Kunnas on eesti ulme seisukohast võttes omapärane autor - ta võib kirjutada žanripuhast teaduslikku fantastikat ja tema "Gort Ashryni" triloogia kuulub kodumaise ulme tippteoste hulka. Samas on osa ta loomingust täiesti ulmevaba ja seni on Kunnase loomingust pärast mainitud triloogiat otsapidi ulmeliseks liigitunud vist vaid ta topeltromaan "Sõda 2023", mis jäi kodumaise ulmefändomi jaoks suuresti tähelepanuta. Tehniliselt võttes liigitub žanriulmeks ka äsja ilmunud lühike romaan (või pikk lühiromaan?) "Puhastuskülm", ehkki enne lõpupuändini jõudmist võiks seda ka lihtsalt usulis-müstiliseks tekstiks pidada. Mainin kohe, et "Gort Ashrynist" jäänud heade mälestuste põhjal "Puhastuskülma" lugema tõtata ei tasuks, see on hoopis teistsugune romaan ja teistel teemadel.
"Puhastuskülma" minategelaseks on Eesti sõjaväelane Peeter Tergens, kes esineb ka sama autori mitteulmelises "Sõdurjumala teenris" ja "Sõda 2023-s" (kuna ma pole neist kumbagi lugenud, siis ei oska mingeid seoseid nendega luua). Pärast oma otsa leidmist lähituleviku Eestit tabanud sõjas leiab Tergens end viljatult jäiselt tühermaalt, mis on otsekui külm põrgu või puhastustuli - hoolimata pidevast külmast ja näljast pole surm seal võimalik ning inimkehad taastuvad pärast lõhkumist uuesti esialgsel kujul, nagu ka sinna veidrasse maailma sattunud isikutel kaasasolnud varustus. Oma maise elu ajal üsnagi obskuurseid usulisi vaateid (muinasgermaani jumala Odini kummardamine) evinud Tergens leiab, et eks see surmajärgne maailm üks põhjamaine puhastustuli on - eriti, kuna kõik need vähesed eksinud hinged, kelle ta sealt eest leiab, on olnud oma maises elus üht- või teistpidi Odini kummardamisega seotud...
Suur osa "Puhastuskülmast" keskendubki Tergensi uitamisele jäisel tühermaal ja tema füüsilistele ning vaimsetele kannatustele. Tehniliselt võttes kirjutada Kunnas oskab - mõne teise autori sulest oleks sarnase sisuga romaan täiesti loetamatu. Samas pole ka kogu selles aeglaselt kulgevas vaimses masohhismis midagi toredat, mistõttu "kolmest" kõrgemat hinnet ma "Puhastuskülmale" anda ei saada. Muide, eesti ulme "mehisema" või "karmima" poole pealt (militaarulme jne) torkab Kunnas ühes küsimuses silma oma diametraalselt erineva lähenemise poolest - mõni teine kohalik autor paneks minategelaseks keskealise või vanema kibestunud, ent pealtnäha kõrge enesehinnanguga meesterahva, kes siis suure osa tekstist targutaks sellest, kuidas rõhuv osa ülejäänud inimkonnast on idiootidest mandurid jne... Kunnase peakangelane Tergens on aga, vastupidi, äärmiselt tagasihoidliku ja peaaegu alandliku mõttemaailmaga, talle meeldib ennast pidevalt kritiseerida, kõigis võimalikes ning võimatutes asjades süüdistada ja vaimselt piitsutada. Mingitpidi on selline lähenemine isegi värskendav, ent paraku pole sellega kaasnevast lõputust masohhistlikust vindumisest jäises maailmas just kuigi põnev lugeda.
No comments:
Post a Comment