Triloogia esimesest osast jäi tõesti veidi parem mulje, osalt kindlasti seetõttu, et see mõjus märksa värskemalt ja originaalsemalt, käesolevas romaan jätkab täpselt selle stiili ning mingeid erilisi uuendusi ega üllatusi selles ette ei tule, samuti näib kohati, et autor on tegelaste multifilmiliku siblimisega üle pingutanud.
"Ketty Jay lugude" stiil on üldse väga kummaline. "Fireflyd" pole ma näinud, ent midagi äärmiselt filmilikku, kohati Jaapani animesid, kohati Hollywoodi märulit meenutavat on selles ülikiires ja hingetõmbepausideta tegevustikus tõesti (võib vast ilma spoilerdamata öelda, et "The Black Lung Captaini" lõpposa meenutab kangesti mingit suvalist Hollywoodi märulifilmi). Samas on tegelaste ja nende motiivide käsitluslaad suhteliselt küüniline, nii Ketty Jey meeskonna kui ka selle aeg-ajalt kummalisi õilsushooge ilmutava kapteni näol on tegu alkoholilembeste heidikutega, kes jäägitult positiivsete kangelaste staatusest suhteliselt kaugele jäävad. Samuti torkab silma traagilise ja koomilise elemendi segamine-nii vahelduvad Ketty Jay meeskonnaliikmete süngetele minevikusaladustele pühendatud leheküljed justkui komöödiafilmist pärinevate stseenidega piloodi heitlusest teda kiusava hiiglasliku kaslasega või Frey poolt ära kasutatava kõrgest soost neiu tragikoomilistest katsetest rahutut hulgust enda ning oma aristokraatliku elu külge köita. Kõik need elemendid moodustavad üsnagi omapärase koosluse.
No comments:
Post a Comment