Antoloogia sisaldab kümmet Vene autorite ulmelugu, millest kaks pärinevad perestroika ajast ja ülejäänud kaheksa 21. sajandi algusest.
Enne antoloogia lugemahakkamist olin kuulnud kommentaari, et võrreldes eelmiste Belialsi koostatud vene keelest tõlgitud ulmejuttude antoloogiatega on käesolevas rohkem meeleheidet, ängi ja lootusetust, nii et alapealkirjaks võiks olla pigem "Ängi päevad". Üldjoontes oli see ka tõsi - lugude meeleolu näib kõikuvat mõõdukast süngusest totaalse ahastuseni. Minu lemmiktekstiks antoloogias oli abikaasade Belašide lühiromaan "Lõõmav juuni", millele sai ka ainsana maksimumhinne antud.
Aleksandr Batšilo "Maja künkal"
Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põgenejatele kuskil Venemaal, sisaldades rohkelt ängi, räpasust ja absurdisegust meeleheidet...
Eriti ei meeldinud, hindeks "3+".
Vitali Abojani "Surmaja"
Postapokalüptiline düstoopia, mille sisust pikemalt rääkida ei tahakski. Lugeda üldiselt kõlbas.
Tatjana Tomahhi "Roosi süda"
Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste pealetung... ja pime tüdruk nimega Roosi, kes selles linnas ehtepoodi peab. Linnaelanike suhtumine võimuvahetusse tõi meelde Strugatskite "Marslaste teise invasiooni".
Millegipärast eriti sügavalt see lugu mind ei kõnetanud.
Aleksandr Belaši ja Ljudmila Belaši "Lõõmav juuni"
Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevuse paigutamine "täpsustamata lääneriiki". Kas on selle põhjuseks olnud siis nõukogudeaegsete autorite vähesed teadmised välismaailma kohta/olematud reisimisvõimalused või tsensuuriga seonduv - ent selliste tegevuskohtadega tekste on idanaabrite juures ikka kirjutatud ja nagu näitab käesolev lühiromaan, kirjutatakse neid ka tänapäeval edasi. "Lõõmava juuni" sündmustik areneb Maeni sadamalinnas, mis paikneks justkui kuskil Lääne- või Lõuna-Euroopas. Tegevusajaks tänapäev, ehkki tekstis on millegipärast ka aurulaevu mainitud. Lühiromaani peategelaseks on sopaajakirjanik Enguerrand, kes ajab suvisesse põrgupalavusse mattunud linnas mõistuslikest mereolenditest rääkiva loo jälgi...
Kliimamuutuste teema käib "Lõõmavast juunist" üsna tugevalt läbi ja põrgulikult palavatesse suvedesse puutuv mõjub praegu aktuaalsemaltki kui lühiromaani ilmudes tosina aasta eest. Palavalt suvise õhustikuga kirjandusteosed on mulle millegipärast alati meeldinud ja Maeni kirjeldused koos merekoletiste invasiooni teemaga moodustavad "Lõõmavas juunis" nauditava ning koherentse terviku.
Maria Galina "Ja kõik puud aedades"
Järjekordne postapokalüptiline lugu, milles inimkonna on sedapuhku hävingu äärele viinud inimkuju võtvate mõistuslike taimede invasioon...
Eriti ei meeldinud.
Andrei Lazartšuki "Pimedusest"
Eelmine arvustus tõstis mu ootused käesoleva loo osas suhteliselt kõrgele ja ideegi tundus huvitav, ent kahjuks pidin loos pettuma. Sündmustik algas aeglaselt ja venivalt, sisaldades hulgaliselt mõttetud ballasti nt laulusõnade näol. Vahepeal jõudis tekst juba huvitavamaks minna (need eelarvustaja kritiseeritud košmaaride kirjeldused olid vast loo põnevaim osa), ent lõpuks suubus lugu segasusse ja nõretavasse emotsionaalsusse, suutmata õieti kuhugi välja jõuda.
Andrei Stoljarovi "Uks teiselt poolt"
Sürreaalsevõitu lugu veidra võõrmaailma invasioonist, mis ilmutab end algselt veidrate unenägudena. Ulmelised kirjeldused olid huvitavad, samas oli autor (minu maitse jaoks) pööranud kohati liialt tähelepanu tegelaste hingevaludele ja ängile.
Aleksandr Matjuhhini "Kauge meloodia"
Lugu algab süngetes toonides - üheksakümnendates eluaastates pime ja jalutu eideke ootab oma räpases toakeses lebades surma, kui äkki teatakse raadios tulnukate invasioonist. Eidekese mõtted lähevad kaugetele aastatele ja sündmusteni, mis viisid ta praeguse olukorrani...
Võrreldes mitmete teiste "Raevu päevade" teises antoloogias ilmunud lugudega on siin ängi ja meeleheidet mõnevõrra vähem, mis on kahtlemata plussiks. Neid asendab pigem südamlikkus, ehkki optimistlikus toonis looga pole kokkuvõttes kindlasti tegu. Torkab silma, et ehkki peategelase nooruspõlv möödus kunagi 21. sajandi alguses, jätavad mõned selle detailid veidralt vanamoodsa mulje (mitte eriti noortepärast muljet jätva prantsuskeelse meloodia kuulamine raadiovastuvõtjast, paberkandjatel kirjavahetus armsamaga jne).
Maksim Tihhomirovi "Ad infinitum ehk Näha tähti ja surra"
Lugu inimkonna kokkupuutest mõistuslike hulkjalgsete kosmosetsivilisatsiooniga ja selle morbiidsetest tagajärgedest.
Lugeda kõlbas.
Viktor Dubtšeki "Mustad laevad"
Üsna lohutu ja küünilises toonis lugu tulnukate invasioonist ning selle tagajärgedest. Iseenesest pahasti kirjapandud ei olnud, aga ei jätnud ka nii head muljet, et maksimumhinnet anda.
No comments:
Post a Comment