Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.
Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...
No comments:
Post a Comment