Olen ise Hargla teoseid lugenud juba sellest ajast peale, kui ta veel laiemale üldsusele tundmatu Algernonis ja Marduses avaldatav ulmeautor oli ning ta suuremal või vähemalt määral ulmeks kvalifitseeruv looming on mulle tuttav ("Melchiori"-romaane pole ma näiteks tõesti lugenud). Kui mullu ilmunud romaan "Merivälja" oma kvaliteedilt üsna ehmatavalt mõjus, siis käesolev kogumik tõestab, et Hargla võib head žanriulmet kirjutada küll, kui aega ja tahtmist leiab. Ja seda jätkuvalt paremini, kui teised Eesti ulmekirjanikud.
"Mirabilia saladus"
Käesoleval lühiromaanil pole mingit seost legendaarse krimi- ja ulmeraamatute sarjaga, nagu pealkirja järgi arvata võiks. Science-fantasyks liigituv lühiromaan kirjeldab hoopis üht üsna kummalist, pealtnäha keskaegse arengutasemega maailma, mille taustal aimduvad vihjed arenenud kosmosetsivilisatsiooni mõjudele. Minategelaseks on autor valinud ühe selle maailma feodaali juhmivõitu teismelise poja, kelle pilgu ja seikluste läbi tegevusmaailma avatakse...
"Mirabilia saladust" tuleb kiita nii värvika ja mitmekülgse varjatud tahke täis tegevusmaailma kui ka sõnakasutuse ning tegelaste nimevaliku pärast. Näiteks laulikuid kutsutakse selles maailmas "kärekandlemeesteks" ja nende nimed vihjavad tuntud lauljatele ning bändidele meie maailmas...
"Jõulujõud"
Etnohorroriks oleks seda laastu liigitada vast vale... Lugu ei pretendeeri õudusele, vaid pigem südamlikkusele. Ehk siis selline etnoteemaline üleloomulik lugu. Ja nii lühikese loo puhul ei saa vist sisust põhjalikumalt rääkida, ilma et midagi olulist välja lobiseks.
Korralikult kirja pandud, aga mind jättis kuidagi külmaks.
"Einsteini viimased sõnad"
Alternatiivajaloolise loo motoks on kirjandusloolase James Gunni ingliskeelne tsitaat Isaac Asimovi loomingu stiilist. Näib, et Hargla on "Einsteini viimased sõnad" samuti veidi "asimovlikult" kirja pannud, sest valdavalt koosneb see dialoogist ja tegevust on siin üsna vähe. Mis ei tee lugu kuidagi halvemaks...
Aasta on 1957 ja ajalugu on läinud veidi teisiti kui meie maailmas. Teise maailmasõja ajal on taevasse ilmunud ifod (mida meie tunneme UFO-dena) ja rünnanud teineteise järel nii Nõukogude Liitu kui Saksamaad, tehes sõjale lõpu. Mingit otsest kontakti nendega aga loodud pole ja nii tiirutavad nad sõjast saadik tabamatutena taevas, justkui jälgides Maal toimuvat ja aeg-ajalt ka inimesi röövides.
Loo minategelane pole keegi mu kui Isaac Asimov, endine ulmekirjanik, kes on nüüd keskendunud ifode uurimisele. Lennureisil USA-st Saksamaal toimuvale ifololoogiakonverentsile kohtub ta eaka Albert Einsteiniga... Järgnevatel lehekülgedel võib lugeja kohtuda veel hulga tuntud teadlaste, ulmekirjanike ja muude isikutega, kes selles maailmas mõnevõrra teistsugust rolli mängivad. Nende hulgas on isegi "Novembrivalsist vanal väljakul" tuntud Ray Walgren...
Hea lugu põneva idee ja alternatiivajaloolise maailmaga.
"Penningbütteli kummituse juhtum"
Kummituslugu 19. sajandi Tartut meenutavast kohast, kus loodusseadused toimivad teistmoodi ja mis paistab kuskil alternatiivses maailmas asuvat...
Võimalik, et see tegevusmaailm võiks pikemalt lahti kirjutades päris huvitav olla, ent käesolev 3-4 lehekülje pikkune laast jäi üsna väheütlevaks.
"Tammõküla viljakuivati"
"Clemens Fellinus, Rex Estonicum"
Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.
Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.
"Osariigi presidendi kohtumine"
Viieleheküljeline jutt on vist mõeldud ulmevormis poliitilise paskvillina. Naljakas ei olnud ja midagi muud ma selles ka leida ei suutnud.
"Heliose teoreem"
Lugu kujutab endast filosoofilist SF-i "iidsete tulnukate" hüpoteesi teemal. Kusjuures need "iidsed tulnukad" polegi Hargla loos tegelikult tulnukad... Rohkem sisust rääkida ei tahakski, jäägu see teiste lugejate avastada.
"Heliose teoreem" on üsna korralikult kirjapandud lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb selles loos minu jaoks nagu midagi puudu. Võib-olla on põhjuseks teatud kuivus ja see, et suur osa loost koosneb veidi moraliseerivatest dialoogidest.
"Per homicidum ad astra"
Tuumapungilik ulmekriminull. Tegevus toimub maailmas, kus toimuvad planeetidevahelised kosmoselennud, ent üldine tehnoloogiline arengutase meenutab pigem 1950. aastaid (lintmagnetofonid, mikrofilmid, kirjutusmasinad jne). Loo sündmustiku käivitab astrolaeva Amundsen arvutigiigi (ehk IT-spetsialisti) Yoel Yakovici mõrv, mida laeva pardale saabub uurima inspektor Teofilus Vader...
Sarnaselt kunagisele lühiromaanile "Jõgeva elavad surnud" on autor ka "Per homicidium ad astra" tegelased loonud Eesti ulmefändomis tuntud isikute näol. Ka ma ise olen siin loos täiesti olemas (nooremabi Christoph Snyderi näol). Värvikaid ja naljakaid paralleele reaalsete isikutega leiab käesolevast loost küll vähem kui "Jõgeva elavatest surnutest", põhjuseks ilmselt tegevuskoha ning tegelaskujude (kosmoselaev ja selle meeskond) ning ülesehituse (klassikaline kriminull) teatud piiratus.
Üldiselt ma kriminulle väga ei salli (just neid klassikalisi, mille ainsaks sisuks on mõrvajuurdlus kuskil piiratud aegruumis; moodsamat tüüpi detektiivilugude, mida ulmevormis on kirja pannud näiteks Jim Butcher, vastu pole mul midagi). Ka käesolevas loos oli neid uurija arutlusi teemal "kes-on-mõrtsukas" üsna igav lugeda, samas oli lool õnneks huvitav puänt, mis tõstis ka hinde mu jaoks "3" pealt heatahtlikult antud "4-" juurde.
"Suvitusromaan"
Selle praeguseks juba viie aasta vanuse ja esmakordselt ajakirjas Looming ilmunud lühiromaani puhul võib küsida, et kas see liigitub otsapidi ulmeks või mitte? Autor ise paistab kogumiku "Kolmevaimukivi" eessõnas arvavat, et liigitub küll. Eks siin ole stseene, mida võib pidada paralleelmaailmade vahel rändamiseks või lihtsalt hallutsionatsioonideks-nagu lugeja ise soovib.
Ei saa ka mainimata jätta, et tegu on ilmselt esimese teosega, mille mõni kirjanik on mulle isiklikult pühendanud. Kui Hargla just mu 200-aasta tagust luuletajast nimekaimu ei mõelnud...
Sisust: Tallinnas elav noor kirjanik Ervin läheb Pärnumaal asuvasse turismitallu suvitama, et veidi rahu saada ja pooleliolev romaan lõpuni kirjutada. (Ervini romaanist on toodud ka katkendeid ja see näib olevat järg Hargla enda "Mirabilia saladusele"). Taluomanik on selline vastik ja räpane maamats, ent tema ilus ning nooruslik naine Anna pälvib kiiresti Ervini huvi. Nagu selgub, on huvi vastastikune, ent selle käigus tulevad ilmsiks ka Anna mineviku sünged saladused ja kogu lugu kisub üsna vastikuks...
Tavaliselt mulle väga ei meeldi, kui Hargla tänapäeva Eestist kirjutab. Põhjuseks see, et ta vaatenurk meid ümbritsevale reaalsusele kipub olema nagu veidi elitaarne ja elukauge ning ei anna 21. sajandi Eesti argipäeva mitmekülgset koloriiti väga hästi edasi. "Suvitusromaani" lugedes mul seda probleemi polnud, ehkki kirjeldatud sündmustik (mille absurdsust tunnetab ka peategelane Ervin ise) mõjuks ilmselt usutavamalt, kui peategelase puhkus leiaks Pärnumaa asemel aset näiteks kusagil Gruusia mägipiirkonnas... Aga kokkuvõttes on "Suvitusromaan" selline hoogne, verine, tundeline ja ülepea mõjus tekst, mis on maksimumhinde täiesti ära teeninud.
No comments:
Post a Comment