J. G. Ballardi "Neljamõõtmeline luupainaja"

"Aja hääled"

Kurjakuulutava õhustikuga lugu, milles on juttu nii epideemiliselt levivast ülemäärast magamist põhjustavast ja lõpptulemusena surmavast tõvest, geneetilistest katsetustest loomadega kui ka kosmosest saabuvatest signaalidest universumi lõpu kohta. Hoolimata päris õnnestunult loodud apokalüptilisest õhustikust jääb lugu paraku hämaralt ähmaseks ega jõua eriti kuhugi välja.

"Mürakoristaja"

Kummaline absurdsevõitu tulevikumaailm. Kuuldava muusika on asendanud alateadvusele mõjuv ultrahelimuusika ja lisaks on avastatud, et mistahes müra jätab endast maha nähtamatu saaste, mille likvideerimisega tegelevad spetsiaalsed mürakoristajad. Lugu keskendub kokaainisõltlasest endisele ooperidiivale ja tummale mürakoristajast noorukile...

Loo ulmelised ideed olid oma jaburuses päris omapärased ja lugu polnud ka halvasti kirja pandud, aga jättis mind tervikuna üsna ükskõikseks.

"Ülekoormatud mees"

"4".

"Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile"

"4".

"Aja aed"

"4."

"Liivast puur"

Poeetiline ja süngetes toonis lugu marsiliiva alla maetud ja hüljatud Canaverali neemest ning üksikutest inimestest, kes seal endiselt elavad. Lugu on ilmunud kõigest aasta pärast esimest mehitatud kosmoselendu ja ilmselt just seetõttu esinevad siin üsna omapärased arusaamad kosmonautika tulevikust (peategelaste jälgitav konjunktsioon). Meeleolult meenutas lugu natuke Bradbury loomingut.

"Vahitornid"

Lugu algab kuidagi uimaselt, aga muutub lõpupoole põnevamaks. Kogu see paranoiline õhustik ja reaalsuses kahtlemine meenutab natuke Dicki loomingut.

"Chronopolis"

"5".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Jack Vance'i "Draakonite isandad"

Vance'i esimese eestikeelse raamatu ilmumine on kahtlemata oluline sündmus. Kogumiku kolm lühiromaani käsitlevad tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt taandarenenud tulevikuühiskondi, kahe esimese lühiromaani tegevus toimub võõrplaneetidel, kolmanda oma Maal. Kõigis neis esinevad värvikad ja võõrad kultuurid, mida kirjeldades on Vance seejuures jäänud oma kiretuvõitu stiili juurde, end tegelastest justkui distantseerides ja mitte neile ülemäära kaasa elades. Kõik kolm lugu olid minu meelest viieväärilised, ent kõige rohkem meeldis neist mulle kolmas, "Viimane linnus". Eraldi tuleks ka ära märkida Raul Sulbile iseloomulikult ülipõhjalikku, 22-leheküljelist järelsõna Vance'i elust ja loomingust.

"Draakonite isandad"

"5".

"Imetegijad"

Kogu see keskaega tagasi langenud kosmosemaailm oma veidrate kommete ja "sõjanõidusega" jättis päris võimsa mulje. Jah, Vance'i stiil on tõesti kiretu - kõike toimuvat kirjeldatakse nagu neutraalse kõrvaltvaataja seisukohast, autor ei ela tegelastele eriti kaasa ja ka lugejal on kaasaelamine raske tekkima. Aga ulmeliste ideede ja maailma osas on "Imetegijad" igati tipptasemel lühiromaan.

"Viimane linnus"

Võimas lugu. Teatud paralleelid tekkisid nii Wellsi "Ajamasina" kui ka hiljuti loetud Rosny-vanema "Maa hukuga". Ma ei tea, palju stiili osas tõlkes kaduma läks, igatahes on tõlkija püüdnud Vance'i ulmelisele sõnavarale eestikeelseid vasteid leiutada (nt "joositõllamine").

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Arthur C. Clarke'i ja Stephen Baxteri "Ajaodüsseia III: Esmasündinud"

Triloogia kolmas osa muutub järjest liucixinilikumaks - Esmasündinute korduvad katsed inimkonda kõrgtehnoloogiliste relvadega hävitada ja inimkonna sisemised arengud ning muutumised selle pikaajalise ohu taustal. Ent nagu ka eelarvustajad on maininud, ei puudu romaanis ka ajalooteema, mis domineeris triloogia esimeses osas.

Romaanil polnud väga vigagi, ent nagu ka ülalpool mainitud, jäi see kohati liiga fragmentaarseks, samuti ei suutnud autorid triloogiat korralikult ära lõpetada - viimases peatükis jääb kõik justkui pooleli ja see lubaks nagu veel üht järge või järgesid.

Eraldi kiidaksin tõlget, mis oli parem kui triloogia esimesel ja teisel köitel. Peale ühes lauses esinenud "muinasnorra keele" mulle rohkem vigu silma ei torganud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Soome ulme 3" (koost. Arvi Nikkarev)

Maarit Leijoni "Laanekuuse juure all"

Alva-nimeline eraklik naisterahvas töötab ühes Soome väikelinnas koduhooldajana ja ta klientideks on valdavalt eakad ning dementsed isikud. Loo alguses kirjeldatakse detailse naturalismiga Alva tööpäevi ja tema kliente, kes on (ühe erandiga) üsna vastikud nõdrameelsed. Sündmustiku arenedes hakkab ühe enam selgeks saama, et Alva pole päris tavaline inimene, ja siin tulebki ulmeline element mängu...

Üsna meeldejääv lugu, ehkki pean tunnistama, et Leijoni ajaloo- ja Venemaa-teemalised lood meeldisid mulle üldiselt rohkem.

Maarit Leijoni "Koristaja"

Sarnaselt loole "Laanekuuse juure all" on ka siin peategelaseks ebameeldivat, ent vajalikku tööd tegev isik - Elias Kaski, kellele kuulub laipade ja kuriteopaikade koristamisega tegelev ettevõte. Laibakoristajate kirjus ja multikultuurses kollektiivis valitseb omalaadne esprit de corps - kolleege kaitstakse igal võimalusel ja nende kiusajatega klaaritakse julmalt arved. Kuni ühel päeval satub Kaski taas kokku naisega oma minevikust...

"Koristaja" ainsaks ulmeliseks elemendiks oli peategelase telepaatiline suhtlus loomadega ja ausaltöeldes jättis see jutt mulle pigem põneviku kui žanriulmeka mulje. Aga polnud üldse paha. Tõlkel polnud üldiselt viga, aga sarnaselt loole "Koristaja" torkas mulle siin silma sõna "tulema" soomepärane kasutus (nt lauses "Sinust on tulnud suur mees").

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Maskide tants"

Omapärane fantaasialugu rändnäitlejatest, mille keskmes on mineviku mäletamine ja süütunne minevikus toimunud asjade pärast. Mulle meeldis.

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Neljas põrsas"

Küberpungilik lugu lähituleviku Mehhikost, mille on üle võtnud ameeriklased. Kohalikud elanikud on sunnitud ellujäämiseks kriminaalseid teid kasutama ja võitlema lobo'deks kutsutud halastamatute korravalvuritega. Loos on rohkelt hispaaniakeelseid väljendeid, räägitakse ka mingisugusest el Murost ehk Müürist (viide USA-Mehhiko piirimüürile?).

Reeta Vuokko-Syrjäneni "Mida tegime klassimatkal"

Saami mütoloogiast inspireeritud etnoõuduslugu, mille peategelaseks on Lapimaale tööle tulnud noor Helsingi õpetajanna. Mulle meeldis ja eeskätt Lapimaa õhustiku tõttu.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

"Lumetüdruk" (koost. Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk)

Kristi Reiseli "Ma valin 6 grammi"

Millitaarulmena algav lugu on üks neist tekstidest, mille sisust ei saa ilma spoilerdamata ülemäära palju rääkida. Kõlbas täitsa lugeda.

Timo Talviku "Zen-tri-fuuga"

Natuke noorteulmelik lugu apokalüptiliste sündmuste (enamiku inimeste Maalt kadumine ja amfiibtulnukate invasioon) käigus kokku sattunud kahest noorest inimesest, kes ootamatult supervõimed omandavad. Kõlbas täitsa lugeda.

Veiko Belialsi "Koonemani õnn"

Päris hästi välja tulnud dark fantasy žanris lugu. Pigem pehmema ja südamlikuma stiili poolest tuntud autor on ilmselgelt üritanud kirjutada midagi keskmisest süngemat ja julmemat ning teatud määral on see ka õnnestunud, ehkki nt Martini või Abercrombiega võrreldes mõjub lugu ikka väga leebelt. Kokkuvõttes on lõpptulemus aga siiski hea, sellest ka hinne.

Urmas Nimetu "Meie kaevu oli lihtne kukkuda"

Erootilise kallakuga õudusjutt kuhugi Eesti maakohta kolinud perekonnast ja veidratest sündmustest, mis hakkavad aset leidma seoses nende õuel paikneva vana kaevuga. Polnud üldse paha lugu.

Krafinna "Ei laps, ei lind"

Täitsa omapärane linnafantaasia.

Siim Veskimehe "Lumetüdruk"

Üllatavalt korralik lühiromaan. Autor on suutnud mitmeid tema loomingule omaseid halbu jooni (pikad ühetaolised dialoogid, maailmavaateline targutamine) suures osas vältida ja lühiromaan sisdaldab ka (taaskord autorile pigem mitteomaselt) õhustikku loovaid võõrmaailma kirjeldusi. Muus osas Veskimees nagu Veskimees ikka, paljudele autori loomingule iseloomulike joontega.

Mairi Lauriku "Kaks kätt ja süda"

Sellest pastlafantasy'ks liigituvast loost jäi mulle kuidagi rabe mulje. Talupoegadest külaelanikud löövad nagu muuseas pidevalt tagasi võluvõimeid omavate elukutseliste sõdalaste rünnakuid, kes on just nende küla oma sihtmärgiks valinud - ei tundunud usutav. Samas otseselt halb lugu ka polnud, hindeks kokku "3+".

Häli Kivisilla "Siidisärki-kuldakörti"

Lühiromaani tegevus algab kuskil 19. sajandi lõpu Eesti maapiirkonnas (natuke meenus sama autori lugu "Harjusk") ja kipub alguses venima ega jäta eriti huvitavat muljet. Pärast minategelase põrgussesattumist läheb lugu aga korralikult käima. Hoolimata põrguteemadest ja erinevatest kuraditest ma seda lühiromaani kuidagi süngeks ega tumedaks pidada ei suuda, kui kohatised erootilised sugemed välja jätta, siis sobiks minu meelest ka lastele lugemiseks.

Meelis Krafti "Teisel pool maski"

Loo temaatika meenutas natuke Krafti varasemat lugu "Hüvasti, sõbrad" - koolikiusamine ja selle üleloomulik ning kole karistus. Õudusloona päris korralik.

Koidu V. G. Ferreira "Ahelmurdjad"

Lühiromaani tegevus toimub suletud linnas, kus inimeste üle valitseb inimverd joov tulnukrass. Mingeid arenenud tehnoloogiate kirjeldusi loos ei leidu, nii et algul on isegi raske aru saada, kas tegu on teadusliku fantastika või fantasy'ga. Loo arenedes hakkab maailma ja toimuva kohta rohkem selguma...

Tegevusmaailmal ja üldisel õhustikul polnud väga vigagi, aga autori katse paternalistlikult meelestatud tulnukrassi suhtes mingit sümpaatiat tekitada jättis vähemalt mind lugejana täiesti külmaks. Kui ikka aastasadu teise mõistusliku rassi üle valitsed, aga ei vaevu tollele isegi selgeks tegema, mis su eesmärk täpselt on, jääb üle vaid iseennast süüdistada. Lühiromaani hindeks kokku "3+".

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Andrius Tapinase "Hour of the Wolf"

Andrius Tapinas on populaarne Leedu teleajakirjanik ja ulmehuviline, kes on tõlkinud leedu keelde Tolkieni "Sõrmuste isanda" ja Pratchetti raamatuid. "Hundi tund" on tema debüütromaan ja ühtlasi aurupunk-tetraloogia "Auru ja kivi saaga" esimene köide. Järgnevaid köiteid minu andmetel kahjuks inglise keelde tõlgitud pole, nii et nende lugemiseks tuleks ära õppida leedu keel või kasutada masintõlke abi. Leedus näib see tetraloogia üsna populaarne olevat - hiljuti külastasin Vilniuse raamatupoodi, kus müügil olevatest kõvakaanelistest leedukeelsetest ulmeraamatutest torkasid lisaks Tolkienile ja Martinile silma just Tapinase omad.

Romaani tegevus algab aastal 1870. Vene impeerium on pankrotis, ka Alaska müümine ameeriklastele pole piisavalt raha sisse toonud. Rotschildide pankuridünastia teeb venelastele ettepaneku loovutada vastutasuks võlakustutuse eest endale kaks linna - Vilniuse ja Tallinna. Tehing saab teoks ja mainitud linnad liidetakse Rotschildidele alluva vabade linnade Allianssiga, kuhu kuuluvad ka Praha, Krakow ja osa Konstantinoopolist.

Aastaks 1905 on maailm hoopis teistsugune meile ajaloos teadaolevast - taevas liiguvad prometeeliumi-nimelist gaasi kasutavad hiiglaslikud õhulaevad, tänavatel sõidavad auruliikurid, toimib alkeemia. Romaani keskne tegelane on Vilniuse legaat (linnas turvalisust tagava leegioni ülem) Antanas Sidabras, kes peab vahetult enne linnas toimuvat tippkohtumist tegelema erinevate ohtude sasipuntraga, mille seas on nii Mila-nimelist tüdrukut jahtivad Praha vitamandid (tehislike eluvormide loojad), Tsaari-Venemaa eriteenistused kui ka salapärane sarimõrvar. Seikluslikule süžeele lisandub värvikas pilt alternatiivajaloolisest Vilniusest ja selle kirevatest asukatest.

"Hundi tunni" näol on tegu pigem seiklusliku ja meelelahutusliku aurupungiga, mida võiks võrrelda näiteks Mark Hodderi loominguga. Midagi väga tõsist siit oodata ei tasu, aga ajaviiteks päris hea.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Robert A. Heinleini "Kangelaste tee"

Romaani fantasyosa oli üsna puine (ja kui see oli paroodiana mõeldud, polnud see naljakas) ja ega ka järgnev mind eriti vaimustada suutnud. Ühiskonnakriitika oli samuti üsna ajast ja arust, nii et kokku selline kehvapoolne Heinlein.

Tõlkest võis leida erinevaid vigu - nt empress pole siiski eestikeelne sõna ja originaalis 1963. aastal ilmunud romaanis nimetati minategelast "nooreks punkariks", ehkki see subkultuur tekkis veidi hiljem ja sõnal punk on inglise keeles natuke laiem tähendus.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis