Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid"

"Kettmõõgaga mõõdetud maad" lugenutele pole vist vaja käesoleva romaani sisu ega stiili kohta palju rääkida. Teistele teadmiseks, et sisu poolest on "Kui rumalad surid" "Kettmõõgaga mõõdetud maa" otsene järg ja seda koguni sellisel määral, et neid võiks lausa üheks pikaks romaaniks pidada, mis on sarnaselt ühele peategelasele keskelt pooleks lõigatud; romaan kujutab endast ulme erinevate alamžanrite (kosmoseooper, küber- ja aurupunk, postapo ja fantasy) hullumeelset kiire sündmustikuga segu ning süngus ja traagilisus segunevad absurdiga, mis avaldub hästi ka järjekordet metakirjanduslikku sõnamängu sisaldavas pealkirjas, mis sedapuhku teeb kummarduse ühele Nõukogude ajal eesti keeles ilmunud Saksa DV kirjaniku ulmeromaanile.

Ilmselt ongi mõningane tüdimus sellest jaburavõitu tegevusmaailmast ja absurdi/traagika ebakõla peamisteks asjaoludeks, miks mu käsi ei tõuse käesolevale romaanile maksimumhinnet panema. Samas on romaani viimased paarkümmend lehekülge oma süngete transhumanistlike teemadega ikkagi puhas kuld ja hindele "4" tuleb rasvane plussmärk otsa. Kuna sündmustiku otsad siin raamatus suures osas kokku sõlmitakse, võiks ka arvata, et tsükkel jääbki neljaköiteliseks, ehkki päris kindel see muidugi pole.

Ja kaanepilti ei saa muidugi kiitmata jätta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert Silverbergi "Roma Eterna"

Silverbergile omases lobisevas stiilis kirjapandud kollaažromaani sündmustik käivitub aeglaselt, ent lõppmulje sellest raamatust on igati võimas. Kaks romaani, mis mulle "Roma Eternat" lugedes esimesena meenusid, olid Milleri "Kantileen Leibowitzile" ja Robinsoni "The Years of Rice and Salt"-tohutult pika ajavahemiku vältel toimuv ja erinevateks lühemateks alateosteks jaotatud sündmustik, mis peegeldab inimkonna ajaloolist käekäiku. Võrdlus on siiski tugevalt Silverbergi kasuks-kui Robinsoni romaan oli lõppkokkuvõttes lihtsalt üsna tüütu ja Milleri oma sisaldas minu maitse jaoks ülemäära katoliiklikku moraliseerimist, siis Silverbergile mul mingeid erilisi etteheiteid pole.

"Roma Eterna" "koostislugudest" on kõige pöörasem ja eksootilisem vast "The Second Wave"-seikluslik lugu Rooma leegionäride ebaõnnestunud katsest maiade riiki vallutada. Ilmselt meeldib see tekst käesolevas kollaažromaanis mulle ka kõige rohkem. Silverbergile omane stiil domineerib selles loos vast kõige vähen, ülejäänud tekstid aga kipuvad olema just sellised... lobisevad, aeglaselt areneva sündmustikuga, lopsakad ja hedonistlikud, milletaolisi autorilt oodata võiks. Kui näiteks Majipoori maailma juures hakkas see stiil (koos maailmaga) lõpuks mõnevõrra närvidele käima, siis alternatiivajaloo jaoks näib see paremini sobivat, aidates maailma põhjalikumalt lahti kirjutada.

Kokkuvõttes-üks üsna võimas ja meeldejääv visioon.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis