Maniakkide Tänava "Muinaskuningas online #1: Manatar"

Alustuseks tunnistan, et kuni käesoleva raamatu lugemiseni oli uus ulme alamžanr LitRPG jäänud minust suuresti tähelepanuta. Jah, see fraas oli mulle kuskilt kõrvu jäänud, aga ma ei teadnud selle täpset tähendust, samuti olen kunagi ürgammu lugenud inglise keeles Tad Williamsi tetraloogiat "Otherland" ja hiljuti ka kodumaisel ulmejutuvõistlusel silma paistnud Tim Horneti lugu - aga seda, et tegu on omaette alamžanriga, milles kirjutatakse eri keeltes massiliselt raamatuid, sain teada alles Mandi artiklist, mis on lisatud käesolevale romaanile järelsõnana.

"Muinaskuningas online'i" tegevus leiab aset Tartus ilmselt kunagi 21. sajandi teisel poolel (vanuse poolest keskealine peategelane mäletab oma lapsepõlvest sedasorti tehnoloogiat, mida meie maailmas veel ei eksisteeri). Peategelane Kati on elukutseline virtuaalmängur (ehk peenemalt öeldes e-sportlane), kes on hakanud virtuaalmängudega tegelema juba varases nooruses, ent maksnud selle eest ränka hinda algeliste VR-peakomplektide kasutamisest tingitud ränga ajuhaiguse näol. See haigus nõudnud juba Kati abikaasa elu, raviks tal raha pole ja nii näib, et ta ainsaks võimaluseks on koos oma 19-aastase veidi autististliku poja Lauriga Annelinna korteris elades surma oodata. Kuni Lauri otsustab ühel hetkel hakata oma ema ravikulude katmiseks uues eesti mütoloogia teemalises 3D-MMORPG-s "Muinaskuningas" (huvitava reklaamitrikina kujutab autor oma kahe aasta eest ilmunud samanimelist romaani kui tulevast kirjandusklassikat, mille põhjal tehakse võrgumänge ja millele peategelased korduvalt vihjavad) raha teenima...

Alustuseks pean mainima, et tegu on vist kõige nö peresõbralikuma ja pehmema Mandi romaaniga, mida olen lugenud. Ei mingeid zombisid, soolikates sumpamist ega küberparme (asotsiaalsetele virtuaalisõltlastele vihjatakse korra küll seoses ühe tegelasega, aga nende igapäevaelu ei kirjeldata lähemalt. Kas "Muinaskuningas online'i" näol on tegu noortekaga? Justkui oleks, aga tegelased on selleks keskmiselt liiga vanad (peategelane kuskil täpsustamata keskeas, tema poeg 19-aastane, esineb küll ka neist veidi nooremaid tegelasi).

Enamik romaani tegevusest keskendubki konkreetses eesti mütoloogial põhinevas MMORPG-s müttamisele ja rahateenimiskatsetele. Olen sarnaste mängudega elu jooksul natuke kokku puutunud ja võin öelda, et vähemalt minu meelest on autor kirjeldanud kogu seda võrgumängurite maailma üsna realistlikult. Samas mingeid huvitavaid ulmelisi puänte (nagu nt ülalmainitud Horneti "Kuningatütre varjus") siin pole ja tervikuna ei tundu "Muinaskuningas online" nii huvitava romaanina, et sellele "kolmest" kõrgemat hinnet anda, ehkki otseselt väga halb see ka pole.

Samuti mõjub romaani sündmustikku käivitav probleem kuidagi kunstlikult. Olgu, ma mõistan, et autor viitab siin harvikhaigustele, mille ravimite liigkõrge hind (vähe haigeid=vähene ravimite tootmine=ülikõrge hind) on ka pärismaailmas paljudele elu ja surma küsimuseks. Ent arvestades nende algeliste VR-peakomplektide laialdast levikut peaks sarnaseid tõbiseid maailmas ju üsna palju olema, samas on Kati oma muredega justkui peaaegu üksi. Lisaks veel ohutute peakomplektide ülikõrge hind - igasugune laias kasutuses olmeelektroonika kipub üldiselt kiiresti odavaks muutuma ja kirjeldatud lähituleviku-Eesti näol paistab tegu olevat siiski pigem heaoluühiskonna kui mingisuguse "kolmanda maailma" getoga.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Leo Kunnase "Puhastuskülm"

Kunnas on eesti ulme seisukohast võttes omapärane autor - ta võib kirjutada žanripuhast teaduslikku fantastikat ja tema "Gort Ashryni" triloogia kuulub kodumaise ulme tippteoste hulka. Samas on osa ta loomingust täiesti ulmevaba ja seni on Kunnase loomingust pärast mainitud triloogiat otsapidi ulmeliseks liigitunud vist vaid ta topeltromaan "Sõda 2023", mis jäi kodumaise ulmefändomi jaoks suuresti tähelepanuta. Tehniliselt võttes liigitub žanriulmeks ka äsja ilmunud lühike romaan (või pikk lühiromaan?) "Puhastuskülm", ehkki enne lõpupuändini jõudmist võiks seda ka lihtsalt usulis-müstiliseks tekstiks pidada. Mainin kohe, et "Gort Ashrynist" jäänud heade mälestuste põhjal "Puhastuskülma" lugema tõtata ei tasuks, see on hoopis teistsugune romaan ja teistel teemadel.

"Puhastuskülma" minategelaseks on Eesti sõjaväelane Peeter Tergens, kes esineb ka sama autori mitteulmelises "Sõdurjumala teenris" ja "Sõda 2023-s" (kuna ma pole neist kumbagi lugenud, siis ei oska mingeid seoseid nendega luua). Pärast oma otsa leidmist lähituleviku Eestit tabanud sõjas leiab Tergens end viljatult jäiselt tühermaalt, mis on otsekui külm põrgu või puhastustuli - hoolimata pidevast külmast ja näljast pole surm seal võimalik ning inimkehad taastuvad pärast lõhkumist uuesti esialgsel kujul, nagu ka sinna veidrasse maailma sattunud isikutel kaasasolnud varustus. Oma maise elu ajal üsnagi obskuurseid usulisi vaateid (muinasgermaani jumala Odini kummardamine) evinud Tergens leiab, et eks see surmajärgne maailm üks põhjamaine puhastustuli on - eriti, kuna kõik need vähesed eksinud hinged, kelle ta sealt eest leiab, on olnud oma maises elus üht- või teistpidi Odini kummardamisega seotud...

Suur osa "Puhastuskülmast" keskendubki Tergensi uitamisele jäisel tühermaal ja tema füüsilistele ning vaimsetele kannatustele. Tehniliselt võttes kirjutada Kunnas oskab - mõne teise autori sulest oleks sarnase sisuga romaan täiesti loetamatu. Samas pole ka kogu selles aeglaselt kulgevas vaimses masohhismis midagi toredat, mistõttu "kolmest" kõrgemat hinnet ma "Puhastuskülmale" anda ei saada. Muide, eesti ulme "mehisema" või "karmima" poole pealt (militaarulme jne) torkab Kunnas ühes küsimuses silma oma diametraalselt erineva lähenemise poolest - mõni teine kohalik autor paneks minategelaseks keskealise või vanema kibestunud, ent pealtnäha kõrge enesehinnanguga meesterahva, kes siis suure osa tekstist targutaks sellest, kuidas rõhuv osa ülejäänud inimkonnast on idiootidest mandurid jne... Kunnase peakangelane Tergens on aga, vastupidi, äärmiselt tagasihoidliku ja peaaegu alandliku mõttemaailmaga, talle meeldib ennast pidevalt kritiseerida, kõigis võimalikes ning võimatutes asjades süüdistada ja vaimselt piitsutada. Mingitpidi on selline lähenemine isegi värskendav, ent paraku pole sellega kaasnevast lõputust masohhistlikust vindumisest jäises maailmas just kuigi põnev lugeda.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Maniakkide Tänava "Tulevased jumalad"

"Tulevaste jumalate" näol on tegu vist eesti ulmes seni ainulaadse saamislooga raamatuga - nimelt on tegu arendusfaasis kodumaise MMORPG "Mortalis" romaniseeringu või kirjanduslikus vormis teaser'iga. Tegevuskohaks Mortalise-nimeline planeet ja süžeeks kosmoserobinsonaad, kus allakukkunud kosmoselaevalt pärinevad kloonitud inimesed peavad Mortalise vaenulikus keskkonnas ellu jääma ning klaarima suhteid nii omavahel kui ka teiste kohalike mõistuslike liikidega...

Romaani plussideks on kahtlemata erinevad ulmelised ideed, elukad jne. Natuke küll häiris sõna "džungel" kohatine kasutamine Mortalise võpsikute kohta, sest kogu ülejäänud tekstist võis välja lugeda, et tegu on ikkagi parasvöötme kliimatingimustes toimuva looga. Miinuseks vast see, et on väga palju erinevaid tegelasi, kes pidevalt ringi sahmerdavad, aga kellest ühelegi eriti kaasa elada pole võimalik. Kohati turgatas, et multifilmina oleks see kõik parem kui romaanina - erinevad tegelased ja nende veidrad lemmikloomad jooksevad ning sebivad ringi, siis käib jälle kuskil ootamatu pauk jne... sobks animafilmide esteetikaga paremini kui ilukirjandusega.

Otsapidi on romaan seotud ka "Saladuslik tsaari" maailmaga ja ämblikrott nimega Sõbrake, kellesse ta perenaine kaitsvalt suhtub, pärineb minu mälu järgi hoopis Laura Loolaidi loomingust. Mandi loomingule omast rõhutatud Eesti-kesksust on "Tulevastes jumalates" ehk keskmisest vähem, aga seda ikka leidub.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis