Gregory Keyesi "Newton's Cannon"

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Lüüli Suuki ja Manfred Kalmsteni "Elekter meie vahel"

Manfred Kalmsteni "Igavese talve piiril"

Poeetiline ja hämaravõitu õhustikuga laast, mis meenutab natuke sama autori juttu "...Tuli on igavene", ent on sellest märksa erootilisema sisuga.

Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Seitse saavad äratatud"

Pastlafantasy tegevus toimub õhustikult Muinas-Eestit meenutavas Maavallas. Suhteliselt lühikeses loos on olemas nii huvitav omamütoloogia kui ka omapärane pseudoarhailine keelekasutus. Maksimumhindest jääb siiski midagi puudu, aga "4" on lugu kahtlemata ära teeninud.

Manfred Kalmsteni "Leidlaps. Hateri lugu"

Järjekordne Kalmsteni lugu, milles põimitakse Muinas-Eestit meenutavat õhustikku skandinaavia mütoloogiaga. Sedapuhku teemaks siis haldjate kasulapsena kasvanud inimnooruki lugu, mis meenutab natuke Poul Andersoni "Murtud mõõka", ainult et erinevalt Andersonist kirjeldab Kalmsten haldjaid üsnagi ebameeldivate tegelastena. Haldjamaal elavate inimeste kohta kasutab autor sõna "männelikh", mis vähemalt minu jaoks seostus mitmete folkmetallibändide esitluses tuttava rootsi rahvalauluga "Herr Mannelig".

Lüüli Suuki "Elekter meie vahel"

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Võimas tekst, sedatüüpi pastlafantasy (NB! Termin pole irooniline ega halvustav) valdkonnas vist parim tekst, mis mulle seni ette on sattunud.

Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Neimaristsed"

Fantasylaast ravitsejanõiast Arinast ja tema suhetest ülejäänud külarahvaga.

Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"

Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.

Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki "Naasmine igaviku väravale"

Loo "Igaviku väravale" järg, mille keskmes on toormaagia maailma naasmise tagajärjed.

Midagi täiendavat selle loo kohta öelda polegi, mulje oli enam-vähem samasugune nagu esimesest osast.

Lüüli Suuki "Mis ei tapa, teeb tugevaks"

Suuki loomingu puhul torkab silma väga erinevate teemade käsitlus ja erinevate stiilide valdamine - kui näiteks "Vikatimeest" ja "Elektrit meie vahel" võinuks pidada kahe erineva autori poolt kirjutatuks, siis käesolev lugu on hoopis kolmandast ooperist.

"Mis ei tapa, teeb tugevaks" pole otseselt halvasti kirjutatud, aga kogu see 23. sajandi maffiasõdade kirjeldus ei sisaldanudki nagu suurt midagi peale kiire tegevuse ja märuli.

Manfred Kalmsteni "Mõõgad ristatud ― igaveseks!"

Erootilise kallakuga fantasylugu kummalisevõitu ususõjast väljamõeldud maailmas.

Lüüli Suuki "Sloughbury avantüür"

Kummalisel retrofuturistlikul Inglismaal (nt üheaegselt on kasutusel tsepeliinid ja hõljukid) toimuva tegevusega lugu algab kriminullivõtmes - Yorki politseiuurija Clement jälitab sarimõrvarit, kes eemaldab ohvritelt südameid... Kui ma autori nime ei teaks, oleksin selleks pakkunud Jekimovit - nii tegevusmaailma kui ka pealkirja pärast.

Üldiselt täiesti korralik lugu, aga mis kummalise mulje jättis, oli politseitöö kirjeldus - sõltuvus linnadevahelisest ühistranspordist (teise linna põgenenud mõrtsuka jälitamiseks pidi ootama järgmisel hommikul väljuvat tsepeliini), täielik infovahetuse puudumine teise linna kolleegidega jne. Kui peategelane olnuks eradetektiiv või pearahakütt, oleks toimuv vast loogilisem olnud.

Manfred Kalmsteni ""Ema südant...""

Kalmsten on üldiselt selline ulmeautor, kelle loomingus kosmoseteemat eriti ei kohta. Käesolev lugu kuulub erandite hulka, kujutades tähtedevahelist viikingikultuuril põhinevat tsivilisatsiooni. Lisaks veel organiseeritud religiooniks arendatud vanagermaani usund (umbes nagu Harrisoni ja Holmi "Risti ja vasara" triloogias) ja kosmilised ususõjad selle erinevate sektide vahel. Iseenesest huvitava ja parajalt hullumeelse ideega lugu, aga maksimumhindest jäi minu jaoks midagi puudu.

Lüüli Suuki "Vikatimees"

Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.

Lüüli Suuki "Igavese armastuse nimel"

Töötlus kogumiku "Elekter meie vahel" avaloost "Igavese talve piiril".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Dracula külaline" (koost. Jüri Kallas)

Ambrose Bierce'i "Kummitusmaja"

Suhteliselt väheütlev õuduslugu kodusõja-eelsest USA-st.

Robert Louis Stevensoni "Häälte saar"

Päris huvitav fantaasialugu ühest praeguseks kadunud ühiskonnast ehk Hawaii Kuningriigist 19. sajandi lõpus, veidi enne selle annekteerimist USA poolt. Maailmast, kus toimib havai rahvapärimustest tuttav maagia ja kohalik kultuur seguneb järjest enam Lääne mõjudega (arveldamine dollarites). Loo ajaloolis-geograafiline taust on isegi huvitavam kui selle fantastiline pool, ehkki viimaselgi polnud eriti viga.

H. G. Wellsi "Kummalise orhidee õitsemine"

Päris huvitav hubase õhustikuga viktoriaanlik õuduslugu, mis on liiga lühike, et selle sisust pikemalt rääkida.

Arthur Macheni "Valge pulber"

Lugu juristiks saada soovivast noorest briti härrasmehest, kellel ülemäärase õppimise tagajärel tervisehädad tekivad ja kellele arst raviks üht teatud valget pulbrit kirjutab. Mulle meeldis.

Jack Londoni "Tuhat surma"

Londoni "ametlik" (tasustatud) kirjanduslik debüüttekst seob endas seikluslikku merelugu ja surnute elluäratamise temaatikat. Natuke rabedavõitu, aga igava looga tegu polnud.

Arthur Conan Doyle'i "Mäng tulega"

Loo pealkiri ja temaatika tulid mulle tuttavad ette ning meenus, et olin selle "Hirmu ja õuduse juttudes" ilmunud vana tõlget lugenud. Mälestus loost oli üsna hägune, ent millegipärast oli seejuures meeles, et tegu oli põneva looga. Praegu üle lugedes ei tundunud samuti halb.

Lafcadio Hearni "Yuki-Onna"

Loo temaatika ja õhustik meenutavad Richard Gordon Smithi eesti keeleski ilmunud raamatut "Jaapani legendid". Sarnaselt Hearnile oli Smithki britt, kes kolis 19. sajandi lõpus Jaapanisse elama. Erinevalt Smithi legendidest, mida peetakse pigem üleskirjutatud folklooriks, liigitatakse Hearni tekste puhtaks ilukirjanduseks ja need on seega ka Baasi-kõlbulikud.

Jaapani tondijuttude temaatika on mulle alati huvi pakkunud ja ka käesolev lugu pole paha, jäädes küll maksimumhinde saamiseks liiga fragmentaarseks.

F. Marion Crawfordi "Sest veri on elu"

Itaalia kolkakülas toimuv lugu seob endas vampiiri- ja kummitusloo elemente.

Sära tõlked on üldiselt head, aga kahe varauusaegse Euroopa monarhi nimedega on siin mööda pandud: Prantsuse kuningat Francois I-t ei nimetata eesti keeles Francis I-ks ega Saksa-Rooma keisrit Karl V-t Charles V-ks.

John Buchani "Astarte hiis"

Lõuna-Aafrikas toimuva tegevustikuga õuduslugu, mis mulle oma "iidse kurjuse" temaatika poolest millegipärast natuke Lovecrafti meenutas. Hindeks "4-".

Algernon Blackwoodi "Ülekanne"

Omanäoline psühholoogiline õuduslugu elutust nurgast ühe Inglise häärberi aias ja "energiavampiirist".

E. F. Bensoni "Tõugud"

Ühes Itaalia villas toimuva sündmustikuga õuduslugu mõjub oma vanusele vaatamata üsna võikalt ja ka lõpupuänt on sellel päris originaalne.

William Hope Hodgsoni "Hüljatud laev"

"5".

Bram Stokeri "Dracula külaline"

"4".

Henry S. Whiteheadi "Džambii"

Hämaravõitu õuduslugu, mille tegevus toimub autorile omaselt Kariibi mere saartel ja mis toetub sealsele mütoloogiale.

H. P. Lovecrafti "Õudus Red Hookis"

"4".

Robert E. Howardi "Zambebwei kuu"

"Zambebwei kuu" on Howardi loomingule omane märulirohke õudukas, mille kangelane klaarib tumedate jõududega arveid relvade ja toore musklijõu abil. Loo tegevus toimub USA lõunaosariikides ja selle peakangelane suundub pärast läänerannikul elatud kolme aastat tagasi koju, et päästa oma varem teadmatult kadunuks kuulutud armsam...

Väga pulpilik tekst ja tänapäevases mõistes "poliitiliselt ebakorrektne" ka. Üldiselt mulle need Howardi seikluslikud õudukad meeldivad, samas näiteks "Assurbanipali leek" ja "Põrgutuvid" jätsid omal ajal parema mulje kui käesolev lugu - aga võib-olla ka lihtsalt seetõttu, et olin ise noorem ja loetu mõjus mulle värskemalt.

Edith Whartoni "Pühakutepäeva eel"

Igavapoolne lugu leskprouast, kes oma Connecticuti häärberis müstilistesse sündmustesse satub. Minu meelest kuidagi liiga argine lugu, salapärast õhustikku ja õõva jäi hea hirmuloo jaoks liiga väheks.

Frederick Cowlesi "Kaldensteini vampiir"

Sarnaselt antoloogia "Dracula külaline" avaloole, Bierce'i "Kummitusmajale", lugesin ka Cowlesi lugu antoloogiast teist korda, kuna olin mõlema loo tõlgetele varem Reaktoris keeletoimetuse teinud. Mõlemal juhul valdas mind lugusid vanema ingliskeelse õuduse esindusantoloogiast leides teatav üllatus - kui Bierce'i lugu tundus visandlik ja mittemidagiütlev, siis Cowlesi oma mõjus oma klišeeliku vampiiritemaatika käsitluse (isegi 1938. aasta kohta) poolest iseenda paroodiana.

Mõlemat lugu teist korda üle lugedes jäi mu arvamus Bierce'i loost samaks, ent Cowlesi loo autoritutvustus andis mulle võtme seda lugu paroodiana lugedagi ja ehk just seetõttu jäi teisel lugemisel sellest mulle mõnevõrra parem mulje. Lugu inglise reisimehest, kes 1933. aasta suvel Lõuna-Saksamaal rännates oma rumalusest salapärase Kaldensteini krahvi lossi külastama läheb, ongi ilmselt irooniliselt kirja pandud ja sellisena päris korralik lugu. Sarnaselt Stokeri "Dracula külalisele" torkab silma, et vanemate briti õuduskirjanike jaoks oli isegi Lõuna-Saksamaa eksootilisevõitu ja võõrapärane, "idaeuroopalik" koht, ühel pulgal Rumeeniaga. Ja ehkki Cowlesi loo tegevus toimub mõned kuud pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal, on siin seda riiki kirjeldatud toreda ja briti turistidele sõbraliku kohana ning mistahes viited poliitikale puuduvad.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ken Liu "Speaking Bones"

Kokku üle 3500 lehekülje paksune romaanitetraloogia ja minu kui lugeja ühine rännak Võililledünastia esindajate ning teiste Liu loodud tegelastega on siis lõpuks läbi saanud. Ilmselt ka lõplikult, sest neljanda romaani lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku.

Mida siis kokkuvõttes selle saaga kohta öelda? Võimas ja monumentaalne tetraloogia, mille puhul ei saa mööda minna asjaolust, kui detailselt ning usutavalt on tegevusmaailm kirja pandud - lugedes tekib tunne, justkui rändaksid ise ringi Dara saarestikus või Ukyu-Gondes, laseksid oma pilgul libiseda üle sealsete maastike ja maitseksid kohalikke väljamõeldud toite. Moodsa fantasy kontekstis on Liu triloogia üsna helgetooniline ja läbinisti positiivseid tegelasi sisaldav - ehkki on raske öelda, kas tegu on üldse fantasy'ga, nagu ma ka "The Veiled Throne'i" arvustuses mainisin.

Maksimumhindest jäi tetraloogia viimases köites minu jaoks siiski midagi puudu - ehk oleksin oodanud midagi natuke teravamat ja ootamatumat.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Ken Liu "The Veiled Throne"

Raske öeldagi, kas "Võililledünastia" saaga näol on üldse tegu fantasy'ga - käesolevas, sarja kolmandas romaanis olid ainsateks otseselt üleloomulikeks elementideks toimuvaid sündmusi suunavate Dara jumalate omavahelised vestlused, kõike muud sai selgitada "vanahiina tehnoloogiavidinate" ja tegevusmaailma looduse abil.

Üldiselt meeldis mulle rohkem kui teine osa, igati võimas romaan, kus lisaks seiklustele leidus arutlusi ka tõsistel teemadel (erinevate kultuuride kokkupuuted ja konfliktid, ajalooline mälu jne) ja isegi restoranidevahelise võitluse teema oli päris huvitavalt kirja pandud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jaagup Mahkra "Must vend"

"Must vend"

Autori loomingut mõnevõrra tundes eeldasin, et sellise pealkirjaga lühiromaani tegevus toimb kuskil Aafrika džunglites või USA lõunaosariikides, aga tegemist on hoopis dekadentliku hõnguga science-fantasy'ga kummalises võõrmaailmas elavast aadlikust, kelle kinnisideeks on oma surnud armastatu mistahes hinnaga tagasi võita. Rohkem "Musta venna" kohta eriti rääkida ei tahakski, kes tahab, loeb ise. Värvika ja fantaasiarohke võõrmaailma ning dekadentliku õhustiku tõttu väärib käesolev lühiromaan kahtlemata maksimumhinnet.

"Matilda"

Temaatika poolest sama autori "Aafrika nõidadega" haakuv lühiromaan algab justkui moodsa Tarzani- või Mowgli-loona... Rohkem selle sisust eriti rääkida ei saagi, sest see oleks spoilerdamine.

Hinde osas kõhklesin algul "4" ja "5" vahel, olgu siis "4+".

"Hõimu toitja"

Düstoopilises tulevikus antakse "ühiskonnaga rahulolematutele" võimalus minna maapakku kriidiajastusse, üle 4000 aasta enne sündmust, mis hävitas dinosaurused. Ajarändurid ei tohi pagendusse kaasa võtta relvi ega muid esemeid. Ühest sellisest pagulasest ja tema isiklikust kättemaksuihast ühe konkreetse türannosauruse vastu käesolev lühiromaan räägibki...

Kokkuvõttes võib öelda, et "Hõimu toitja" on igati põnev ürgaegne ulmeseiklus. Saurustesse puutuva vastu pole ma ise kunagi väga sügavat huvi tundnud ja ilmselt just seetõttu mõjus see kriidiaegne maailm oma erinevate sauruseliikide ja nende omavaheliste suhete osas mulle üsna värskelt ning huvitavalt.

"Hundid kütivad öösel"

Fantasymaailmas hargnev kriminullilik lühiromaan oli kogumiku "Must vend" neljast tekstist minu meelest kõige nõrgem, aga võib-olla lihtsalt seetõttu, et krimižanr mind absoluutselt ei tõmba, ka ulmekuube pakendatud kujul mitte. Ei olnud ka nii paha, et "kolmest" madalamat hinnet anda, lihtsalt polnud mu maitse.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Laurent Binet' "Civilizations"

Käesoleva prantsuse autori alternatiivajaloolise romaani ja selle ingliskeelse tõlke olemasolu kohta sain teada vikipeediat kerides. Kuna idee tundus huvitav, otsustasin ka ühel hetkel vastava e-raamatu osta ja lugema hakata.

Idee poolest meenutab "Tsivilisatsioonid" natuke Tarlapi "Lõhestusjoont", ehkk on stiili ja teostuse poolest hoopis teisest ooperist. Romaan koosneb fiktiivsetest kroonikakatketest, erakirjadest jne. Lahknemispunkt reaalsest ajaloost on aasta 1000 paiku, kui Gröönimaa avastaja Erik Punase tütar Freydis Eiriksdottir põgeneb pärast Islandil sooritatud kuritegu oma kaaskonna Lõuna-Ameerikasse ja viib sealsete põliselanikeni raua ja hobuste kasutusoskuse ning Euroopa päritolu nakkushaigused, mis muudavad neid nende suhtes immuunsemaks. Kui Kolumbus aastal 1492 Kariibi merele jõuab, leiab ta eest juba veidi arenenuma ühiskonna, mille liikmed vangistavad tema ja ta meremehed ning röövivad ta laevad. Ja nii randub inkade valitseja Atahualpa juhitud ekspeditsioon aastal 1531 Lissabonis, mida on äsja laastanud hukatuslik maavärin...

Autori teadmised 16. sajandi aja- ja kultuuriloost on üsna mitmekülgsed (korra mainiti küll ajaloomüüdiks liigituvat väidet, nagu oleks Kolumbuse eesmärk olnud Maa ümmargususe tõestamine, aga see võis olla konkreetse tegelase ekslik arusaam) ja tekstis võib kohata erinevaid tolleaegseid ajaloolisi isikuid, kes selles muutunud reaalsuses uuelaadset rolli mängivad. Ilmselt tasukski seda romaani soovitada peamiselt ajaloohuvilisematele lugejatele. Mulle üldiselt meeldis, aga maksimumhindest jääb nagu midagi puudu - ehk häiris teatud kuivus või visandlikkus, samuti käis Atahualpa käsi tehnoloogiliselt arenenumas Euroopas liigagi hästi...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis