Näib, et pika sarja kuues romaan jääb ka viimaseks-autor tõmbab siin sündmustiku otsad kokku.
Romaani tegevus algab vägagi reaalset maailma meenutavas paralleelmaailmas (hiljem tuleb küll välja, et tegu on järjekordse paralleeluniversumiga, ent algul ei vihja sellele miski). Aasta on 1890 ja eakas maadeuurija Richard Burton on koos oma abikaasa Isabeliga Trieste`is nukrat vanaduspõlve veetmas. (Ka reaalne Burton suri kibestunud mehena ja pealekauba põletas Isabel pärast ta surma ära ta pikaajalise töö, Araabia seksiõpiku mugandatud tõlke "Lõhnastatud aed", kartes, et selle avalikkusele kättesaadavaks muutumine määrib ta kadunud mehe mainet viktoriaanliku avalikkuse silmis.) Ootamatult hakkab aga eaka Burtoni teadvus paralleelmaailmade vahel rändama, oma naise imestuseks toob ta kuuldavale tollele arusaamatu fraasi "kellavärgiga teenrist" ja peatselt tabab teda haigushoog, misjärel ta leiab end paralleelmaailma Londonist aastal 1861 kolmekümne üheksa aasta vanusena. Nagu selgub, on raugastumisest päästetud maadeuurijale antud paralleelmaailmas uus võimalus eluks, ent kõik ei lähe siingi sugugi libedalt-eriti pärast seda, kui Briti peaminister Benjamin Disraeli otsustab pärast tulevikus käinud ajarändurite raporti lugemist riigis konservatiivse diktatuuri kehtestada ja klassivahede põlistamiseks kujuneva keskklassi esindajad koonduslaagritesse kupatada...
Pika romaanisarja kuues romaan mõjub paratamatult veidi väsinult ja midagi jalustrabavalt originaalset siin pole, pigem on tegu lihtsalt viimase, otsi kokku sõlmiva peatükiga. Aga lugeda kõlbab küll...
No comments:
Post a Comment