Robert Silverberg on viljakas ja pika loometeega ulmekirjanik ning nii erinevad kõik kolm ta maakeelsete "Valitud teoste" seniilmunud köidet tugevalt üksteisest. Kui esimeses köites domineeris 1950. aastate seiklusliku pulpulme stiil ja teises oli näha autori järgnevat arengut tõsisemate ideedega tegelevaks ulmekirjanikuks, siis siin kogumikus avaldub autori teatud loominguline kriis 1970. aastate alguses, mis eelnes ta ajutisele loobumisele ulme kirjutamisest. Kogumiku lugudes on palju kirjutamisajale omast (toonase USA ühiskonna probleemide ja tulevikuhirmude rohkem või vähem allegoorilised käsitlused, rohke narko- ja seksiteema jne). Kogumiku esimeses kolmandikus (kokku sisaldab see kuutteist juttu, ent kahjuks võimaldas Baasi tehniline rike mul neist siia keskkonda sisestada vaid esimesed kuus) domineerivad pigem hägusamas ja eksperimentaalsemas stiilis kirjapandud lood, mis mulle eriti ei meeldinud. Lõpupoole hakkavad lood aga järjest paremaks minema, mu enda käesoleva kogumiku lemmik, lühiromaan "Surnute seas sündinud", on kogumikus eelviimane. Eraldi tuleks kiita käesoleva kogumiku kaanekujundust. Selliseid kiiskavalt erekollaseid kaasi ei tule eestikeelsete ulmeraamatute puhul just väga tihti ette, mistõttu mõjub Silverbergi raamat kohalikel ulmeriiulitel üsna silmatorkavalt.
Silverbergi maakeelsetest "Valitud teostest" on mulle seni kõige parema mulje jätnud siiski teine köide "Öösse kaduv tee". Järgmine, neljas köide peaks sisaldama autori 1980. aastate loomingut, millega mu senised kokkupuuted on pigem positiivsed olnud. Nii et on, mida oodata.
(Mina+N), (Mina-N)
Autor tunnistab loo saatesõnast, et tema arusaam huumorist erineb kõvasti keskmise inimese omast ja väidab, et tema meelest on käesolev lugu naljakas. Ilmselt ei jaga ma Silverbergi väidetavat veidravõitu huumorimeelt, sest naljakaks ma seda lugu pidada ei oska.
Muidu polnud lool väga vigagi, ehkki ma ei oska sellest niipalju vaimustuda, nagu eelarvustaja.
"Head uudised Vatikanist"
"Ettekuulutaja Thomas"
Olen eri ajastutel kirjutatud tulevikuainelist (ja eriti lähituleviku-ainelist) teaduslikku fantastikat lugedes märganud järgmist tendentsi: autorid võtavad tulevikku kujutades aluseks oma ajastu suundumused, olgu siis teaduslikud, sotsiaal-poliitilised, ökoloogilised või muud - ja võimendavaid neid äärmustesse, luues selle võimendamise abil pildi tulevikust. Ehk siis tulevikku kujutatakse sellisena, kus kõik asjad lähevad täpselt sellises suunas, kus teose kirjutamise ajal... ja jäävadki minema. Seetõttu pakub tulevikuulme tihti head pilti just kirjutamisajastu hirmude ja lootuste kohta.
1970. aastate algust võib läänemaailma jaoks tagantjärele muretuks hipiajastuks pidada, ent nagu selgub Silverbergi eessõnast tema eestikeelsete "Valitud teoste" äsjailmunud kolmandale köitele, oli see vähemalt USA jaoks tegelikult üsna pingeline periood. Vietnami sõjale ja rassidevahelistele pingetele lisandus ka kasvav teadlikkus inimkonda ohustavatest globaalprobleemidest. Ka kõiksugu apokalüptilised sektid (meenutagem või Charles Mansoni jõuku) polnud tolleaegsele USA-le võõrad. Silverbergi kirjeldus lähitulevikust (aastast 1999) on vägagi kirjutamisaja ja selle murede nägu-sõjad, ökoloogilised probleemid, ülerahvastatus, apokalüptiliste sektide märatsemine... (Minu mälu järgi on Silverberg sarnast võtet-viimsepäevaootuses märatsevaid sekte 1999. aastal-kasutanud vähemalt veel ühes oma teoses, nimelt romaanis "Aja maskid").
Hinde osas otsustasin mõningase kaalumise järel maksimumi kasuks, ehkki lõpuosast oodanuks vast üllatavamat puänti. Hea ideega, võimas ja mõjuv lühiromaan. Temaatikalt ja ülesehituselt meenutas veidi Spinradi "Katkuaastate päevikuid"-katastroofist laastatud lähituleviku-USA ja sündmuste nägemine erinevate jutustajate pilgu läbi.
"Enam ma ei tõuka"
Erootiline üleloomulik lugu nohiklikust juudinoorukist, kes avastab endas kumuleeruva seksuaalse frustratsiooni tõttu poltergeisti ande ehk siis telekineetilised võimed.
Veidi meenutas mõningaid Stephen Kingi teoseid (eelkõige "Carriet"), samuti Suzy McKee Charnase juttu "Tissid" (mille eestikeelne tõlge ilmus omal ajal antoloogias "Aphra"). Erinevalt Kingist ja Charnasest on Silverbergi lugu üsna leebetes toonides, nii et õudukakski ei tahaks seda nimetada. Samas tundus loo temaatika kuidagi kulununa ja see väljendub ka hindes. Võimalik, et 1972. aastal polnud lood üleloomulike võimetega teismelistest nii läbitrööbatud teema kui tänapäeval...
P. S. Autor lobiseb (kogemata?) loo eestikeelse tõlke saatesõnas osa puändist välja.
"Tuul ja vihm"
Ökoteemaline hoiatuslugu kosmoses elavatest tulevikunimestest, kelle meeskond saabub iidsetel aegadel toimunud ökoloogilises katastroofis hävinud Maad taas elukõlbulikuks muutma. Enamik loost koosnebki meie hävinud koduplaneedi ja selle hävinguni viinud sündmuste kirjeldustest.
Ökoteemat saab ulmes käsitleda eri viisidel-müstikaseguse apokalüptilise hüsteeriaga või kainelt ja ratsionaalselt. Silverberg on targa inimesena käesolevas loos valinud viimase variandi-mingit "Emakese Maa" teemalist ohkimist vms jama siin loos ei kohta, üsna sümpaatselt mõjub ka loo eestikeelse tõlke saatesõna, kus autor selgitab oma suhteid rohelise liikumisega ja esitab muuhulgas levinud väite, et looduskeskkonda tuleb kaitsta just inimkonna enda säilimise, mitte planeedi pärast, mis niikuinii iseendaga hakkama saab. 1973. aastal ilmunud loos on mainitud ka lehmade peeretamise ohtlikku mõju biosfäärile-teema, mida tänapäeva Eestiski paljud kui eurobürokraatide leiutatud lollust välja naeravad.
Miks siis ikkagi hinne "3"? Kuidagi visandlik, ülemäära kirjeldav ja üllatustevaba tundub see lugu. Samas tuleb hindele ka tugev plussmärk taha.
"Märkmeid eel-dünastilisest ajastust"
Pealkiri viitaks justkui Vana-Egiptusele ja vastavaid vihjeid on siin loos tõesti (eestikeelse kogumiku lehekülgedel 127-128 leiduvas tekstikatkes suutsin ma ära tunda "Ipuweri kaebuste" nime all tuntud papüüruseteksti). Tegelikult räägib lugu küll (taaskord) suurte katastroofide tagajärjel hävinud USA-st ja tuleviku-arheoloogidest, kes seda hävinud ühiskonda uurivad.
Käesolevale loole saab paljuski ette heita sama, mis "Tuulele ja vihmale". Selline visandlik ja ülevaatlik kirjeldus postapokalüptilisest tulevikumaailmast ning apokalüpsiseni viinud sündmustest. Kui "Tuul ja vihm" oli omas laadis vähemalt korralikult ja selgepiiriliselt teostatud, siis "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" suubub hallutsionatsioonisegusesse hägusse ning kogu lugu tundub lõppkokkuvõttes paraja bad tripina. Mis minu jaoks hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas, oli loo puänt.
"Mutantide hooaeg"
Meie kõrval on pikka aega, võib-olla juba sajandeid, elanud mutandid, kes on tekkinud juhuslike geneetiliste mutatsioonide tulemusel. Nende välimus erineb tavaliste inimeste omast ja nad valdavad kummalisi võimeid (näiteks levitatsiooni ja telekineesi).
Lugu on antud edasi kuskil USA rannikul elava mehe minajutustusena, kelle kodukandis kuus mutandiperet talvepuhkust armastavad veeta. Tegu on rahulikult kulgeva ja mõtisklevas toonis tekstiga. Võimalik, et teatud määral on see allegooria erinevat tüüpi vähemuste ühiskondliku aktsepteerimise teemal, mis oli loo kirjutamisajal USA-s üsna aktuaalseks teemaks.
"Elundivärbajate küüsis"
Täienduseks eelarvustajale: eks iga ulmeteksti teaduslik-tehniline taust lähtub kirjutamisaja teadmistest. Aastal 1972 kuulus kloonimine veel täielikult ulmevaldkonda, ent organite siirdamisega oli juba mõningat edu saavutatud. Tänapäeval ei tundu Silverbergi jutt enam muidugi usutava tulevikunägemusena, enne hakatakse inimorganeid bioprintima või geenmuundatud sigade sees kasvatama. Aga nii vana loo puhul polegi see oluline...
Teatud määral on "Elundivärbajate küüsis" muidugi allegooria Vietnami sõja ja selle vastu suunatud USA tudengiliikumise teemal. Temaatikalt meenutab jutt ka samast aegruumist pärinevat Norman Spinradi romaani "Torgi Jack Barronit". Üldiselt polnud lool ja selle ideel väga vigagi, ehkki jäi kuidagi kuivaks ja (sarnaselt mitmete teiste maakeelsete Silverbergi valitud teoste kolmanda köite lugudega) visandlik-ülevaatlikuks.
"Võimaluste jada"
Aasta on 2006 ja ajas rändamine on saanud võimalikuks, ehkki ajareise viivad läbi spetsiaalsed ettevõtted ja need toimuvad range kontrolli all. Loo keskmes on kummaline kolmik-abielupaar Ted ja Alice, kes hakanud pika kooselu jooksul teineteist niiväga jälestama, et sooviksid teineteist tappa, ja Tedi vanadekodus viibiv vanaisa Martin, kes vaatamata kõrgele eale oma lapselapse naisest unistab ning tollele ligi üritab tikkuda. Kõik kolm üritavad oma eesmärke teostada ajamasina abil: Ted ja Alice tahavad teineteisest vabaneda abikaasa eostamist ning sündi ennetades, Martini soov on aga Alice oma noorele ning nägusale naistemehest "minale" kingituseks saata...
Üldiselt sellised musta huumorit sisaldavad ja "üle-võlli" stiilis kirjapandud lood mulle meeldivad. "Nelja" peale tõmbab hinde loo hakitud stiil. Autor kirjeldab vaheldumisi erinevaid ajarändude tõttu tekkinud reaalsusi ja sündmuste arenguid, ent minu jaoks muutis see loo sündmustiku kohati üsna segaseks ning raskestijälgitavaks.
"Grupp"
Tulevikumaailmas peetakse monogaamsaid armusuhteid iganenuiks ja kombeks on saanud grupiseksi harrastamine telepaatiat võimaldavate masinate abil. Loo peategelane armub aga õnnetul kombel "grupikaaslasessse" ära ja tahab teda ainult endale - tunded, mida kirjeldatud maailmas peetakse haiglasteks ning atavistlikeks...
Lugedes tekkisid seoses Veskimehe loominguga: sisuliselt kirjeldab Silverberg siin probleeme, mis võiksid tekkida Kuu ordu laadsete kommetega ühiskonnas. Eks siin kirjutamisaja hõngu ja probleeme ole muidugi tunda ning seda tunnistab ka autor ise loo eestikeelse tõlke saatesõnas.
Mõninga kõhkluse järel otsustasin loole maksimumhinde anda - peamiselt idee ja selle teostuse eest.
"Teadusliku fantastika kuulsuste koda"
Lugu kujutab endast suurelt osalt ühe paadunud ulmefänni sisemonoloogi oma lemmik-kirjandusžanri (nagu see võis paista ameeriklasele 1970. aastate alguses), inimkonna tuleviku ja muude teemade üle. Minategelase elu ja mõtiskluste kirjeldustele lisandub ka tugev ulmeline element...
Hakitud stiiliga lugu, mida iseloomustab kirjutamisajale iseloomulik narkootiline hägusus ja mis minu meelest kisub veidi "diiplevaks sogaks".
"Breckenridge ja kontiinuum"
Noel Breckenridge, elutüdimusest haaratud mitmenda põlvkonda valgekrae, satub ootamatult kaugesse tulevikku. Inimtsivilisatsioonist pole selles tulevikus enam palju järel, Breckenridge rändab koos nelja inimlaadse olendiga mööda kõrbet ja jutustab neile erinevate muistsete müütide veidraid segusid...
"Breckenridge ja kontiinuum" põhineb osalt tuntud Prantsuse antropoloogi Claude Levi-Straussi strukturalistlikel müüditeooriatel. Korra vilksatab loos ka Levi-Strauss ise, nimetu veinilembese "kuulsa antropoloogina".
Täitsa korralik lugu huvitavate ideede ja omanäolise tulevikumaailmaga. Eks siin seda (paljudele Silverbergi maakeelsete valitud teoste kolmanda köite lugudele omast) segasust mõnevõrra oli... ja kõiksugu strukturalistlikud müüditeooriad vms on mulle alati pigem veidrate ja arusaamatutena tundunud. Aga neljavääriline on "Breckenridge ja kontiinuum" kindlasti.
"Kaljukitse mängud"
Mulle täitsa meeldis ja eelkõige õhustiku poolest. Jääaja-laadsetest kliimatingimustest haaratud lähituleviku-New York ja pilvelõhkujas toimuv luksuslik sünnipäevapidu kummaliste osalistega loovad omapäraselt dekadentliku meeleolu.
"Rännakud"
"Rännakute" kohta kehtib sama, mis ka mitmete teiste minu loetud Silverbergi tekstide kohta: hästi loodud, kuidagi mõnusalt lõunamaine ja päikeseline õhustik, ent stiil jääb veidi laialivalguvaks-lobisevaks, puudu on mingist teravusest ning fokuseeritusest. Alternatiivajalood on mulle alati meeldinud, ent selles loos sai neid alternatiivmaailmu nii lühikese teksti kohta nagu veidi liiga palju, mistõttu need maailmad kipuvad kohati jääma väga visandlikeks.
Minategelase mänglev kolamine erinevate maailmade vahel meenutas mulle veidi Zelazny Amberi-tsüklit ja printside liikumist Varjudes.
"Surnute seas sündinud"
"Topeltmõistuste koda"
Eelarvustajale tuleks veel lisada, et kuigi loo tegevus toimub ilmselgelt tulevikus, jätab eraldatud ajupoolkeradega laste internaatkool kuidagi arhailise ja kloosterliku mulje... ja eks sel oraakliteemal ole ka müstilis-religioosne hõng juures. Keskaegsel arengutasemel ühiskonnas arusaadavalt nii keerulisi ajuoperatsioone läbi viia ei saaks ja mingil hetkel hakati loos mainima ka muud moodsamat tehnoloogiat (ekraanid, autod).
Mõni teine autor oleks samal teemal ehk paksu romaani kirjutanud ja tegevusmaailma ning selle kujunemise põhjalikumalt lahti seletanud. Tegevusmaailma hägusus ja visandlikkus pole "Topeltmõistuste koja" puhul siiski üldsegi miinuseks, samas ei suutnud jutt minus ka tohutut vaimustust tekitada.
No comments:
Post a Comment