Pärast romaanisarja neljandas osas kirjeldatud sündmuste lõppu on maadeuurija ja Briti krooni salaagent Richard Burton pühendunud oma kihlatu Isabel Arundelli leinamisele, tuimastades südamevalu oma uue sõbra, poeet Algernon Swinburni seltsis pummeldades ning kummalist sõltuvusttekitavat Saltzmanni tinktuuri tarbides. Paraku ei jäta kummalised sündmused ka sedapuhku Burtonit rahule-teadmata kohast ilmuvad erinevad Jack Vedrutalla-laadsed olendid, kes teda ründavad ja peksavad, karjudes ise seejuures, et teenivad kuninganna Victoriat (mis on absurdne, sest Hodderi romaanis kirjeldatud maailmas on Victoria hukkunud juba aastal 1840 atendaadi käigus). Süvenev sõltuvus Saltzmanni tinktuurist aga paneb Burtoni teadvuse paralleelmaailmade vahel rändama ning oma teiste maailmade alter egode kehadesse asuma. Samal ajal kimbutavad Londonit kummalised ilmastikunähtused, sajab punast lund ja vohab veider eksootiline taimestik... Mingil hetkel saab selgeks, et Jack Vedrutaldade (kelle kehad lahkamistulemuste järgi veidral kombel sealihast koosnevad) taga on ennast tulevikumaailmas sisse seadnud hullunud ajarändur Edward Oxford, kelle reis aastasse 1840 algselt maailmade lahknemise tekitaski. Seega tuleb Burtonil ja ta sõpradel võtta ette ajaränd mitme sajandi tagusesse tulevikku ajamasinaks ümber ehitatud steampunk-õhulaeva pardal...
Juba viimatimainitud idee tundub vähemalt minu jaoks päris originaalsena ja üldse meeldis sarja viies köide mulle märksa rohkem kui neljas. Kui eelmine romaan sisaldas rohkelt vihjeid 19. sajandi õudusklassikale, siis käesolevas romaanis tehakse kummardus kõiksugu sotsiaalsetele düstoopiatele-eelkõige Wellsi "Ajamasinale" (ka Wells ise on romaani tegelaste hulgas, nii nagu Stoker esines neljandas köites), ent näha võib ka selgeid vihjeid Orwellile ning võimalik, et ka Huxley`le.
Muidugi on tegu eelkõige märulirohke ja meelelahutusliku kirjavaraga, mingit süvafilosoofilisust siit otsi ei tasu (ka romaanide pealkirjad vihjavad 19. sajandi inglise sopakatele ehk penny dreadfulidele). Samas on autoril päris huvitav keelekasutus, eelkõige viktoriaanliku kõrgstiili ja kaasaegse plebeilikuma inglise keele erinevuste osas-vähemalt lugedes dialoogi, kus 19. sajandist pärit ajarändur kuuleb kellegi kohta öeldavat "trustworthy cat" ning arvab, et tegu on tulevikus väljaarendatud mõistusliku kassiga, hakkasin ma laginal naerma.
Soovimata romaani sisu kohta rohkem paljastada (jäägu ka tulevastele lugejatele midagi avastada) võin öelda, et lõppkokkuvõttes jättis see mulle hea mulje ja kavatsen kohe ka sarja kuuenda ning viimase osa kallale asuda.
No comments:
Post a Comment