Wednesday, August 20, 2025

J. G. Ballardi "Neljamõõtmeline luupainaja"

"Aja hääled"

Kurjakuulutava õhustikuga lugu, milles on juttu nii epideemiliselt levivast ülemäärast magamist põhjustavast ja lõpptulemusena surmavast tõvest, geneetilistest katsetustest loomadega kui ka kosmosest saabuvatest signaalidest universumi lõpu kohta. Hoolimata päris õnnestunult loodud apokalüptilisest õhustikust jääb lugu paraku hämaralt ähmaseks ega jõua eriti kuhugi välja.

"Mürakoristaja"

Kummaline absurdsevõitu tulevikumaailm. Kuuldava muusika on asendanud alateadvusele mõjuv ultrahelimuusika ja lisaks on avastatud, et mistahes müra jätab endast maha nähtamatu saaste, mille likvideerimisega tegelevad spetsiaalsed mürakoristajad. Lugu keskendub kokaainisõltlasest endisele ooperidiivale ja tummale mürakoristajast noorukile...

Loo ulmelised ideed olid oma jaburuses päris omapärased ja lugu polnud ka halvasti kirja pandud, aga jättis mind tervikuna üsna ükskõikseks.

"Ülekoormatud mees"

"4".

"Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile"

"4".

"Aja aed"

"4."

"Liivast puur"

Poeetiline ja süngetes toonis lugu marsiliiva alla maetud ja hüljatud Canaverali neemest ning üksikutest inimestest, kes seal endiselt elavad. Lugu on ilmunud kõigest aasta pärast esimest mehitatud kosmoselendu ja ilmselt just seetõttu esinevad siin üsna omapärased arusaamad kosmonautika tulevikust (peategelaste jälgitav konjunktsioon). Meeleolult meenutas lugu natuke Bradbury loomingut.

"Vahitornid"

Lugu algab kuidagi uimaselt, aga muutub lõpupoole põnevamaks. Kogu see paranoiline õhustik ja reaalsuses kahtlemine meenutab natuke Dicki loomingut.

"Chronopolis"

"5".

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, August 13, 2025

Jack Vance'i "Draakonite isandad"

Vance'i esimese eestikeelse raamatu ilmumine on kahtlemata oluline sündmus. Kogumiku kolm lühiromaani käsitlevad tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt taandarenenud tulevikuühiskondi, kahe esimese lühiromaani tegevus toimub võõrplaneetidel, kolmanda oma Maal. Kõigis neis esinevad värvikad ja võõrad kultuurid, mida kirjeldades on Vance seejuures jäänud oma kiretuvõitu stiili juurde, end tegelastest justkui distantseerides ja mitte neile ülemäära kaasa elades. Kõik kolm lugu olid minu meelest viieväärilised, ent kõige rohkem meeldis neist mulle kolmas, "Viimane linnus". Eraldi tuleks ka ära märkida Raul Sulbile iseloomulikult ülipõhjalikku, 22-leheküljelist järelsõna Vance'i elust ja loomingust.

"Draakonite isandad"

"5".

"Imetegijad"

Kogu see keskaega tagasi langenud kosmosemaailm oma veidrate kommete ja "sõjanõidusega" jättis päris võimsa mulje. Jah, Vance'i stiil on tõesti kiretu - kõike toimuvat kirjeldatakse nagu neutraalse kõrvaltvaataja seisukohast, autor ei ela tegelastele eriti kaasa ja ka lugejal on kaasaelamine raske tekkima. Aga ulmeliste ideede ja maailma osas on "Imetegijad" igati tipptasemel lühiromaan.

"Viimane linnus"

Võimas lugu. Teatud paralleelid tekkisid nii Wellsi "Ajamasina" kui ka hiljuti loetud Rosny-vanema "Maa hukuga". Ma ei tea, palju stiili osas tõlkes kaduma läks, igatahes on tõlkija püüdnud Vance'i ulmelisele sõnavarale eestikeelseid vasteid leiutada (nt "joositõllamine").

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis