Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.
Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.
Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...
"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.
Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.
Hindeks kokku "3 +".
No comments:
Post a Comment