Tegu on mingi rollimängu ümberjutustusega. Sellest võis aru saada juba siis, kui tegelased nimetasid oma luureretke "ekspiks" ja üks tegelane oli ristitud Tartu rollimängukeskuse Nurg järgi. Tänusõnad lühiromaani lõpus vaid kinnitasid seda arvamust. Meenub, et Karen Orlau kirjutas omal ajal samuti mingi mängu lühiromaaniks, seda küll fantasy laadis.
Ei meeldinud mulle väga Orlau omaaegne tekst ja ausaltöeldes ei meeldi väga ka Merese oma. Tekitas sarnaseid tundeid nagu eelarvustajaski, jättis kuidagi külmaks. Kindlasti polnud minu jaoks tegu vene ulme mõjudega, mille suhtes mul mingeid eelarvamusi pole, pigem jäi süžee segaseks ja tegevusmaailm ning tegelased liiga pinnapealseteks, et neile kaasa elada. Mingi veidra postapokalüptilise maailmaga oli igatahes tegu, nii võis ühest lõigust välja lugeda. Hindeks siis kokku "3+".
P. S. "Mine pekki!" ja selle fraasi variatsioonid on noorema põlvkonna seas kaunis levinud vandumine, pole vaja just paljude inimestega suhelda, et seda tähele panna.
Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Kaelani vaakumis"
Usun, et eelmisel aastal ilmunud Maniakkide Tänava loo "Euromant" järge pole selles loos just lihtne ära tunda. Peategelased on samad, ent tegevus toimub lähituleviku küberpunk-Tartu asemel kosmoses. Maa on tuumasõjas hävinud, inimkond kolinud Kuule ja Marsile, limuktulnukad aga püüavad sisuliselt inimeste massihauaks muutunud elamiskõlbmatut Maad oma elupaigaks muuta. Inimestele see ei meeldi ja nii möllabki Päikesesüsteemis kosmosesõda. (Minu jaoks meenus "Euromant" just seoses naispeategelase nimega Sirts, misjärel õnnestuski tuvastada, et tegu on mainitud loo järjega.)
Esmaarvustaja kiidusõnadega tuleb nõustuda ja hindeks tugev "4". Loo süžee kiskus lõpupoole küll ülemääraseks maailma- ja universumipäästmiseks, ent ju see siis oli taotluslik. Autoritele igatahes tuult tiibadesse ja jääme ootama nördinud kisa teemal, et "tegu pole kirjandusega"...
Siim Veskimehe "Kerge on olla jumal"
Loo pealkiri vihjab muidugi Strugatskite klassikalisele ulmeromaanile "Raske on olla jumal" ja eks siin seda progressorluse ning eri arengutasemel tsivilisatsioonide kokkupuute teemat muuhulgas samuti käsitletakse. Tegu on science-fantasyks liigituva looga, milles võime näha vihjeid autori kunagisele romaanile "Pilvelinnuste ajastu langus" ja teistele sama maailma käsitlevatele tekstidele. Ega sisust siinkohal pikemalt rääkida tahakski, kes tahab, loeb ise.
Ehkki Veskimehe looming on minus viimastel aastatel vastukäivaid tundeid tekitanud, käesolev jutt mulle meeldis. Hea ulmejutu elemendid-mastaapne maailmanägemus, põnev sündmustik jne on siin olemas. Oma nõrku külgi-puist dialoogi, psühholoogiat ning keskeakriisis reaalteadlaste targutusi on autor sedapuhku vältida suutnud, keskendudes põhiliselt maailmaloomisele ja sündmustikule, mis on ta tugevamateks külgedeks.
Tea Roosvaldi "Pime aken"
Kummalise ideega jutu, mis žanriliselt peaks vist õuduseks liigituma, peategelaseks on noor naine, kes suvises Tallinna vanalinnas teadmata kadunud kallima jälgi ajades müstilistesse sündmustesse satub...
Lugu nagu väga ei kõnetanud mind ja ideegi oli imelik, ent samas oli see täitsa korralikult kirja pandud, sellest ka hinne. Kolme Roosvaldi teksti lugemise järel võin öelda, et tegu on äärmiselt "pehmetele" teemadele keskendunud naiseliku naisautoriga, kes eelistab lugude tegevuskohana kaasaja Eestit ja põimib realistlikku sündmustikku müstilisi elemente. Kõigis kolmes loos on suur roll naiselikel tunnetel, purunenud suhetel, emadusel jne. Teised kaasaegsed eesti naisautorid nagu Meres või Lätte jätavad Roosvaldiga võrreldes ikka väga "karmi" mulje. See pole mõeldud kiituse ega laituse, vaid lihtsalt sedastusena. Kohalikus valdavalt meestest koosnevas ulmefändomis teeb see populaarseks saamise ehk raskemaks, ent oma niši täidab kahtlemata ära.
Ülle Lätte "Puskarimees"
Looga "Udriku küla naised" hiilgava ulmedebüüdi teinud autorilt oleks oodanud paremat tekst, kui see jutt väljasurevast Kesk-Eesti(?) külast ja külalähedases metsas tegutsevast salapärasest puskariajajast, kelle otsa kohalik külamees juhtumisi komistab. "Udriku küla naistele" omast hoogsat gorest sündmustikku ja musta huumorit siin eriti pole, pigem annab tooni päevakajaline sotsiaalkriitika maaelu allakäigu teemal. Lugu on iseenesest talutavalt kirja pandud, külarealismina oleks ehk tegu kvaliteetse kirjandusega, ulmena on pigem igav. Hindeks kokku "3-".
Rein Raua "Võimsalt voolab Olemise jõgi"
Ilma selle õnnetu "puändita" oleks lugu mult ilmselt "3" kätte saanud-paistis nagu sellise seiklusliku keskpärase fantasyloona. Ent kogu sündmustiku taandamine arvutimänguks mõjub aastal 2012 tõesti, nagu esmaarvustaja maininud, kulunud pöördena. Meenuvad Simpsoni ja Barkeri sajandivahetuse paiku kirjutatud sarnasele ideele ülesehitatud lood. Ehk siis keskpärane sündmustik ja äärmiselt mannetu puänt.
Marcus Kaasi "Mitte millegi prints"
Jah, lugeda see saaga üldiselt kõlbab, ent niimoodi järjejutuna avaldamine pole hea mõte. Eelmised osad pole mul praeguseks veel täiesti meelest läinud ja hinne on antud tervikut, mitte konkreetset katkendit silmas pidades.
James Granti "Viirastuslik rügement"
Mulle lõppkokkuvõttes meeldis ja just eelarvustaja mainitud detailse ajaloolise tausta tõttu. Üleloomulik osa... njah, polnud midagi vapustavat, aga ei häirinud ka, ehkki õuduslood pole just mu lemmik ulme-alamžanr. Loo näol on tegu tüüpilise 19. sajandi kirjandusega-kõvasti romantilisi looduspilte Šotimaalt, Põhja-Ameerikast ja mujalt, veidi pateetiline dialoog jne, ent oma aja kontekstis on lugu hästi teostatud ning kõlbab tänapäevalgi lugeda. Veidi ebausutav tundus peategelase leplik suhtumine oma külalise käitumisse, eriti, mis puudutas Cullodeni lahingu teemat-šotlased peaksid ju ikka suhteliselt temperamentsed inimesed olema.
Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=82190
No comments:
Post a Comment