Häli Kivisilla "Juhtumised Pahura Jumala baaris"
Lugu liigitub žanriliselt vist science fantasy'ks ja selle tegevus toimub jumalate akadeemias, kus õpitakse galaktikate, päikesesüsteemide ning planeetide loomist. Olulist rolli mängib loos selle pealkirjas mainitud baar, kus nii jumaltudengitele kui ka nende õppejõududele lõõgastumas käia meeldib...
Äärmiselt fantaasiarikas ja oma lühiduse kohta ka mastaapne lugu. Maksimumhindest jääb minu jaoks siiski midagi puudu, ent "4" on sellele kindlalt garanteeritud.
Joel Jansi ja Laura Loolaidi "Moskva hääl"
Tehnoloogilise kallakuga alternatiivajalooline lugu mõnevõrra teistsugusest Nõukogude Liidust, mida valitseb raadiosidele toetuv tehismõistus. Loo tegevus toimub talvises Kagu-Eestis ja selle sündmustik on nähtud läbi kaheteistaastase poisi Ürmo silmade. Loo käigus avaneb tegevusmaailma taust ja lugeja saab teada, miks kirjeldatud maailm on arenenud täpselt selliseks, nagu see on...
"Moskva hääl" on kirja pandud naiivsevõitu seiklusliku lasteulme võtmes, samas on autorite ideebaas üsna lennukas ja võimas. Väga tõsiselt seda lugu vist võtma ei peakski, aga "4" on see vähemalt minu meelest kindlalt ära teeninud.
Rait Piiri "Raha ei tunne maailmavaadet"
Süngetes toonides küberpungiliku loo tegevus toimub Suur-Tallinna metropolis aastal 2066. Maailma vaevavad majanduraskused, automatiseerimisest tingitud tööpuudus ja antibiootikumidele resistsentsed nakkushaigused. Venemaa on vallutanud enamiku Eesti territooriumist, mis on nimeliselt tunnustamata Eesti Autonoomse Rahvavabariigi kontrolli all, Eesti Vabariik piirneb vaid Suur-Tallinna metropoliks muutunud Harjumaaga, mis püsib vaid NATO liitlasvägede ja ÜRO rahukaitsevägede toel. Loo keskmes on rühm töö kaotanud endisi Suur-Tallinna politseinikke, kes on otsustanud oma haigete lähedaste päästmiseks kasvõi jõudu kasutades uut tüüpi antibiootikume hankida...
"Raha ei tunne maailmavaadet" on autorile omaselt hoogne ja verine lugu, milles on pandud rõhku tegevusmaailma detailsele kirjeldamisele nii poliitika kui ka tehnoloogia (muuhulgas relvastusse puutuva) osas. Hindes pole kahtlustki.
Karri Tiigisooni "Q-ketas"
Ideerohke lugu, mida arvustades tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui palju selle sisust ilma spoilerdamata välja tohib lobiseda. Sürrealistlikuvõitu klaustrofoobses tegevusmaailmas toimuva quest'ina alanud lugu osutub kokkuvõttes millekski muuks... ja enne lõppu keeratakse sellele veel täiendav vint peale. Põlvkonnalaevade lugusid peale Hargla "Gondvana laste" eesti ulmest nagu väga ei meenugi... Tiigisooni lugu on küll märksa keerulisem ja tekitab muuhulgas seoseid Liu Cixini looga "The Wandering Earth".
Küsitavusi loos küll leidus. Näiteks see, et miks pidi uuele planeedile pääsema üksainus isik - elujõulise koloonia loomise seisukohast üsna halb lahendus. Või et kuidas emotsioone mitteomav arvuti lõpuks nii härdameelseks muutus? Algaja autori debüütloo ideed ja ambitsioonid on vast tugevamadki kui teostus, ent kokku tuleb hindeks igatahes aus "4".
Marek Liinevi "Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses"
Kõrbemaailmas toimuv sürreaalsevõitu ja hallutsinatsiooniline quest, mis algul pigem fantasy't meenutab, ent lõpuks ka SF-ile iseloomulikke jooni omandab ning mille tegelik mõte ilmneb alles lõpuosas. Hulk eksootilisi kirjeldusi, veidraid elukaid ja kitšiga piirnemist. Eriti dialoogides torkab silma arhailis-pateetilise ja tänapäevase ametlikuvõitu keelekasutuse segamine - pole aru saada, on see olnud taotluslik või mitte.
P. S.: silmatorkava kirjaveana tuleb ära mainida Kreeka mütoloogiast tuntud põrgukoera Kerberose nimekuju (Gerberos). Sarnaselt teistele käesoleva "Täheaja" lugudele on ka Liinevi tekstis rohkelt komavigu, ent toimetamisse puutuvat ei saa otseselt autori süüks panna.
Jaagup Mahkra "Doktor Hartley orjad"
Loo (mille esialgne pealkiri oli kurjade keelte jutu järgi mõnevõrra poliitiliselt ebakorrektsemalt kõlav "Doktor Hartley neegrid") tegevus toimub Ameerika kodusõja eelses Louisianas. Täpset tegevusaega pole loos mainitud, vihjete järgi (dagerrotüüpia mainimine) peaksin selleks 1840. aastaid. Lugu on esitatud Joseph Reedi nimelise noormehe minajutustusena, kes saabub külalisena oma kauge sugulase doktor Hartley mõisa keset metsikut Louisiana soomaastikku. "Hullu teadlase" kalduvustega orjapidajast Hartley maavaldus on kui üksik tsivilisatsiooni eelpost keset metsikut Louisianat ja nagu selgub, ei piirdu peategelasi ähvardavad ohud ainult ennast soodes varjavate põgenenud neegerorjade ning metsloomadega, vaid Hartley mõisas toimuvad ka hoopis fantastilisemad ja süngemad asjad...
Mahkra teeb siin loos seda, mida ta kõige paremini oskab - aimab järele vanade seiklusjuttude stiili. Minajutustuse vorm, kus sündmustik on edasi antud 19. sajandi ameeriklase pilgu läbi, annab ajastuomase stiili kasutamiseks sobiva ettekäände ja siin loos on tõesti kõike seda, mida vanades seiklusjuttudes - karm seikluslikkus, tänapäeval naiivselt süütuna mõjuv armastusliin ning paras kogus rassismi. Viimatimainitud asjaolu võib loo lugemise "poliitkorrektsemate" lugejate jaoks ehk ebameeldivaks muuta, ent kindlasti pole see autori jaoks eesmärk omaette, vaid pigem aimab ta lihtsalt ajastuomast stiili kõigis selle tänapäeval veidralt mõjuvates nüanssides mõnuga järele (19. sajandile iseloomulik rassism pole niivõrd tulist vihkamist õhutav, kuivõrd patroneeriv ja justkui muuseas rahulikult muu teksti sisse põimitud). Kindlasti soovitaksin Mahkra lugu kõigile neile ulmefännidele, kellele vanadele seiklusjuttudele iseloomulik stiil meeldib. Minu jaoks pole igatahes maksimumhindes kahtlustki.
Elo-Mall Toometi "Teist teed"
Fantasylugu, mille tegevus näib toimuvat kuskil "sõdade, nälja ja katku ajal" (16.-18. sajandil) Eesti sootaguses külas.
Kenasti kirja pandud lugu, aga mind isiklikult eriti ei kõnetanud.
Meelis Krafti "Terminal Borealis"
Krimihõngulise ulmeloo peategelaseks on kosmiline mõrvauurija Blake Tobias, kes saab ülesandeks lahendada Jupiteri ja Saturni vahelises kosmilises ruumis paiknevas Terminal Borealise astrolaboris asetleidnud kadumisjuhtum...
Klassikalised kriminullid kui žanr ehk tekstid, mille kogu sündmustik keskendub mõrvajuurdlusele isoleeritud keskkonnas, mulle üldiselt ei meeldi. Ka Krafti tekst näis algul selles suunas tüürivat, ent lõpupuänt jättis meeldiva ja ka ulmelises mõttes hea mulje, mistõttu "Terminal Borealis" on minu meelest hinde "4" ära teeninud.
Joel Jansi ja Jaagup Mahkra "Läbi musta kivi"
Palverännaku ehk hadži kirjeldus tuumasõjajärgsesse Mekasse on autoritel minu meelest hästi välja tulnud ja neil on kaasautoritena õnnestunud ühendada oma tugevad küljed - tehnoloogiaalane teadlikkus Jansi ning geograafiaalane silmaring Mahkra poolt. Tulemuseks on eksootilises keskkonnas toimuv kõrgtehnoloogilise taustaga postapokalüptiline seikluslugu, mis on vaieldamatult maksimumhinde ära teeninud.
Tõnis Hallaste "Noa teritamine"
Pigem piiripealseks ulmeks liigituv lugu võib olla omas laadis päris hästi teostatud, ent mitte minu "tassike teed". Neid asjaolusid kokku võttes tundub "3" õiglase personaalse hindena.
Mia Lisette Tamme "Maha müüdud hinged"
Noore autori (autoritutvustuse järgi praegu 17-aastane, nii et umbkaudne arvutus annab sünniaastaks 2003 või 2004) debüütloo tegevus leiab aset aurupungilikus fantaasiamaailmas, mille õhustik meenutab mõnevõrra viktoriaanlikku Inglismaad ja kus kõikvõimas Kirik on ära keelanud reaalselt toimiva maagia. Ehk siis natuke Philip Pullmani "Kuldset kompassi" meenutav maailm (teokraatia, 19. sajandi tasemele takerdunud tehnoloogiline arengutase), ent erinevalt mainitud autori teostest pole Tamme loos kirjeldatud maailmal midagi tegemist meie reaalse maailmaga ei geograafia ega ajaloo osas. Lugu räägib aristokraatlikust perest pärit kasuõe ja -venna sehkendamistest maagiaga ning nende keerulistest omavahelistest suhetest. "Maha müüdud hinged" on ilmselgelt suunatud autori eakaaslastele ehk liigitub pigem noortekirjanduseks. Lisaks Inglismaad meenutavale õhustikule torkavad tugevad anglomõjud silma ka näiteks isiku- ja kohanimede puhul, mille tähenduse mõistmine eeldab inglise keele oskust.
Ilmselgelt pole ma lugejana üldse selle loo sihtgrupp ja seda asjaolu peegeldab ka hinne, ent "3-l" on siinkohal tubli plussmärk taga. Noor autor on loo kallal kõvasti vaeva näinud, siin on nii läbimõeldud süžee, kirjeldused kui ka detailne taustamaailm. Debüütloo kohta kahtlemata tubli saavutus ja loodetavasti jätkab Tamme kirjutamist ka edaspidi.
No comments:
Post a Comment