Raamatu eesti keelde tõlkimine on vene ja poola keelt mittevaldavale eesti lugejale kindlasti oluliseks teeneks ning seejuures on kohutavalt kahju, et Sapkowski edasise eestindamisega Tiritamme poolt olevat lood kuuldavasti halvad. Pisiasjade, nagu näiteks kaanepildi, kallal võib muidugi norida-pealkirjas esinev mõõk on ikkagi kõnekujund, mitte reaalne võlumõõk vms relv.
Pean tunnistama, et ka mulle meeldis kogumik "Viimane soov" veidi rohkem, ent "Ettemääratuse mõõga" üle virisemiseks pole samuti põhjust. Kogumiku lood on huvitavad, keerulise ülesehituse ja ettearvamatute lahendustega.
"Võimalikkuse piir"
"Jääkild"
Loo peamiseks plussiks on Aedd Gynvaeli eriliselt kurjakuulutav õhustik. Mis puutub hingekraapivusse, valusse, masendavusse jne, siis mida pole, seda pole. Tavaline armukolmnurk, mille osalistel on tänu oma teatud erinevustele tavainimestest veidi teistsugused mõtted ja probleemid. Loo hindeks "4" tugeva plussiga.
"Igavene tuli"
"Pisut ohvrimeelsust"
Tõesti kummastav ja segadusttekitav lugu-algab nagu "Väikese merineitsi" žanriulmeline paroodia, keerab siis kirjelduseks inimkonna kokkupõrkest tundmatu veealuse rassiga ja lõpeb nukravõitu armastusloona, mis erinevalt "Jääkillus" kirjeldatust lugedes tõesti südamesse läks. Sapkowski näib olevat autor, kes suudab lugejat pidevalt üllatada, enesekordamist ega ettearvatavust talle küll ette heita ei saa.
"Ettemääratuse mõõk"
"Midagi enamat
No comments:
Post a Comment