Romaani peategelane ja olukord, millesse ta on sündmustiku käivitudes sattunud, on suuresti nagu copy-paste "Kronošütistist" - pensioneerunud ja lahutatud Eesti sõjaväe veltveebel, kes on varem sattunud politsei huviorbiiti seoses ööklubikaklusega ja armastab jahipidamist ning eraklikku elu keset metsi. Sedapuhku pole küll tegemist ajarännaku, vaid millegi muuga, aga sellest ma siin detailsemalt rääkima ei hakka. Niipalju võib vast öelda, et "Verihambulise" inspiratsiooniallikaks on suuresti anglosaksi eepos "Beowulf", mida on ka iga peatüki alguses tsiteeritud.
Ühelt poolt on selliseid muinasaja hõnguga fantaasiaseiklusi igati tore lugeda, aga veatu romaaniga pole kaugeltki tegu. Liiga palju on sedasama maailmavaatelist aasimist, mis "Kronošütistiski", ka lõpp tuli kuidagi liiga järsku, romaani võinuks pikemaks kirjutada.
