Teine ja väidetavalt ka viimane "Täheaja" Veenuse-erinumber sisaldab lisaks viiele Eesti autori algupärandile ja kolmele tõlkeloole inglise keelest ka koostaja Veenuse-ulmest rääkiva ülevaateartikli teist poolt. Kui esimeses erinumbris "Hirmu planeet" sisalduvad lood rääkisid Veenusest sellisel kujul, nagu see enne kosmoselendude ajastut vanade ulmekirjanike fantaasiates eksisteeris, siis käesoleva antoloogia kaheksas loos seitsmest on kirjeldatud meie naaberplaneeti realistlikult elamiskõlbmatu põrguauguna.
Mis parata - "päris" Veenus on erinevalt vanadest kujutlustest "igavam kui supermarketi parkla" ja ilmselt seetõttu ei jätnud "Pilvede sultani" antoloogia mulle tervikuna päris nii head muljet kui "Hirmu planeet". Ilmselt pole ka juhus, et minu lemmiklooks käesolevas antoloogias oli Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget", milles antoloogia kaheksast loost ainsana "vanast" Veenusest juttu oli.
Geoffrey A. Landise "Pilvede sultan"
Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...
Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks.
Miikael Jekimovi "Õhupuudus"
Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne.
Pamela Sargenti "Unistus Veenusest"
Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...
Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda.
Heinrich Weinbergi "Igal pool on parem kui kusagil mujal"
Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab.
Reidar Andresoni "Meduusi kroonikad: Veenus"
Andresoni lugu esindab viimasel ajal esinevat nähtust, kus eesti autor kirjutab pastišši eesti keelde tõlkimata teos(t)e põhjal. Antud juhul on selleks siis Arthur C. Clarke'i jutustus A Meeting with Medusa ja sellel baseeruv Stephen Baxteri ja Alastair Reynoldsi romaan The Medusa Chronicles. Tegevuskohaks üheksateistkümnendale "Täheajale" sobivalt planeet Veenus.
Jäi nagu natuke väheütlevaks, ehk ka seetõttu, et ma pole loo aluseks olevaid tekste lugenud. Hinde osas kõhklesin mõnda aega "3" ja "4" vahel, olgu siis "3+".
Siim Veskimehe "Kuidas ahju kodu teha"
Kaugtulevik. Inimkonna kosmiline föderatsioon on otsustanud Virhu-nimelise koloniaalplaneedi selle algsetele asukatele, arakniidideks kutsutud tulnukatele, tagasi anda ja sealsed inimesed maasarnastatud Veenusele sundkolida. Paljudele pole see plaan meele järgi ja nii saadavadki Veenuse maasarnastamise projekti intriigid ning lakkamatud sabotaažikatsed...
Üldiselt paha lugu polnudki. Oli ulmelist kõrgtehnoloogiat, märulit ja suuri ideid ning ootamatuid süžeepöördeid. Oli ka kõike seda, mida Veskimehele ette heidetakse: maailmavaateline targutamine, monotoonsed dialoogid, autorile iseloomulik erootika... Viimased ei muutunud siiski nii domineerivaks ega rõhuvaks nagu mõnes muus ta tekstis. Silma torkas ka koht, kus "ingliks" kutsutud täiustatud tulevikuinimene tegi vihjeid "Teletupsudele" ja "Pulp Fictionile" - võiks eeldada, et sajandite või koguni aastatuhandete taguses tulevikus pole kumbki mainitud popkultuuri taiestestest enam eriti aktuaalne...
Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget"
Üheksateistkümnenda "Täheaja" viimane lugu üllatas. Kui kõik varasemad lood kujutasid endast hard-SF-i Veenusest sellisel kujul, nagu see planeet tänapäeva teadusele teadaolevalt on - põrgulike atmosfääritingimustega mürgine kõrb - siis McDonaldi lugu sobinuks pigem esimesse Veenuse-"Täheaega". Paralleelmaailm, kus Veenusel on inimestele sobilikud elutingimused ja ka kohalik mõistuslik ning mittemõistuslik elu. Toimuvad kosmoselennud, ent ühiskondlik korraldus Maal meenutab pigem 19. sajandit. Minategelaseks Iiri krahvinna, kes otsib Veenuselt oma juveelivargusega seostatud venda - üsnagi 19. sajandi seiklusjutte meenutav süžee.
Eksootilised ja rikkalikult värvikirevad maailmad on ulmes alati üks mu nõrkustest olnud ning McDonaldi lugu ei saa ma seetõttu kindlasti "viiest" madalamalt hinnata.
No comments:
Post a Comment