Sunday, January 12, 2020

Juha Jyrkäse "Tuliaika"

"Tuliaika" (tõlkes siis "Tuleaeg") on teine minu poolt loetud soomekeelne raamat. Kuna mu soome keele oskus on suuresti latentne ja põhineb valdavalt kaheksakümnendate lõpu ning üheksakümnendate alguse Tallinnas veedetud lapsepõlvest pärit mälestustel, kasutasin "Tuliaika" lugemiseks e-lugerile paigaldatud soome-inglise sõnastikku. Ari Mattila koostatud Simple Finnish to English Dictionary for Kindle maksab Amazonis 3,59 USA dollarit ja on täiuslikkusest kaugusel, suutmata tuvastada soomekeelsete sõnade käändelisi ja pöördelisi vorme, samas on tegu ainsa e-lugeritele paigaldatava soome-inglise sõnastikuga, mida mul võrgust leida õnnestus.

Lühiromaani tegevus toimub aastal 2227. Kliimakatastroofist ja globaalsetest sõdadest räsitud postapokalüptiline maailm on jõudnud omadega taas umbkaudu 20. sajandi lõpu tehnoloogilisele arengutasemele. Kolmeks globaalseks supervõimuks on Ameerika Föderatsioon, Jaapan... ja Soome. Viimatimainitud riik omab mõjualuseid territooriume isegi Lõuna-Ameerikas ja soome keelest on saanud maailmakeel. Helsingi on kliimasoojenemise tõttu mere alla uppunud ja Soome maailmariigi pealinnaks on saanud Hämeenlinna, millest on kujunenud rohkem kui kaheksa miljoni elanikuga metropol. Kuna kliima on selles 23. sajandi tulevikumaailmas tublisti soojenenud ("Hämeenlinna kuumad sügiööd") meenutab tuleviku-Soome õhustik pigem mõnest kaheksakümnendate Hollywoodi märulifilmist tuttavat USA metropoli.

Märulifilmik või koomiksilik on ka lühiromaani sündmustik. Peakangelaseks on Soome eriagent Koivisto, kunagise Soome presidendi kauge järeltulija, kelle soontes voolab muuhulgas ka saami verd. Posttraumaatilise stressi all kannatav keerulise minevikuga "Soome Rambo", kelle ülesandeks on võidelda Soomet ohustavate terroristide ja superkurjategijatega kõikjal maailmas, ning kelle karakter toob taaskord silme ette arhetüüpse "Vietnami veteranist superkangelase" kaheksakümnendate Hollywoodi filmist (ka "Tuliaika" soomekeelse paberväljaande kaanel on ta üsna Sylvester Stallone'i välimusega). "Tuliaika" peamiseks sündmustikuks ongi Koivisto klaperjaht superkurjategijale hüüdnimega Tiikeri (Tiiger), mis viib ta lisaks kodusele Soomele ka Prantsusmaa lõunarannikule ning Amazonase džunglisse, ja maailma päästmine tolle salasepitsuste küüsist.

"Tuliaika" lugemine tekitas kohati samasuguse veidra tunde nagu "Saladusliku tsaari" maailma lood Eesti ulmeautoritelt - natuke üle võlli keeratult ja absurdselt mõjuv "kodukandi-keskne, ent see-eest globaalne" tulevikumaailm + sünged ning tõsised elemendid, mille koosmõju paneb lugeja endalt küsima, on see kõik siis ikkagi mõeldud absurdina või ei. Koomiksiraamatulikule süžeele (superkangelase globaalsete mõõtmetega ajujaht maailma hävitada soovivale superpahalasele) lisanduvad Koivisto sisemaailma ja hingepiinade kirjeldused, mis lisavad pulpilikule sündmustikule tugeva "ugridoomi" kõrvalmaigu. Erinevalt Eesti autorite "Tsaari"-maailmast pole Jyrkäse lühiromaanis eriti põnevaid ulmelisi ideid ega tehnoloogiaid, detailsete seksistseenide rohkus (lisaks vaenlaste tapmisele ja hingepiinades põdemisele leiab Koivisto lühiromaani piiratud mahu juures aega ka muude tegevuste jaoks) meenutab aga hoopis Veskimehe loomingut.

Ulmeliste ideede vähesus, pentsiku retrofuturistliku tegevusmaailma klišeelisus ning üldise õhustiku teatud ebakõlalisus langetavadki "Tuliaika" hinde minu jaoks "3" peale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment