiajaliselt suurenev aktiivsus ähvardab elu Maal hävitada, saadetakse tähelaevad inimkonnale uut elamiskõlblikku planeeti otsima. Neist naaseb Maale vaid üks, pardal üksainus ellujäänud kosmonaut, kelle otsingud pole vilja kandnud. Maal on vahepeal möödunud tuhanded aastad ja planeet ongi elamiskõlbmatuks põlenud. Tontlikul tühermaal üksinda ringi rändav "viimane inimene" näeb oma 3D-prillides veidraid inimesi, nende seas teismelist neiut, kes tutvustab end inimkonna liidrina ning temaga kontakti luua üritab...

Süngetes ja apokalüptilistes toonides alanud lugu muutub sündmustiku arenedes märksa optimistlikumaks, kujutades üht üsna omapärast viisi inimkonna kindlast hävingust päästmiseks. Pealkiri (tõlkes "Mikroajastu") peaks sellele viisile ka mõninga vihje andma. Loos on teatud sarnasusi "Rändava Maaga" (Päikese katastroofiline ativeerumine ja inimkonna hullumeelsed ning meeleheitlikud ideed toimuva üleelamiseks), ent "Mikroajastus" on inimkonna päästmise idee lahendatud hoopis teisiti...

"Devourer"

Päikesesüsteemis komeeditõrjega tegelev kosmoselaev komistab ilmaruumis hõljuva veidra kristallist objekti otsa. Tundmatu artefakt peidab endas suuresilmse manga-tüdruku välimusega hologrammi, mis edastab inimkonnale hoiatuse kaugelt võõrtsivilisatsioonilt. Nimelt on Päikesesüsteemi poole teel "Õgijana" (mida tähendab tõlkes ka loo pealkiri) tuntud reptiilsete tulnukate hiiglaslik põlvkonnalaev. Õgija abil lammutavad nood tulnukad terveid planeete oma toorainevajaduse rahuldamiseks ja ka Maa saatus on ohus...

Liu loomingule omaselt on selles loos kõvasti põnevaid ulmelisi ideid ja peadpööritavaid süžeekäänakuid, samuti seoseid tema lühiromaaniga "Sipelgatest ja dinosaurustest". Mis hakkas natuke häirima, oli teatud ebakõla loo meeleolus. "Õgija" algab kui teraskarm kosmoseulme, muutub siis pulpilikult jaburaks (inimsööjast hiiglaslik reptiiltulnukas ÜRO-s inimkonna esindajatega kohtumas ja selle käigus suvalisi inimesi pintslisse pistmas), kaldub musta huumorisse (kas inimkonna saatus tulnukate lihakarjana ikkagi oleks tegelikult nii halb, kui see kõlab?) ja lõpeb sentimentaalsetes ning pateetilistes toonides. Seetõttu on ka raske mõista, kas lugu on mõeldud paroodiana või millegi muuna.

"Taking Care of Gods"

Järjekordne tulnukkontakti lugu Liult. Ühel päeval saabuvad Maa orbiidile võõrtsivilisatsiooni kosmoselaevad. Tulnukad ei võta algselt tükk aega inimkonnaga kontakti, ent ühel päeval ilmuvad maailma suurlinnade tänavatele kummaliste vanurite hordid, kes väidavad et nad on jumalad ja inimkonna loojad ning paluvad maalastelt abi ja varjupaika...

Üldiselt on Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" ilmunud lood mulle seni pigem positiivse mulje jätnud ja inglise keeleruumist pärineva ulme kõrval tunduvad hiina kirjaniku tekstid värskendava vaheldusena. Käesolevale loole olen ma aga sunnitud raske südamega "mitterahuldava" hinde panema.

Ma ei kuulu nende lugejate hulka, kes ulmeteostest iga hinna eest loogikaaukusid otsiksid. Siin loos on aga pisarakiskumise ja konfutsianistliku moraliseerimise eesmärgil loodud täiesti absurdne situatsioon - iidvana ning võimsa galaktilise tsivilisatsiooni, kes suudavad elada tuhandeid aastaid (aga pole millegipärast klooninud endale uusi kehasid, sulandanud oma teadvusi masinatega kokku ega leiutanud isegi noorendusravi) esindajad on ajapikku muutunud abituteks ning tehnikast sõltuvateks ja saabuvad siis abitute raukadena Maale abi paluma. Viis, kuidas Maa valitsused neid vastutasuks teadusinfo eest aidata püüavad, on omakorda jabur - selle asemel, et aidata neil mõnevõrra allakäinud üliolenditel endale Maal mingi kasulik rakendus leida või kasvõi unustatud teadmisi meelde tuletada, sokutatakse kaks miljardit raugastunud "jumalat" erinevatesse peredesse hooldamiseks. Kummastavust ja küsitavusi on siin loos kohutavalt palju (kasvõi see, kuidas tulnukate raugastunud kehad aastatuhandeid vastu peavad, kui nõrgestunud organismiga vanainimese võib meie maailmas tappa ka kerge terviserike?).

Sentimentaalsuse eesmärgil jaburate tegelaste ja olukordade loomine pole mulle ulmes kunagi meeldinud.

"With Her Eyes"

Lähitulevikus on osa inimkonnast sunnitud avakosmose elutus halluses igapäevast leiba teenima. Õnneks on nende igapäevasesse ellu värvide ja rõõmu toomiseks olemas omalaadne vahend, mida kutsutakse "silmadeks" ning mis võimaldab neil virtuaalprillide ja "silmi" kaasaskandva giidi kaasabil Maa looduskauneid kohti külastada. Loo minategelaseks ongi üks selline giid, kes viib ühe talle teadaolevalt avakosmoses viibiva tülpinud neiu "silmade" abil Taklimakani kõrbesse ekskursioonile. Giid on tüdruku kaunist välimusest üsnagi sisse võetud, ent tolle ülekeev emotsionaalsus looduskauneid kohti nähes hakkab talle tasapisi närvidele käima. Kuni selgub kohutav tõde...

"Koos tema silmadega" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) on üks neist "Me armastame Maad"-tüüpi ulmetekstidest, mida täidab tulevikuinimeste melanhoolne nostalgia meie koduplaneedi järele. Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" kuulub see lugu ilmumisaja järgi autori kõige varasemasse loominguaega (hiinakeelne originaal nägi trükivalgust aastal 1999). Selles loos pole küll päris nii võimsaid kosmoseteemalisi visioone kui mõnedes Liu hilisemates lugudes, ent tervikuna päris korralik tekst - eriti tänu lõpupuändile.

"The Longest Fall"

Lühiromaani "Pikim langemine" (nagu selle pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) peategelane Huabei on leukeemiahaige pereisast teadlane lähituleviku Hiinas. Vältimatu surma ärahoidmiseks ja lootuses, et tulevikumeditsiin suudab teda ravida, laseb Huabei naist ning väikest poega maha jättes end krüokülmutada. Kui ta lõpuks terveksravituna külmaunest ärkab, on möödunud oodatust märksa pikem aeg ja nagu selgub, on ta isik tulevikumaailmas üsna ebapopulaarne - põhjuseks tema poja sooritatud teod ning ideed, mille ta olevat oma pojale tolle jutu järgi pähe pistnud...

"Pikima langemise" sündmustik haakub osalt Liu looga "Koos tema silmadega". Idee on päris huvitav ja mingi hetkeni suudab autor ka põnevust alal hoida, paraku kipub lühiromaan muutuma pigem mõistujutuks vääritimõistetud teaduslike visionääride ning kurja ja lühinägeliku pööbli teemal. Ka tundub tulevikuinimeste seas üldlevinud viha Huabei isiku vastu asjaolusid arvestades natuke sürreaalse ja ülepingutatuna.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis