Jaagup Mahkra "Must vend"

"Must vend"

Autori loomingut mõnevõrra tundes eeldasin, et sellise pealkirjaga lühiromaani tegevus toimb kuskil Aafrika džunglites või USA lõunaosariikides, aga tegemist on hoopis dekadentliku hõnguga science-fantasy'ga kummalises võõrmaailmas elavast aadlikust, kelle kinnisideeks on oma surnud armastatu mistahes hinnaga tagasi võita. Rohkem "Musta venna" kohta eriti rääkida ei tahakski, kes tahab, loeb ise. Värvika ja fantaasiarohke võõrmaailma ning dekadentliku õhustiku tõttu väärib käesolev lühiromaan kahtlemata maksimumhinnet.

"Matilda"

Temaatika poolest sama autori "Aafrika nõidadega" haakuv lühiromaan algab justkui moodsa Tarzani- või Mowgli-loona... Rohkem selle sisust eriti rääkida ei saagi, sest see oleks spoilerdamine.

Hinde osas kõhklesin algul "4" ja "5" vahel, olgu siis "4+".

"Hõimu toitja"

Düstoopilises tulevikus antakse "ühiskonnaga rahulolematutele" võimalus minna maapakku kriidiajastusse, üle 4000 aasta enne sündmust, mis hävitas dinosaurused. Ajarändurid ei tohi pagendusse kaasa võtta relvi ega muid esemeid. Ühest sellisest pagulasest ja tema isiklikust kättemaksuihast ühe konkreetse türannosauruse vastu käesolev lühiromaan räägibki...

Kokkuvõttes võib öelda, et "Hõimu toitja" on igati põnev ürgaegne ulmeseiklus. Saurustesse puutuva vastu pole ma ise kunagi väga sügavat huvi tundnud ja ilmselt just seetõttu mõjus see kriidiaegne maailm oma erinevate sauruseliikide ja nende omavaheliste suhete osas mulle üsna värskelt ning huvitavalt.

"Hundid kütivad öösel"

Fantasymaailmas hargnev kriminullilik lühiromaan oli kogumiku "Must vend" neljast tekstist minu meelest kõige nõrgem, aga võib-olla lihtsalt seetõttu, et krimižanr mind absoluutselt ei tõmba, ka ulmekuube pakendatud kujul mitte. Ei olnud ka nii paha, et "kolmest" madalamat hinnet anda, lihtsalt polnud mu maitse.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Laurent Binet' "Civilizations"

Käesoleva prantsuse autori alternatiivajaloolise romaani ja selle ingliskeelse tõlke olemasolu kohta sain teada vikipeediat kerides. Kuna idee tundus huvitav, otsustasin ka ühel hetkel vastava e-raamatu osta ja lugema hakata.

Idee poolest meenutab "Tsivilisatsioonid" natuke Tarlapi "Lõhestusjoont", ehkk on stiili ja teostuse poolest hoopis teisest ooperist. Romaan koosneb fiktiivsetest kroonikakatketest, erakirjadest jne. Lahknemispunkt reaalsest ajaloost on aasta 1000 paiku, kui Gröönimaa avastaja Erik Punase tütar Freydis Eiriksdottir põgeneb pärast Islandil sooritatud kuritegu oma kaaskonna Lõuna-Ameerikasse ja viib sealsete põliselanikeni raua ja hobuste kasutusoskuse ning Euroopa päritolu nakkushaigused, mis muudavad neid nende suhtes immuunsemaks. Kui Kolumbus aastal 1492 Kariibi merele jõuab, leiab ta eest juba veidi arenenuma ühiskonna, mille liikmed vangistavad tema ja ta meremehed ning röövivad ta laevad. Ja nii randub inkade valitseja Atahualpa juhitud ekspeditsioon aastal 1531 Lissabonis, mida on äsja laastanud hukatuslik maavärin...

Autori teadmised 16. sajandi aja- ja kultuuriloost on üsna mitmekülgsed (korra mainiti küll ajaloomüüdiks liigituvat väidet, nagu oleks Kolumbuse eesmärk olnud Maa ümmargususe tõestamine, aga see võis olla konkreetse tegelase ekslik arusaam) ja tekstis võib kohata erinevaid tolleaegseid ajaloolisi isikuid, kes selles muutunud reaalsuses uuelaadset rolli mängivad. Ilmselt tasukski seda romaani soovitada peamiselt ajaloohuvilisematele lugejatele. Mulle üldiselt meeldis, aga maksimumhindest jääb nagu midagi puudu - ehk häiris teatud kuivus või visandlikkus, samuti käis Atahualpa käsi tehnoloogiliselt arenenumas Euroopas liigagi hästi...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Richard Kadrey "Kõhn uneliivamees"

"4".

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Helga-Johanna Kuusleri "Jumalate arhiiv"

Kuusleri loomingust on mulle varasemast tuttav alternatiivajalooliseks õudukaks liigituv lühiromaan "Heinrich Stahl ja elavad surnud", mis pajatab zombiapokalüpsisest 17. sajandi Narvas ja Ingerimaal ja mida ma Reaktoris keeletoimetasin. Kuna mainitud teosest on mul üsna positiivsed mälestused, olid ka mu ootused "Jumalate arhiivi" suhtes võrdlemisi kõrged. Pettuma ma üldiselt ei pidanud, ehkki päris viievääriliseks ma käesolevat raamatut ka pidada ei suuda.

Ausaltöeldes ma teist nii žanripuhast kõrgfantaasiat eesti ulmest hetkel meenutada ei oskagi, igatahes on tegu žanriga, mida Eestis kirjutatakse suhteliselt harva. Juba esimestel lehekülgedel ujutatakse lugeja üle võõra maailma kohanimede, võimusuhete ja muu info (sealhulgas fiktiivsesse ajaarvamisse puutuva) virr-varriga. Jumalatel (sealhulgas nende pealkirjas mainitud arhiivil) ja maagial on siin üsna oluline roll, aga põhirõhk on siiski õukonnaintriigidel ja sõjapidamisel. Kohati tundus romaan nagu tuimavõitu, niivõrd eksootilist maailma võinuks kirjeldada veidi värvikirevamalt. Aga kokkuvõttes polnud "Jumalate arhiiv" üldsegi paha. Mõni inglise keeles kirjutav autor oleks samal teemal ilmselt 800-leheküljelistest tellistest koosneva tri- või tetraloogia vormistanud, Kuusler aga on piirdunud ühe köitega ja tõmbab selle lõpuosas kõik otsad kenasti kokku, mis on iseenesest sümpaatne lähenemine.

Kui mõningaid eesti ulmekirjanikke on nöögitud pidevate kohvijoomistseenide pärast, siis Kuusleril on kohvi asemel datlid - tegelased nosivad neid pidevalt ja igal võimalusel.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis