Paar varem eesti keeles ilmunud Galina lugu mulle eriti sügavat muljet ei jätnud ja seega hakkasin ka ta esimest eestikeelset raamatut lugema pigem madalate ootustega. Siinkohal suutis autor mind aga meeldivalt üllatada - suurepärane kogumik ja väga tore, et Arvi Nikkarev selle koostas, eesti keelde tõlkis ja välja andis. Neljast lühiromaanist ainult üks ("Lauto ja muu seesugune") mulle eriti ei meeldinud, ülejäänud kolm olid head, neist kolmest oli omakorda minu lemmikuks "Punased hundid, punased haned".
"Hüvasti, mu ingel"
Maailm, kus lisaks inimestele eksisteerib meie planeedll veel üks mõistuslik liik - lennuvõimetuid ingleid meenutavad grandid ehk mažöörid, kelle algkodu paikneb Austraalias ja kes on vist millalgi varauusajal Homo sapiens'i üle oma võimu kehtestanud. Lühiromaani tegevus toimub 20. sajandil tolle alternatiivmaailma Kiievis ja üldine õhustik meenutab endist Nõukogude Liitu, ainult et kompartei ladviku asemel on võimul mažöörid...
Kui algul paistis, et lühiromaani tegevus kipub liialt lohisema ja veidi venekeelsele ulmele omasesse köögilaua taga targutamisse ära uppuma, siis mingil hetkel läksid sündmused täie hooga käima ning ka sotsiaalse ulme ideeline pool koos lahendustega oli kokkuvõttes huvitav. Pealkiri oli teatud määral justkui "petekas" - kes ootab siit melanhoolset ja kurva lõpuga armastuslugu, peab ilmselt pettuma...
"Dagor"
Kui ei teaks, siis oleks raske arvatagi, et algselt on tegu vene keeles kirjutava autori tekstiga - selles džungliseikluse ja lovecraftiliku õuduka segus (mis algab pühendusega Lovecraftile ja Howardile) pole praktiliselt mitte midagi idaeuroopalikku ega slaavilikku (näiteks Eestis kirjutab sarnaseid lugusid Jaagup Mahkra). Nojah, muidugi pole tegu ainsa sellise vene keeles kirjutava autori tekstiga, mida olen lugenud, esimese hooga meenusid kasvõi Beljajevi lõunamaise õhustikuga seiklusulmekad. Aga veidi üllatav siiski, eriti arvestades varasemaid minu loetud Galina tekste.
On džungliseiklus ja kadunud linna otsivad vaprad maadeuurijad (nagu näiteks Haggardil) ja lovecraftilik nimetu ning iidne õudus. (Autor ei ütle seda kordagi otseselt välja, ent "Dagori" tegevus peab toimuma Hispaania Guineas ehk praeguses Ekvatoriaal-Guinea Vabariigis, sest 19. sajandil oli see ainsaks Hispaania kolooniaks Sahara-taguses Aafrikas ja ka omavahel segunevad Hispaania ning Briti koloniaalmõjud vastavad reaalsele ajaloole.) Teisalt on "Dagor" aga justkui klassikalise seiklusjutu antitees - vaprad maadeuurijad on tegelikult egoistlikud sotsiopaadid ja džungel maapealne põrgu, kus midagi head ees ei oota ning kus kondamine on üldse äärmiselt halb mõte - erinevus "poisteraamatutest", millele autor ka ise tekstis ühe tegelase mõttelõnga läbi viitab. Kokkuvõttes põnev ja mõtlemapanev lugu, seejuures üsna lohutu ning optimistliku alatoonita.
"Punased hundid, punased haned"
Nõukogudeaegseid lasteraamatuid Siberist, Kesk-Aasiast ja muudest metsikutest kohtadest mäletan lapsepõlvest isegi ning ka tekstis viidatud vana komöödiafilm "Lõbusad semud" on mul kunagi ära nähtud. Ma ei tea, kas osalt just nende isiklike seoste tõttu, aga erinevalt kogumiku "Dagor" kahest esimesest lühiromaanist suutis "Punased hundid, punased haned" mind juba esimestest lehekülgedest kaasa haarata - seda ammu enne ulmelise elemendi ilmnemist.
Käesoleva lühiromaani eksootilises ja koloniaalses keskkonnas toimuv seikluslik ning hullumeelsusega piirnev sündmustik meenutab natuke "Dagorit" - ainult et 19. sajandi asemel on siin 1930. aastad ning Ekvatoriaal-Guinea klaustrofoobsete džunglite asemel Nõukogude Liidu Aasia osa (mis koht see täpselt on? Kasahstan? Tõva? Ei suutnud seda tuvastada ja ilmselt pole see niiväga oluline ka) stepiavarused ja mäestikud. Ka muus osas korduvad teatud teemad - valgete (või antud juhul siis nõukogude) inimeste ratsionaalsuse kokkupõrge pärismaalaste ebausuga, eksirännakud millegi tundmatu ja eksootilise otsingul ning inimeste suhted metsloomadega. Natuke lovecraftilikku hõngu on siingi, aga kui "Dargon" on selgelt žanriulmeline, siis "Punased hundid, punased haned" kõigub nagu kuskil maagilise realismi piiri peal. Tõlkija, koostaja ja kirjastaja Arvi Nikkarev on käesolevat lühiromaani võrrelnud omal ajal eesti keeles ilmunud "Lodusaartega" ning mingeid sarnasusi on siin vist tõesti olemas, ehkki mainitud loost ma eriti palju ei mäleta. Ja võrreldes "Dagoriga" on "Punased hundid, punased haned" kuidagi inimlikult soojem ja optimistlikum, seda koledast tegevuskohast/ajast hoolimata. Kuidagi kaunilt poeetiline on see lühiromaan ka, nii et hindeks kindel "5+".
"Lauto ja muu seesugune"
Viimane lühiromaan Galina eestikeelsest kogumikust "Dagor" ja ainus neist neljast, mis mulle eriti sügavat muljet ei avaldanud. Sapkowski "Nõiduri"-sarjaga olen ma üsna põhjalikult tuttav (ehkki lugemine jääb praeguseks aastate taha), kirjanikuna ta mulle meeldib ja seega peaks tema loomingul põhinev fanfiction mulle igati meele järgi olema. Ainult et...
Esiteks, käesoleva lühiromaani sündmustiku sidumine Sapkowski fantaasiamaailmaga tundub kuidagi kunstlik - kui mõned detailid välja jätta, võiks see kõik samahästi aset leida kusagil ajaloolisel taustal või mistahes katkukoldes (jah, võib-olla oleks eesti lugejale parem, kui seda, mis seal linnas täpselt toimuma hakkab, poleks kogumiku tagakaanel spoilerdatud). Teiseks, Sapkowski loodud küünilis-groteskne ja üheaegselt arhailine ning veidralt moodsat terminoloogiat sisaldav maailm nagu ei sobitu Galina poeetilise ning tundehella stiiliga.
Kokkuvõttes: ei olnud halvasti kirja pandud, aga mulle kui lugejale isiklikult väga ei meeldinud, seega hindeks "3".
No comments:
Post a Comment