Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...
Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul.
Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.
"Lumenaised"
"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust.
"Ebapüha Graal"
"4".
"Hukatuslik kohtumine Lankhmaris"
Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile.
Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile.
No comments:
Post a Comment