Veršinini eesti keelde tõlgitud looming on mulle alates Marduse-sarja antoloogias ilmunud lühijutust "Viimne partii" hea mulje jätnud... ilmselt on osalt põhjuseks ka autori ajaloo- ja poliitikahuvi, mis ta ulmetekstides eri kujul välja lööb. Käesoleva, kaht eriilmelist lühiromaani koondava eestikeelse Veršinini autorikogu ilmumine on seega minu silmis äärmiselt positiivne sündmus.
"Vildaka homse kroonikad"
"Vildaka homse kroonikad" (lühiromaan vääriks eriauhinda kõige düstoopilisemalt kõlava pealkirja eest!) on üsna keeruline ja raskestimõistetav tekst, mis võib pealiskaudsemale lugejale ilmselt parajalt segadusttekitavalt mõjuda - seda peamiselt erinevate tegelaste silme läbi nähtud sündmustiku tõttu. Asja ei muuda lihtsamaks ka see, et nende tegelaste hulgas domineerivad peale raamjutustuse minategelasest hullule paavstile ka teised "ebausaldusväärsed jutustajad". Siinkohal oli mulle mõningaks abiks Jyrka (praeguseks 20 aasta vanune) Baasi arvustus, mis aitas mul pärast teose läbilugemist oma mõtetesse teatud selgust tuua.
Lühiromaani Darhail toimuv algus on suhteliselt lihtsaltmõistetav ja tegeleb teatud määral "progressurluse" teema või selle mingi variatsiooniga, sõjaaegsele Vietnamile vihjava Darhai eksootiline õhustik aga pärineks justkui Kir Bulõtšovi loomingust. Edasi läheb kõik kõvasti segasemaks...
Surmsünge ja raskemeelne tekst, milletaoliste järjestikkune tarbimine pikema aja jooksul võrduks masohhismiga? Ei ütleks, on kõvasti hullematki loetud. Või olen ma lugejana lihtsalt tuim ja küüniline... Julmuste kirjeldusi siin leidus ja kokkuvõttes oli autori tulevikunägemus samuti üsna düstoopiline - ent ei midagi erilist.
Niivõrd läbimõeldud ja mõtlemapanevale ulmetekstile ei saa kuidagi maksimumist madalamat hinnet anda.
"Vabariigi esimene aasta"
Alternatiivajaloolises lühiromaanis on juttu dekabristidest - 1825. aasta detsembris toimunud ülestõusukatse käigus Venemaal isevalitsust kukutada püüdnud revolutsioonilistest ohvitseridest, keda on Venemaa ajaloos ja kultuuriloos kujutatud traditsiooniliselt õilsate märtritena. Veršinini lühiromaani alternatiivajaloolises versioonis õnnestub keiser Nikolai I küll Peterburis Senati väljakul toimunud mässukatse maha suruda, ent Tšernigovi polgu vastuhakku 1826. aasta veebruaris saadab edu ja Ukraina aladel kuulutatakse välja Venemaa Vabariik, mis päädib kodusõjaga Vene impeeriumis ning selle osalise lagunemisega (taasiseseisvuvad 18. sajandi lõpus Venemaaga liidetud Poola ja Krimmi khaaniriik).
"Vabariigi esimene aasta" kirjeldabki valdavalt sõjategevust Ukraina steppides, revolutsionääride võitlust keisrivägede ja allumatute röövkasakatega, omavahelisi vastuolusid, keerulisi suhteid krimmitatarlastega jne. Suurt rõhku on pandud ka dekabristide hingelistele siseheitlustele, kui nende ideaalid põrkuvad porises stepis toimuva julma sõja reaalsusega... Mainimata ei saa jätta ka tegevusajale omast õhustikku, sealhulgas kohatist romantismiajastu kirjalikule pärandile omast ülevalt luulelist stiili.
Mulle käesolev lühiromaan oma läbimõeldud alternatiivajaloolise maailma ja ajastu õhustiku tunnetamisega väga meeldis. Kas keskmisele ulmefännile lugeda soovitada julgeksin, ei oska öelda - ilmselt eeldab teksti nautimine ka teatud ajaloohuvi olemasolu. Autor on enda kirjeldatud alternatiivajaloolise maailma mõistmise küll lugejatele mõnevõrra lihtsamaks teinud, seda nii teose alguses oleva kaheleheküljelise "Toimumata jäänud kampaania kroonika" kui ka teksti lõppu paigutatud ülevaatega sellest, milline saatus tabas selle rohkearvulisi tegelasi reaalse ajaloo käigus. Sarnaselt "Vildaka homse kroonikatele" on ka "Vabariigi esimese aasta" sündmustik antud edasi paljude erinevate tegelaste silme läbi, ent eelmainitud teosega võrreldes tundub käesolev siiski (vähemalt mulle) lihtsamaltloetav ja -mõistetav.
No comments:
Post a Comment