Andrei Samoldini "Kalifaadi viirastused"
"5."
Tim Horneti "Kuningatütre vari"
Üks seda tüüpi küberpungilugudest, mille tegevus keskendub kolmemõõtmelises virtuaalreaalsuses toimuvale fantasy-MMORPG-le. Algne idee pole muidugi just kõige originaalsem, sarnaseid asju on kirjutatud palju ja palju (Lukjanenko ja Tad Williamsi romaanid meenuvad esimestena), ent seni peamiselt võrguajakirja Reaktor lugejatele tuntud autoril on selle vana idee lüpsmine päris hästi välja tulnud... kasvõi Disney muinasjutumaailmade iroonilises võtmes kasutamine või mõningad praegusel hetkel päevakajaliselt mõjuvad teemad, millest siinkohal pikemalt rääkimine spoilerdamiseks liigituks. Ehk siis kokkuvõttes päris korralikult väljakukkunud lugu.
Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "Mobilis in Mobili"
Alustaksin ehk tõdemusest, et ilmselt kuulun ma viimase Eesti kirjandushuviliste põlvkonna hulka, kelle lapsepõlve sisustasid 19. sajandil kirjutatud seklusjutud. Igavatel üheksakümnendate lapsepõlveaastatel oli meelelahutusvõimalusi võrreldes tänapäevase ajaga vähe ja selleks sobisid suurepäraselt ka raamatud, mis kirjutatud rohkem kui sada aastat enne mu sündi. Mõistagi oli üheks selliseks kirjanikuks ka Jules Verne, kelle loomingu pastišši ja ühtlasi eellugu romaanidele "20 000 ljööd vee all" ning "Saladuslik saar" (esimest neist kahest ei suutnud ma isegi lapsena kordagi otsast lõpuni läbi lugeda, teine oli aga üheks lemmikraamatuks, mida risti-rästi eri kohtadest loetud ja lehitsetud sai) käesolev jutt endast kujutabki. Ehk siis lugu tehnikahuvilisest India väikeriigi printsist Dakkarist, kellest pärast 1857. aasta ülestõusu mahasurumist saab oma ajastu kõrgtehnoloogiline terrorist, kes kapten Nemo nime all oma Nautiluse-nimelise rammi ja elektrimootoriga varustatud allveelaevaga maailma meredel Briti laevu uputades surma ning paanikat külvab.
"Mobilis in mobili" räägib loo sellest, kuidas kapten Nemost sai kapten Nemo.. kuidas 1851. aastal tutvus baltisakslasest insenerikalduvustega Vene luuraja Oskar von Stamm Afganistanis India aadliku Dakkariga ja mis neist kahest edasi sai. Loo näol on tegu Verne'i pastiššiga ja seda ka stiili poolest (mitte küll pikkuse, sest Verne oleks samal teemal ilmselt paarisajaleheküljelise romaani kirjutanud). 19. sajandi India ajaloo teemal on autorid ilmselgelt kõvasti uurimistööd teinud, samas tuleb tunnistada, et verne'ilik stiil mõjub tänapäeval üsna kuivalt ja puiselt... pole päris see autor, keda veel 21. sajandil kopeerida. Vahepeal kiskus veidi igavaks, aga lõpplahendus tõstis hinde kokkuvõttes siiski "4" peale.
Marek Liinevi "0,01 protsenti"
Loo algus mõjub erakordselt tüütult - kaks tehisintellekti tõttu tööst ilma jäänud ajakirjanikku istuvad kahekesi baaris, joovad ja kiruvad lehekülgede kaupa moodsat maailma, mõtlevaid masinaid, transhumanistlikke uuendusi, Elon Muski meenutavat poolrobotist hullu miljardäri jne... Loed ja mõtled, et sellist progressivastast kibestumust ei leia isegi Tiit Tarlapi viimastest teostest. Õnneks ei esinda Liinevi tegelased (ilmselt?) siiski päriselt autori enda vaateid ja kui ennast sellest algusosa baaridialoogist läbi pressida, läheb lugu huvitavamaks ning ka autoripositsioon muutub neutraalsemaks.
Loo esimest neljateistkümmet lehekülge hindaks "2-ga", ülejäänud teksti "4-ga", kokku siis "3+".
Martin Leisi "Ajastutruudus"
Lugu jutustab fiktiivses Viidupea mõisas (mis tekstis sisalduvate vihjete järgi peaks asuma Lääne-Virumaal) esinevast naiskoorist ja koorilaulja Kärdiga aset leidvatest veidratest sündmustest. Ega detailsemalt sellest (žanriliselt kuhugi fantasy ja õuduse vahepeale jäävast) loost ilma spoilerdamata rääkida saakski. Minu meelest omanäoline ja üsna õnnestunud debüütlugu.
Kristi Reiseli "Gurmee tee"
Pentsikult omapärane lugu kosmosemaailmast, mille kultuuris on kulinaariasse puutuv ülioluline ja vat et elu ja surma küsimus. Ja ei, pealkirjas esinev homonüüm ei viita äärmiselt hõrgule joogile, nagu enne lugemist arvasin, vaid ühel võõrplaneedil asuvale "pühale teerajale", mida kokast peategelane omalaadse palverännaku käigus läbida üritab.
P. S. "Täheaja" kahe viimase numbri (kliimanumbri ja käesoleva jutuvõistluse oma) küljenduslikud ning tekstikujunduslikud eksperimendid tekitavad minus (nagu kuuldavasti paljudes teistes lugejateski) sügavat hämmastust. Lisaks kaheveerulisele küljendusele, mittekronoloogilistele sisukordadele (mida leidub küll ka varasemates "Täheaegades") ning eri suurusega šrifti kasutamisele ühel ja samal leheküljel on Reiseli loo puhul tegu juba teise looga selles uue formaadis (eelmine oli Belialsi jutt kliimanumbris), mille viimased paar lõiku on lõpust maha kaksatud ning teise kohta topitud. Midagi nii veidrat pole ma oma pika ulmelugemiskogemise jooksul veel kohanudki.
Karri Tiigisooni "Kullake"
Trööstitus küberpunktulevikus, mis pärineks justkui William Gibsoni 1980. aastate loomingust (klassiühiskond, endale neuroliideste paigaldamist ja muid transhumanistlikke modifikatsioone lubada saavad privilegeeritud rikkad jne), ent mõjub sellest hoolimata ka aastal 2023 üsna päevakajaliselt, aset leidev muinasjututaolise süžeega lugu. Noh, et hulgub pruudi juurest välja visatud vaene noormees hiiglaslikus metropolis ja saab endale ootamatult kaaslaseks ühe imelise masina, kes tema elu korda lubab teha...
Jutuvõistluse-"Täheaja" teistest tekstidest haakus Tiigisooni loo temaatika natuke Liinevi omaga, ainult et masinate ülemvõimu asemel oli tema loos suurkorporatsioonide ülemvõim. Tiigisooni lugu mõjus sümpaatsemalt, tuleviku linnamaastiku kirjeldused aitasid õhustikku luua. Samas jääb maksimumhindest siiski midagi puudu - ehk oodanuks ma loost midagi enamat kui lihtsalt küberpunk-maailmas toimuvat imemuinasjuttu.
Piret Frey "Pööriöö"
Žanriliselt on seda jaanipäevamaagiast kantud lugu veidi keeruline liigitada... päris õudusega pole tegu, pigem lihtsalt üleloomuliku looga. Minu silmis on "Pööriöö" suureks plussiks just poeetilised kesksuve-kirjeldused ja kolmest Frey seni ilmunud loost meeldib see mulle kõige rohkem.
Lüüli Suuki "Vikatimees"
Vikatimehest kui "antropomorfsest personifikatsioonist" on fantasyautorid kirjutanud päris palju. Erinevalt näiteks Pratchetti või Anthony vastavasisulisest loomingust pole Süüki jutt humoorikas, vaid romantiline ja natuke sentimentaalne. Üldiselt pole sentimentaalsus ulmes päris minu rida, aga käesolev lugu koos oma metakirjanduslike vihjetega (Clarke'i "Piranesi" on mulle tuttav raamat, aga Haigi "Kesköö raamatukogu" mitte) jättis päris toreda mulje.
Manfred Kalmsteni "Igaviku väravale"
Skandinaavialiku õhustikuga fantaasialugu, mille tegevus näib toimuvat samas maailmas "Täheraua saaga" omaga ja mida võiks kirjeldada kui fantasy-maailma paigutatud "Stalkerit". Ehk siis lugu ekspeditsioonist (ehk autori sõnastuses ja veidi irooniliselt mõjuvalt "kvestist") toormaagiaga saastunud territooriumile, mille eesmärgiks on igavese elu lätete otsimine. "Täheraua saagale" omast eepilist traagilisust ja kargust siin loos küll päriselt polnud, aga lugeda kõlbas ikka.
No comments:
Post a Comment