Kuusleri loomingust on mulle varasemast tuttav alternatiivajalooliseks õudukaks liigituv lühiromaan "Heinrich Stahl ja elavad surnud", mis pajatab zombiapokalüpsisest 17. sajandi Narvas ja Ingerimaal ja mida ma Reaktoris keeletoimetasin. Kuna mainitud teosest on mul üsna positiivsed mälestused, olid ka mu ootused "Jumalate arhiivi" suhtes võrdlemisi kõrged. Pettuma ma üldiselt ei pidanud, ehkki päris viievääriliseks ma käesolevat raamatut ka pidada ei suuda.
Ausaltöeldes ma teist nii žanripuhast kõrgfantaasiat eesti ulmest hetkel meenutada ei oskagi, igatahes on tegu žanriga, mida Eestis kirjutatakse suhteliselt harva. Juba esimestel lehekülgedel ujutatakse lugeja üle võõra maailma kohanimede, võimusuhete ja muu info (sealhulgas fiktiivsesse ajaarvamisse puutuva) virr-varriga. Jumalatel (sealhulgas nende pealkirjas mainitud arhiivil) ja maagial on siin üsna oluline roll, aga põhirõhk on siiski õukonnaintriigidel ja sõjapidamisel. Kohati tundus romaan nagu tuimavõitu, niivõrd eksootilist maailma võinuks kirjeldada veidi värvikirevamalt. Aga kokkuvõttes polnud "Jumalate arhiiv" üldsegi paha. Mõni inglise keeles kirjutav autor oleks samal teemal ilmselt 800-leheküljelistest tellistest koosneva tri- või tetraloogia vormistanud, Kuusler aga on piirdunud ühe köitega ja tõmbab selle lõpuosas kõik otsad kenasti kokku, mis on iseenesest sümpaatne lähenemine.
Kui mõningaid eesti ulmekirjanikke on nöögitud pidevate kohvijoomistseenide pärast, siis Kuusleril on kohvi asemel datlid - tegelased nosivad neid pidevalt ja igal võimalusel.
No comments:
Post a Comment